Mari-Liis Küla 24. VI 1924 – 1. II 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Küünlakuu esimesel päeval lahkus 97 aasta vanuses üks Eesti teatri legendaarseid uuendajaid, kujundipõhise käsitluse looja, teatrikunstnik ja pedagoog Mari-Liis Küla.

Küla kunstnikukäekiri oli isikupäraselt jõuline, tema vormiotsingute lähtekohaks sügav sisuline läbitunnetatus. Legendiks on saanud nii tema novaatorlikud ideed kui ka kompromissitus nende elluviimisel, leidlikkus ebatavaliste materjalide kasutamisel ja järeleandmatus detailides. Küla murdis sisse tolleaegsete tehaste tagaustest, valas pärast tööpäeva lõppu koos tehasejuhtidega plastmassist kostüüme või lõi tootmisjääkidest nutikalt lavamaastikke. Ja just Küla oli see, kelle eestvõttel võeti ühe lavastuselemendina kasutusele lõhnad.

„Kui otsida Mari-Liis Külale botaanilist vastet, siis sobiks vahest kõige enam kibuvits. Kindlasti mitte roos, vaid kibuvits. Sest Küla puhul pole määrav lõhn, õite haprus ega kultiveeritus, vaid mustmuldsus, metsikus, talupoeglikkus ning elujõud. Ja okkad on ju mõlemal! Looduselt on Külale kaasa antud erakordne talendilaeng: lahtine pea, lahtised käed, teovõime, loomislust, uudishimu, kiindumus ellu, tugevalt arenenud vaist, tundlik (ülitundlik!) närvikava, loomupärane värvi- ja ilutaju, ja üliere ning vaimukas-plastiline kujundites mõtlemine. Ja maitse!“ on kirjutanud 1975. aastal ilmunud raamatus „Portreed minus ja minu ümber“ Voldemar Panso, Mari-Liis Küla hingesugulane elus ja loomingus. Selle erakordse tandemi koostöös sündis rida lavastusi, millest igaüks on läinud eesti teatri ajalukku.

Küla esivanemate hulgas on nii kunsttislereid ja orelimeistreid kui ka tõsiseid Lõuna-Eesti talupidajaid. Ehk sealt kasvaski välja tema pulbitsev loominguline natuur, mis seejuures tugevalt juurtega mullas ja kahe jalaga maas. Tänu isa ametile teedevalitsuses sai pere 1930. aastatel palju reisida ning Euroopa pealinnades kogetut kandis Küla hilisemas elus väärtusliku pagasina kaasas. Ta lõpetas 1943. aastal Tallinna Prantsuse Lütseumi ning õppis seejärel lühiajaliselt Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri, kuid siirdus peagi Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni erialale. Küla õpetajad kunstiinstituudis olid Natalie Mei ja Voldemar Haas, kellelt saadud maitse ja ajastutruudus esimestes koostöödes Pansoga eklektika-risttule alla sattusid. Õnneks jätkus Külal jonni ja 1955. aastal sündis murranguline „Kuningal on külm“, õpikunäide kujundliku kostüümiloome esmatasanditest ja eri elementide vahel tekkivatest assotsiatsioonidest.

Kunstiinstituudi aega jäi ka Küla abielu maalikunstnik Ilmar Ojaloga, tütre ja poja sünd, samuti abikaasa vahistamine poliitilistel põhjustel ja pealesunnitud abielu­lahutus. 1952. aastal sai Küla kunstiinstituudi lõpudiplomi ja ta suunati Rakvere teatri peakunstnikuks. Kuigi töö Rakveres tähendas sagedast eemalviibimist vanematekodust ja lastest, meenutas Küla seda hiljem kui loominguliselt viljakat aega. Peamisteks koostööpartneriteks olid tal seal lavastajad Paul Varandi, Kulno Süvalep ja Enn Toona. Üht Rakvere teatri külalisetendust nägi Tallinnas juhuslikult ka värskelt GITISe lõpetanud Voldemar Panso, kes kutsus Mari-Liis Küla Draamateatri peakunstnikuks.

Küla ja Panso kohtumisest sai alguse üks kaalukamaid partnerlusi eesti teatrikunsti arenguloos. Tõsi, algus Draamateatris polnud kerge. Juba mainitud „Kuningal on külm“ (1955) ja Shaw’ „Südamemurdumise maja“ (1957) keerasid Küla enda sõnul pea peale kogu tema varasema arusaama stiilipuhtusest. Piike tuli murda nii enda sees kui ka omavahel, aga kaht loovnatuuri ühendas eesti teatrikunstis tol ajal uus püüdlus tegelda lavastuse peidetud tasandite ja peidetud kujunditega. Järgnes hästi varjatud riigivastaste vihjetega „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ (1958), mis üllatuslikult saavutas menu ka Moskvas.

Kui Panso vastuolude tõttu Ilmar Tammuriga Draamateatrist lahkus, loobus ka Küla peakunstniku ametist. Ta läks tööle Tallinna Moemajja, kus kujundas ajakirja Siluett. Töö ajakirja maketiga andis Külale tema enda sõnul uue meetodi, mida ta edaspidi aastaid teatris kasutas: ladus lavastuse abstraktse rütmi erinevatest elementidest, et luua elav tervik ja vajalik pinge.

Tööle Siluetis järgnesid inspiratsioonist tulvil aastad Leningradi moemajas, kuni Tallinnas asutati Eesti NSV Riiklik Noorsooteater ja selle vastne peanäitejuht Panso kutsus Küla peakunstnikuks.

Noorsooteater saabus Eesti teatripilti jõulise ja omanäolise uue tulijana ning Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso partnerlusest sündis rida lavastusi, millest igaüks oli sündmus: Verne’i ja Kohouti „80 päevaga ümber maailma“ (1966), Shakespeare’i „Hamlet“ (1966), Kilty „Armas luiskaja“ (1966), Gorki ja Panso „Ema“ (1967), Smuuli „Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased“ (1968), Lutsu ja Panso ning Küla „Kevade“ (1969), Ibseni „Metspart“ (1969), Tammsaare ja Panso ning Küla „Inimene ja revolutsioon“ (1970). Mitmete lavastuste juures oli Küla ka instseneeringu kaasautor ja kunstnik-lavastaja, kogu terviku kaaslooja. Oma mälestustes on Küla kirjeldanud pikki jalutuskäike Pansoga, mille kestel töötati vestluse käigus välja lavastuse lõhn ja värv, n-ö verbaalne makett enne visuaalset.

1970. aastal siirdus Mari-Liis Küla koos Voldemar Pansoga tööle Draamateatrisse. Sündisid taas teatrisündmusteks saanud Tammsaare-aineline „Inimene ja inimene“ (1972), Traadi ja Panso „Tants aurukatla ümber (1973), Shakespeare’i „Richard III“ (1975) ja Vetemaa „Roosiaed“ (1976).

Mari-Liis Küla ja Voldemar Panso olid abielus 1974. aastast kuni Panso surmani aastal 1977.

Hilisemasse ajajärku kuuluvatest Mari-Liis Küla töödest on tuntumad Barrie „Peeter Paan“ (1979), Andrejevi „Inimese elu“ (1980), Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevala (1980) ning Rasputini „Ela ja mäleta“ (1983) Draamateatris, Tormise „Eesti ballaadid“ (1980) Estonias, Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983) Pärnu Endla teatris ja Mozarti „Figaro pulm“ (1983) Vanemuises.

Aastatel 1968–1985 tegutses Küla ka kunstiinstituudi õppejõuna (1968–1982 maalikateedri teatri eriala dotsent, aastast 1982 professor). Tema õpilaste hulka kuulub mitmeid nimekaid Eesti teatrikunstnikke nagu Lilja Blumenfeld, Vadim Fomitšev, Krista Tool, Jaak Vaus ja Tõnu Virve.

1985. aastal kolis Küla Ameerika Ühendriikidesse, kust naasis aastal 1995. 2005. aastal asutati tema ettepanekul Natalie Mei nimeline kunstnikuauhind ning 2007. aastal sai Külast Eesti Kunstiakadeemia emeriitdotsent. Tema loomingust ja isiksusest annab põhjaliku ülevaate Ene-Liis Semperi koostatud monograafia „Mari-Liis Küla“ (Tallinna Linnateatri väljaanne, 2021).

Mari-Liis Küla ärasaatmine on 11. veebruaril kell 12 Tallinnas Kaarli kirikus.

Eesti Teatriliit

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Tallinna Linnateater

Eesti Draamateater

Rahvusooper Estonia

Rakvere Teater

Endla Teater

Vanemuine

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht