Mart Kangro alasti jäetud funktsioonid

Agni Lass

 

 

“Out of Functions”. Idee Mart Kangro, koreograafia ja esitus Mart Kangro, Krõõt Juurak, Manuel Pelmus (Rumeenia). Esietendus Kanuti gildi saalis 31. I.

 

Kõige tabavamalt vahest võtabki lavastuse kokku väike tekstikatke Kanuti gildi saali kodulehel ja ka mängukava tutvustavas brošüüris: “Võiks öelda, et “Out of Functions” on lugu, kus lugu ei ole… Justkui mitte millestki, aga samas kõigest…” Ja lavastus mõjubki äärmiselt lihtsana, südamlikuna, kohati on nagu lapsikki. Esinejate ruumi ja üksteisesse suhtumine meenutab esimest päeva lasteaias: igaüks istub oma nurgas, keegi kedagi puudutada ei julge, samas aga kiigatakse huviga, vahel kadedaltki, kaaslase mängu poole. Püütakse mängudega üksteist üle trumbata, esineb see, kes suudab end maksma panna. Kaastantsija innukat tegevust lõhestavad Mart Kangro jonnakalt nõudlikud koosjalu õhkuhüpped: “Nüüd on minu kord, vaadake mind!” Ja kaaslased ning publik vaatavadki ja kohati kihistavad naerugi.

 

Sõltumatu tegevus

 

Esinetakse kordamööda, kaaslasi aktsepteerides, kuulates, pilguga toetades, ei astuta aga kunagi sammu, mis aitaks luua piire lõhkudes uut, kolme tantsijat kaasavat ühtset mänguruumi. Mitte kordagi ei astu esinejad füüsilisse kontakti ja kui üks kaaslastest etteastet alustab, lõpetatakse kohe enda oma. Paralleeltegevus kestab vaid niikaua, kui juurdemõeldava teatepulga edasiandmiseks vajalik. Kuigi üksteist kordagi ei puudutata, on tantsijate vaimne side siiski selgelt tajutav. Tantsijate füüsilist eraldatust kordab tantsumotiivide autonoomsus. Need on juhuslikud, esitatud teatud “jaheda” suhtumisega materjali, killud elust, mis ometi annavad loost vaid aimu, mitte ei moodusta seda. Kuigi tegemist on kontseptuaalse tantsuga, “Out of Functions” pigem avastab kui loob mingi konkreetse valmiseseme. Sedasi jääb lavastus omamoodi sillaks kontseptuaalse ja abstraktse, kuid tehnikale toetuva moderntantsu vahel, samal ajal natukene mõlemast eristudes.

 

Konteksti murdes

 

Ka “Out of Functions” koosneb sarnaselt Kangro varasemate töödega, suures osas igapäevaelust välja lõigatud argiliigutustest, mida pole enamasti läbi lastud kunstilise stiliseeringu filtrist. Kontseptuaalsele tantsule mõeldes on lavastusest väga raske välja tuua ühte, kogu toimuvat eesmärgi teenistusse koondavat ideed, rääkimata manifestist – puudub võitluslikkus, soov näida uuenduslikuna. Ometi idee on, kuid esitatud nii enesestmõistetavana, et tooni annavad liikumismotiivid ise. Mitmesugust tegevust lihtsalt näidatakse: tegevus ei kanna oma argifunktsiooni, kuid kuna see on argielust välja tõstetud loota konteksti, muutuvad toimingud asjaks iseeneses, seega kunstiliseks objektiks. Liigutused ei ole siiski abstraktsed, vaid viitavad äratuntavalt argikontekstile, seega jutustades oma väikese loo, kuid mitte nii, nagu klassikalise balleti stiliseeritud tehnikaga kombeks.

Lisaks argitegevusele esitab Kangro vaimuka valiku pantomiimimaigulisi liigutusi (lennuk, ratas, kurg, kurat, poiss), mille stiliseerituse aste on suurem, kuid sellegipoolest on need meie kultuurikontekstis sama äratuntavad kui liiklusmärgid. Kangro liikumine annab tunnistust äärmiselt virtuooslikust keha- ja tehnikakasutusest: nagu muuseas viskab ta publiku poolehoiuga mängides varrukast paar visuaalset trikki (loob mulje reaalsele kulgemisele vastupidiselt mõjuvast liikumisest jms). Kuigi seda võib pidada ka tehnilise virtuoossuse kriitikaks, mõjub trikitamine pigem erapooletu mänguna. Sama kontekstitult ja oma tegevuse suhtes kindlat seisukohta võtmata esitab Manuel Pelmus oma balletilikke hüppeid kõrvuti vehklemismaigulise liikumisega. Lisaks on lavastuses ohtralt kinnijooksvat tegevust (kordusi) ja tuntav Krõõt Juuraku naiselik vaatepunkt. Külmalt ja kainelt nagu marionettnukk, mõjudes võõristavalt äraolevana, esitab Juurak paar vaimukat pala sõnas ja liikumises.

Kuigi esinejad kordamööda juhuslikul hetkel tekste loevad, paistavad ka need täitvat rohkem kõlalist otstarvet kui funktsioneerivad teksti tähenduse loojana. Sellest annab tunnistust ka Manuel Pelmuse tõenäoliselt emakeeles esitatud tekstikatke, rääkimata esinejate valdavast ingliskeelsusest. Ka sõnad, mis on iseenesest väga konkreetsed, kuid oma argikontekstist välja tõstetud, tunduvad olevat sattunud lavastusse sama juhuslikult kui liigutused – nii palju õhku rippuma jäävaid tähendusi ja energiat, millest ühe osa publik endaga kaasa viib.