Martüürium Endlas

Poole võitu, mis pidavat lavastamisel seisnema õiges osade jaotamises, on Ervin Õunapuu osanud tasku panna.

JAAK ALLIK

Endla teatri „Märter“, autor Marius von Mayenburg, tõlkija Laur Kaunissaare, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ervin Õunapuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa. Mängivad Sander Rebane, Tambet Seling, Ireen Kennik, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Karin Tammaru, Lauri Mäesepp ja Birgit Landberg. Esietendus 13. X Küünis.

Saksa dramaturgi ja lavastaja Marius von Mayenburgi näidend „Märter“ on lakooniline pildirida, mille käigus saab kristlikuks fundamentalistiks kujunenud teismelisest koolipoisist Benjamin Südelist mõrtsukas, kes tahab tappa oma õpetaja ja tapab lõpuks sõbra.

Autor on hoidunud tekstis remarkidest ja muudest lavastuslikest näpunäidetest (neid tal endal näidendi esmalavastajana Berliini Schaubühnes loomulikult vaja polnudki). Näidend koosneb 27st lühikesest, peamiselt kahe-kolme tegelasega stseenist, mis kannavad sisutähenduslikke pealkirju (vabandus, viha, vaimuhaigus … reetmine, ristilöömine). Žanrilt võiks seda pidada ehk religioonipsühholoogiliseks dispuudiks või ka psühhodraamaks, mitte mingil juhul aga olustikurealistlikuks näitemänguks. Sellele vaatamata jookseb vaataja silme ees selge lugu ja kasvab põnevus lõpplahenduse osas.

Sellisena on Ervin Õunapuu „Märtri“ Endlas ka lavastanud. Lavakujundus on lakooniline, kogu tegevus toimub lava keskel valge ristküliku (laua?) ümber, mille kohal kõigub mõnikord kivipendel, millest saab lõpuks tapariist. Vaid paaril korral on täpsema tegevuspaiga (kiriku, looduspildi) markeerimiseks kasutatud ka videoprojektsiooni ja läbipaistva vaheriide tagust lavaruumi.

Ühemõtteliselt on autor kavalehe intervjuus välja öelnud oma teose eesmärgi ja pealisülesande: „Ma tahtsin näidata, et võib võtta piibli ja kasutada seda meie demokraatlikele väärtustele sügavalt vastuseisva ekstremistliku ideoloogia allikana.“ Kaudselt on mõista antud, et kristlikele väärtustele tuginemine, mis on kirjas isegi Euroopa Liidu alusdokumentides, ning neist tuletatav kristlik fundamentalism pole põrmugi parem islamistlikust fundamentalismist, millega läänemaailm on praegu hädas. Autor toonitab, et piiblit (muidugi ka koraani) tuleb võtta kui kirjandust, mitte aga tõlgendada kirjapandut seadustena kõigi aegade ja elujuhtumite tarvis.

Kuna enam-vähem sama maailmavaadet on juba aastaid meie kultuuriruumis võitlevalt esindanud ka Ervin Õunapuu, siis on üsna arusaadav, et Mayenburgi tekst äratas temas lavastajahuvi. Sellise ilmavaate „fundamentaliseerimiseks“ on kavalehel appi võetud ka Tammsaare, kes on öelnud: „Igal pool, kus usku õpetatakse, seal saadakse sallimatuks ja tagakiusajaks, seal hiilivad nuuskurid ringi, seal on salakaebajad, hullustajad, seal on viha, vaen ja kättemaksmine.“

Loomulikult on sellisel suhtumisel oma õigustus, mille põhjendamiseks saab piiblist tuua palju tsitaate (just neil näidendi selgroog püsibki). Kuid seejuures ei tohi ega saa ka unustada, et juba vana testamendi teises Moosese raamatus annab Jehoova Moosesele kümme käsku, millel põhineb ka tänapäevane moraaliõpetus (ja seadusandluski) ning uue testamendi Matteuse evangeeliumis on öeldud: „Armasta oma ligimest kui iseennast.“ Küllap leiaks vastuolusid piisaval hulgal ka koraanist.

Peategelast Benjamini kehastav Sander Rebane mängib oma orgaanika ja positiivse sarmiga kütkestavaks mis tahes tegelaskuju.

Mats Õun

Vaidlus piibli kirjakohtade ja vajaduse üle nende järgi elada kannab ka lavastust. Paraku ei tule inimesed teatrisse selleks, et mingite tõdede või valede üle arutleda, vaid eelkõige selleks, et haaravate näitlejatööde abil elada läbi teiste elu ning leida selle kaudu ka oma elule ja otsustele tuge.

Poole võitu, mis pidavat lavastamisel seisnema õiges osade jaotamises, on Õunapuu osanud tasku panna. Peategelast kehastav Sander Rebane mängib oma orgaanika ja positiivse sarmiga kütkestavaks mis tahes tegelaskuju. Sellele lisandub arukas tekstimõtestamine ning mõtete selge diktsiooniga vaatajateni viimine. Autori tahtel mängib Rebane seekord usufanaatikut, kes ei juurdle loo käigus kordagi piiblitõdede õigsuse üle, vaid kuulutab neid üha jõhkramalt, ületades oma käitumisvalikutega lõpuks inimlikkuse piiri. Religioosseks dispuudiks on sellest küllalt ja enamgi veel.

Me ei saa aga üle ega ümber küsimusest, kuidas on saanud sellest pealtnäha nii sümpaatsest poisist moraalne värdjas, sest meie komberuumis puudub kogemuslik tõestus, et fanaatikuks lausa sünnitakse (ja vaevalt et selle leiab ka teiste religioonide puhul). Oleme harjunud arvama, et fanaatikuks siiski kasvata(ta)kse ja kujunetakse. Materjali Benjamini kujunemisloo seletuseks pole autor aga andnud ning tundub, et see pole teda ka huvitanud, sest ta on teadlikult loonud ideedraama.

Kerkib küsimus, mida peaks sellises olukorras peale hakkama lavastaja? Praegusel juhul on näha, et küsimus Benjamini fanaatikuks kujunemise põhjustest pole huvitanud ka Õunapuud. Mul on olnud võimalus näha selle näidendi Moskva Gogoli keskuses Kirill Serebrennikovi lavastatud varianti, mida mängiti 2016. aastal ka Tallinnas „Talveöö unenäo“ festivalil. Küllap on paljud näinud sama lavastaja tehtud filmi „Õpilane“.

Serebrennikov oli kandnud Mayenburgi näidendi tegevuse üle tänapäeva Venemaale. Pelgalt sõnalisele duellile oli lisatud läbimõeldud tekstirežii, lavale toodi ka autoril puuduvad kõrvaltegelased. Nende abil tekitati masendav sotsiaalne õhustik ning traagilis-groteskne pere- ja koolielu olustik. Tänu sellele sai vaataja vähemalt enda tarvis mõtestada noormehe kasvuraskused ja -keskkonna ning näha tema käitumises omalaadset sotsiaalset protesti. See andis võimaluse kurjale peategelasele koguni kaasa tunda või vähemalt teda mõista (Mayenburgi ja vist ka Õunapuu pealisülesannet see kindlasti ähmastaks). Ent see-eest oli tegu mitmemõõtelise ja reaalsete elumahladega teatrilavastusega, mitte lihtsalt traagiliste tagajärgedeni kulgeva sõnaduelliga, mida näeme Endla laval.

Serebrennikovi lähenemine andis eriti palju juurde bioloogiaõpetaja Erika Rothi kujule, kellest sai Benjaminile võrdväärne partner, kes suutis tema usku isegi kohati kõigutada. Seetõttu oli mõistetav ka poisi soov ta mis tahes vahenditega (mõrvakatse ja laim) oma teelt kõrvaldada. Ireen Kennikule pole selles osas midagi ette heita: ta teeb korrektselt seda, mis on tekstis ette kirjutatud ja mida lavastaja on tal lubanud teha. Täisjõulist ideelist ohtu temast Rebase Benjaminile aga ei saa, mistõttu jääb ka nende konflikti ekstreemsus vähe põhjendatuks ja autori dikteeritud „vastupanuvõitlejalik“ lõpp ebausutavaks.

Paraku ainus stseen, mille lavastaja on näidendist kärpinud (tegelikult küll taandanud halvasti kostvale telefonilindistusele), on just Rothile võimalusi pakkuv seksuaalkasvatuse tund. Küll mängib aga Lauri Mäesepp Benjaminile sõbraks kippuvat ja ohvriks saavat Georgi n-ö üle teksti võimaluste usutavalt, mistõttu poiste stseenid ongi lavastuse parimad.

Koolidirektori rolli on Tambet Seling lahendatud ehk liialt karikatuurselt, mis takistab sotsiaalse üldistuseni tõusmist. Üheplaaniliselt võrgutava ja tigeda vambina näitab Birgit Landberg Benjaminile girlfriend’iks kippuvat Lydiat. Arusaadavat põhjendust oma käitumisele pole suutnud leida ka Priit Loog võimlemisõpetaja Dörflingerina. Kordan, neid põhjendusi pole pealispinnal näha ka näidendis, kuid laval peaksid meie ees olema siiski elavad inimesed oma eluloo ja tunnetega, mitte lihtsalt autori loodud märgid. Kui Loog teeb laval võimlemisharjutusi, laseb lavastaja raadiost kõlada, nagu toimuks see Martin Kõrva juhendamisel, andes kogu loo jooksul ainsa vihje, et tegevus võiks toimuda koguni Eestis. Paraku ei lisa see situatsioonile usutavust.

Küllap on ka Meelis Rämmeld pastori kuju luues juurelnud nii oma usutunnistuse kui ka loo tegevuspaiga üle, kuid jäänud lõpuks hoiakutes üsnagi ebamääraseks. Aga just pastori puhul oleks tahtnud näha selgemat suhet tema silme all lahti kerivasse ning tema elukutsega kõige vahetumalt seotud tragifarssi. Ema rolli mänginud Karin Tammarule teen ehk liiga, kuid raske on uskuda, et ta pole näinud sama rolli (nii filmis kui ka laval) suurepäraselt mänginud Julia Augi – niivõrd sarnane on mõlema osakäsitlus (see pole sugugi etteheide).

Ervin Õunapuud teatakse mitmekülgselt andeka inimesena, kes julgeb oma kunstis äärmusteni minna. Peale kujunduse oli seekord üsna äärmuslik ka valguslahendus (Margus Vaigur): mitmedki tegelased ja dialoogid kulgesid harjumatult pimeduse ja valguse piirimail. Loomulikult võib selles näha kontseptsiooni, aga peab see siis vaatajal raskendama näitlejate nägemist?

Eesti teatriilmas üle saja lavakujunduse loonud Õunapuu on lavastajana seni kätt proovinud põhiliselt nn autorilavastuse žanris. „Märter“ on vist ta esimene kokkupuude kellegi teise loodud paljude rollide ja keerukatest inimsuhetest põimitud dramaturgilise tekstiga. Julgen arvata, et liigne autoritruudus ja soovimatus teksti rikastada just spetsiifiliselt režiilise kujundlikkusega on teda seekord liialt kammitsenud. Mayenburgi tekst laval siiski päris ise ei mängi, pealegi saab sellest ilma lavastaja suhteta pigem kliinilise kui sotsiaalse juhtumi kirjeldus, mis ahendab tublisti vaataja kaasaelamisvõimalust.

Märter küll – aga kas martüürium?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht