Masin on inimese parim sõber

Andreas W

Käisin „Baltoscandalil” ja see andis mulle põhjust mõelda tehnoloogilisest teatrist uue nurga alt. Kaasa arvatud nimetusest – tehnoloogiline. Olen seda nimetust kasutanud rohkem kui 10 aastat, on tundunud oluline tuua teatriteooriasse niisugune mõiste. Aga nüüd tahab see mõiste ise ennast natuke ümber kirjutada. Üht-teist sellega kaasnevas nähtuses  on muutunud ning muutus otsib kajastust ka nimetuses. 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Veel 10 aastat tagasi võis tehnoloogilisest teatrist rääkimine tekitada tõsist poleemikat. Kas see on teatrivorm, kus näitleja ära kaotatakse, küsiti minult liigagi tihti. Praeguseks on sedasorti naiivne mure näitleja pärast kaotanud igasuguse aktuaalsuse. Me oleme näinud palju eri tüüpi lahendusi. Näitleja ei pea üldse olema näitleja, näiteks võib vaataja tulla ja käivitada masina ning osaleda selles (st vaataja ise ongi näitleja), nagu töötab MIMprojecti iseseisev peokonteiner. Või nagu töötavad Erik Alalooga suured metallist mõistatamismasinad. Inimese tegevust endasse  lülitav metall, elektroonika ja hüdraulika on ilma igasuguse kunstipärase juurdekirjutuseta muutnud tõeks Deleuze & Guattari idee, et masinas liikuv vool on masina osa. Vaataja ja osaleja ongi see vool.       

Aga „Baltoscandalil” hakkas üha enam tunduma, et lavastuse kokkupanemisel on tehniline lähenemine juba peaaegu et peavool (statistilises mõttes). Muidugi on selge, et isegi täiesti tavalise etenduse toimumiseks on enamasti tarvis suurt hulka tehnikat. Kuid ka tehnilised lahendused ise kerkivad üha enam pinnale, tehnika omadus mingil  kindlal viisil käituda on üha enam iseseisev lavastamisobjekt. See tuleb üha rohkem ja rohkem esile rütmides, mida teater meile näidata ja korrastada püüab. Jutt ei käi ainult „Baltoscandalist”. Ükskõik mis suunas ma ka vaatan, ikka seisab seal mõni sõber või tuttav, kellel on käes jootekolb või ketaslõikur ja kes teeb sellega midagi teatrilaadset.       

Aga ka taolises olukorras on tehnoloogilise teatri mõiste siiski vajalik, just selleks, et eristada keskkonda moodustavate masinate rütme märkavat lavastajalähenemist neid rütme tähelepanuta jätvast lähenemisest. Erinevus nende kahe vahel on selge, aga ma  osutaks ühele aspektile, mis asub natuke sügavamal vastuvõtukihtide vahel peidus. Igasuguse etenduse vastuvõtt inimese teadvuses on üle koormatud tähendusega. See on semiootikaterminoloogiat kasutades sümbolilise märgisüsteemi domineerimise tagajärg. Sümboliline märgisüsteem tekib siis, kui olend saab teadlikuks, et tähendused märkide taga on vahetatavad. Siis muutub vastuvõetav universum liigsidusaks ja  üldjoontes on inimliigile omane sümbolilise märgisüsteemiga liialdada. Tehnoloogiale fookustatud teater annab sellesse liialdusse uppunud liigile natuke puhkust ja hingamisruumi. See pole nii lihtne ega otsene seos, kui siit järeldada võiks, aga tähenduste loomisega üle koormatud ajule pakutakse vähema tõlgendamisvajadusega signaalide kogumit. Kui inimene ütleb kas või ühe sõna, kaasneb  sellega suur seostevoog. Kui valgus paistab silma või kui bass võtab seest õõnsaks, siis muidugi kaasneb ka nende läbielamistega seostevoog, kuid tähendus ei pea tingimata ennast sellele mänguväljakule vedama.

Tehnoloogilist teatrit on võimalik vastu võtta frontaalsemalt, füüsilisemalt. „Act, don’t think!” nagu öeldi palju aastaid tagasi Von Krahli teatri „Eesti pulma” nimelises teatri kuju võtnud videomängus.  Biosemiootikud arvavad juba ammu, et inimene on keelelise märgisüsteemiga liialdamise tõttu kaotanud tundlikkuse paljudes teistes märgisüsteemides liikuvate sõnumite suhtes. Tehnoloogiline teater otsib täiesti ilmselt võimalusi haarata sidestusprotsessi ka teisi märgisüsteeme. Sest tegelikult on meil neid teisi süsteeme ka vaja. Kuidas jääb siis mõistega? Teate, ma ei ole seda veel lõpuni mõelnud. Aga tundub,  et „tehnoloogilise teatri” asemel võiks kasutada lühemat mõistet „tehnoteater”. Ma ei ole väga suur sõnamängude sõber, kui see puudutab terminoloogilisi otsinguid. Aga kui mõiste kaks silpi ringi pöörata, siis saame terminid mõlema poole tähistamiseks – „tehnoteater” ja „no-tech-teater”. Eks paistab, kas see osutub ka kuidagi kasutatavaks.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht