Maurice Ravel on meistrite mõtteis …

Raveli lühiteoste kassett „Ravel:Ravel“ koosneb lüürilisest ooperifantaasiast „Laps ja lummutised“ ning tantsulavastusest „Hane-ema“.

MADIS KOLK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rahvusooperi Estonia „Ravel:Ravel“, helilooja Maurice Ravel, muusikajuht Arvo Volmer, dirigendid Vello Pähn ja Kaspar Mänd, valguskunstnik Siim Reispass.

Laps ja lummutised“, lavastaja Mart Kampus, kunstnik-lavastaja Liina Keevallik. Osades Johannes Teder, Nils Mailend, Robert Cross, Merilin Taul, Helen Lokuta, Karis Trass, Juuli Lill, Aule Urb, Elina Netšajeva, Kristel Pärtna, Maria Leppoja, Mart Madiste, Rafael Dicenta, Danna Malõško, Kadri Kõrvek, Janne Ševtšenko, Kadri Nirgi, Tamar Nugis, René Soom, Priit Volmer, Raiko Raalik, Reigo Tamm, Heldur Harry Põlda, Olga Zaitseva, Siiri Johanson, Triin Ella, Merje Uppin, Maria Kais ja Estonia poistekoor.

Hane-ema“, lavastaja, koreograaf ja kunstnik Renate Keerd. Osades Eve Mutso, Marita Weinrank, Karina Laura Leškin, Anthea van der Ham, Lauren Janeway, Cristina Krigolson, Kim Jana Hügi, Ksenia Seletskaja, Jordan London, Mia Li, Lena Scherer, Sergei Upkin, Liam Morris, Emanuele Sardo, Jaan Männima, Marcus Nilson, Samuel Parham, Finn Adams, Nikos Gkentsef, Andrea Fabbri, Hidetora Tabe ja Samuel Pellegrin.

Esietendus 18. VI Estonia teatrisaalis.

Maurice Raveli lühiteoste kassett „Ravel:Ravel“ koosneb lüürilisest ooperi­fantaasiast „Laps ja lummutised“, mille lavastajad on Mart Kampus ja Liina Keevallik, ning tantsulavastusest „Hane-ema“, mille lavastajaks-koreograafiks Renate Keerd. Lavastajad on loobunud kaht erisugust ja eri aegadel sündinud teost kuidagi vägivaldselt kokku sidumast: tegemist on kahe eraldiseisva vaatusega, mis loodud üsna erilaadses esteetikas, ainsaks siduvaks lüliks Maria Kaisi kehastatud Hane-ema, kes jääb pärast „Last ja lummutisi“ veel vaheajaks eeslavale lapsi lõbustama. Ometi moodustavad need kaks lühilavastust sidusa terviku, täiendades teineteist just poleemilises dialoogis, kombates nõnda Raveli loomingu eri tahke.

Mart Kampuse ja Liina Keevalliku lavastatud „Laps ja lummutised“ on põnev fantaasiarännak, kus teekannud ja kohvitassid purunevad kildudeks ning killud tantsivad tagasi tassiks.

Rünno Lahesoo

„Laps ja lummutised“, olgugi lennukas fantaasiamaailmas, on siiski üsna selge looga. Rekvisiitorist ema võtab oma lapse teatrisse kaasa, et poiss seal oma koolitükke teeks. Too on aga nii oma ülesande kui ka kogu maailma suhtes trotsi täis ning ühtäkki kohtab poiss lavataguses maailmas kõiki asju, mis ta on lõhkunud, ja loomi, kellele liiga teinud. Kuni tuleb meeleparandus, andestus ja leppimine. „Hane-emal“ nii selget narratiivi pole. Raveli esialgne süit põhines viiel muinasjutul, hiljem, kui tuli tellimus see balletiks kirjutada, sündis sellele ka libreto. Lavastaja Renate Keerdi võlus ta enda sõnul aga just puhas Raveli helimaailm, nõnda jättis ta kõrvale originaallibreto ning lõi omaenese koreograafilise dramaturgia puhtalt muusikale.

Ravel läbis oma loomingus mitmeid etappe ning me ei pea teda dogmaatiliselt impressionistiks sildistama. Kõnealune kahe vaatusega lavastus toob vastanduste kaudu ilmekalt esile Raveli isikupärase impressionismiväljenduse n-ö positiivse programmi, aga ka materjali vastupanu, mis ilmneb selle kohtumisel teatrimeediumiga. Impressionistide soov eemalduda lineaarsest loost ning elujäljendusest, eelistada sellele hetki, meeleolusid ja varjundeid, ei tärganud ju pelgast vastandumishimust. Nii pidi saama reaalsust kujutada siiski tõelisemana, elusamana. Ei usaldata ju ka olmerealistlikus teoses kunstniku tõde lihtsalt harjumusest. Tahetakse ikka näha, millel see põhineb, milline on kunstniku tervikmaailm, mis on selle meistri mõttes, kes 

Impressionistlik viiv oma just sellesse hetke püütud varjundite ja nüanssidega ei deformeeri ju reaalsust ega taha kuidagi öelda, et maailmas pole midagi püsivat, vaid annab meile võtme häälestada oma taju täielikule kohalolule. Kui saame aimu, et päikesevalgus ei anna loodusele mitte üht võimalikku värvikombinatsiooni, vaid see muutub minutitega, ei põhjusta see mitte pidetust ja lootusetust, vaid laseb osa saada päikese ilust ning kasvatada aukartust ja imetlust. Kui saadakse aru, et teatri lavakarpi on püütud vaid fragment kogu kujutatavast maailmast, ei langeta masendusse maailma mannetuse pärast, vaid see sunnib häälestama meeli sellele, mis jääb lava taha ning on kogetud killukesest palju suurem. Kujund tekitab huvi märgata rohkem värvi- ja helivarjundeid.

Nõnda ei ole ka Raveli helilooming mitte ülevoolav värvidega plätserdamine ega eskapistlik hõllandus. Tema mängu taga on aimata harmooniataotlust, püüdu tajuda kontseptsiooni, valemit, mis on kogu värvika galerii, maailma paljususe taga. Nähtud ooper ja ballett avavad Raveli maailma täiesti vastandlikust küljest.

Kampuse ja Keevalliku lavastus on tõeliselt põnev fantaasiarännak: teekannud ja kohvitassid purunevad kildudeks ning killud tantsivad tagasi tassiks; vahvad nahkhiired, kelle tiibadeks on mustad vihmavarjud, naudivad lendamist lavaruumis; konnad konutavad lauljate jalge vahel. Peale peategelasest lapse on emal, tulel, oraval, kellal, tugitoolil ja kõigel muul ka aktiivne vari. Kogu ruum elab ja väreleb, kuid rikkaliku lava­kujunduse tõttu, mis täidab tegevusega ka ruumi kõige kõrgemad osad, ei saa sageli aru, kes laulab ja kust hääl tuleb. Ühelt poolt on raske sünkroniseerida põhitegelast tema varjuga, lavastada see läbi vokaalselt ja ka koreograafiliselt, nii et vaataja tajuks tõesti varjumaailma, mitte kaasalohisevat koormat tegelase seljas. Varjumaailma, mis ongi see n-ö lava taha jääv, tõelisem tõelisus, mille kaudu saame süümepiinade või teravdunud intuitsiooni abil aimu oma rohmakast toimimisest olmereaalsuses.

See võibki olla just nimelt teatri paratamatus, mida teadvustasid juba impressionistide sugulased sümbolistid, et lihast ja luust lavareaalsus kipub lämmatama tõelist reaalsust lava taga. Meie meeled nüristatakse enne, kui jõuame aru saada, et lavakujund ei ole mitte mingi asi iseeneses, vaid materiaalne võti pääsemaks selle juurde, mis ise lavale ei mahu. Liina Keevalliku loodud stsenograafia on võimas, imeline muinasjutumaailm, mida tahaks imetleda kauem, kui lavastus seda võimaldab. Paraku sünnib see suletud ruumis. Jah, isegi Estonia juurdeehitusele jõudsin etenduse jooksul mõelda. Kuid asi pole vist ainult selles. Kokkuvõttes hakkabki väsitama see, et kunstnike fantaasia on lahti mängitud ja laval lõpuni ära näidatud. Nii ei jäägi vaatajal fantaseerimiseks ruumi. Lavaline tegevus muutub koormavaks oma üleküllastunud rohmakuses, mida võimendab Keevalliku lennukate visioonide lavaelu lavamasinate krigina saatel, alati ehk murdosa sekundit hiljem, mitte vaataja inspiratsioonivälgatuse käivitajana.

Ent see ei ole tegijate süü, pigem seesama teatri paratamatus. Ausa ja lõpuni mindud katsena mängitakse lavastuse esimeses vaatuses kogutervikus põhjalikult lahti üks võimalus Raveli muusikalised fiktsioonid reaalseks muuta. Ülendavana mõjub näiteks kasside duett, millel lubatakse loojutustamise surveta lihtsalt olla, meeletult põneva ja kaunina. Fantastiline, mida ühe mjäuga öelda saab ja kui paljusid eriilmelisi lugusid, emotsioone ja tundeid võivad need mjäud korrastatuna ja rütmistatuna sisaldada. Sellised kirkad hetked ümbritsevas möllus annavad aimu Raveli otsingute suunast.

Renate Keerdi koreograafia balletile „Hane-ema“ on vastupidiselt eelkirjeldatud ooperile tohutult puhas. Tühja lava täidab ära Siim Reispassi minimalistlik valgus. Kavalehel rõhutatakse, et tegemist on Keerdi vaba tõlgendusega ning see vabadus on füüsiliselt tajutav. Nii jätab koreograaf ka vaatajale aega ja ruumi muusika nautimiseks ning ettekujutamiseks veel välja pakkumata pilte ja kombinatsioone.

„Hane-emas“ on koreograaf-lavastaja Renate Keerd jätnud vaatajale aega ja ruumi muusika nautimiseks.

Rünno Lahesoo

Kui Raveli Hane-ema on keegi, kes jutustab lastele muinaslugusid, siis Keerdi jutustatud lugu on abstraktne, seejuures palju elulisem kui ükskõik milline väljamõeldud lugu. Kui püüda laval nähtut Hane-emana ümber jutustada, tuleb öelda, et elas kord üks inimene, samuti too teine, kolmas ja neljaski veel. Ühel päeval, kui too esimene ja kolmas, ehk isegi viies, kohtusid, märkasid nad, et teine ja neljas, ehk kuueski, on kuidagi teistsugused kui nad ise. Paaritu arvu kaudu loendatavad tegelased hakkasid jooksma ja hüppama. Seda mitte kordamööda, et jooksen ja hüppan, vaid jooksen, jooksen ja jooksen, kuni hoog üleval, ja alles siis hüppan. Kui nad olid seda mitu korda teinud, avastasid paaritu arvu kaudu loendatavad, et hüppesse on võimalik jääda, liikuda edasi nii, et enam ei jookse ega hüppa ka, aga liikumine jätkub, sedavõrd, kui jooksu ajal saavutatud hoog võimaldab … Jne.

Keerd võtab ühe elemendi või liigutuse ja paneb selle korduma, korrutab seda. Üks tantsija kordab, teine korrutab, koos korrutatakse seda, lõpuks koos rivis ja ringis, kuni mängu käivitanud element ise pole enam põhisündmus. Keerdi meetodi kaudu ilmuvad koreograafiasse hoopis teised pisiasjad, kuni oluliseks sündmuseks saab hoopis ettevalmistus tollekssamaks elemendiks. Vaataja näeb laval sündmust, hakkab sellest lugu konstrueerima, sellele järge ootama, kuid lõpuks saab aru, et ta toodi hoopis tagasi alguspunkti. Mitte siiski samasse alguspunkti, mitte kronoloogiliselt aega tagasi kerides (lavastuses vihjatakse küll ka sellele), vaid hetke enne seda alguspunkti, sinna, kus sai võimalikuks üldse eelmise alguse alustamine. Valgustav ja julgustav on too uus teadmine ka vaatajale. Ja mis kõige tähtsam, ütleb palju kaunist ühtlasi elu kohta, nagu ka Raveli harmoonia ja korra otsing kogu tema külluslikus ja žanrirohkes muusikas. Ta saadab lavale helid, esimene vaatus kasvatab need laval lopsakaks, teine vaatus selitab välja nende genereerimise abstraktse mudeli. Mõlemaga koos saame osa Raveli rikkusest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht