Me unenäoski ei saa päris vabaks …

Pille-Riin Purje

„Hingede öö” mõtestab vaimuinimese kui hingeüksiklase olemise põhiküsimusi.„Hingede öö”, Margus Kasterpalu dramatiseering Karl Ristikivi „Hingede öö” ja Hermann Hesse „Stepihundi” järgi. Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helilooja Liisa Hirsch, filmirežissöör Kaupo Kruusiauk, liikumisjuht Jarmo Karing, helikujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Madis Kalmet, Sten Karpov, Piret Laurimaa, Kaili Viidas, Ago Anderson, Sepo Seeman,  Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Priit Loog, Jaanus Mehikas. Esietendus 14. II Endla Küünis.      „Hingede öö” lavastus kannab määratlust „rännak kahes vaatuses”. Rännaku vaheajal Endla teatris uidates sattusin paokile ununenud ametikäigu lävele. Taamal, koridori lõpus, helendas seinal kutsuv kimp valguskiiri. Kiusatus siseneda oli peaaegu äravõitmatu. Ometi aimasin lõksu: uks oleks mu selja taga kinni langenud ja ma poleks enam osa saanud Madis Kalmeti tegelaskuju unenäost, vaid vangistatud uude, kus puudub võimalus pealtvaatajaks jääda …

Karl Ristikivi viitab oma „Hingede öös” Hermann Hesse „Stepihundile”, sõnastades  Surnud mehe maja külge sildi „Ainult hulludele”. Margus Kasterpalu on arendanud sellest põgusast viitest kaht teost ühte liitva lavateksti, mida 1995. aastal mängiti Vanemuises Priit Pedajase lavastuses, suurel hämaral laval. Nüüd Endla Küünis totaalteatraalses „Hingede öös” viibides meenusid üliselgelt toonased intonatsioonid: Liina Olmaru, Heikki Haravee, Raine Loo häälekõlad eelkõige. Ent déjà vu ei ähmastanud uut muljetulva, pigem rikastas.  Aime Undi elegantses, kujundiküllases stsenograafias tundus kunagiste sõnade kaja, mälus elustuvate lausete mõte iseäranis kohane. Eriti esietendusel, kui Margus Kasterpalu lavastuses oli veel viive, mil peategelast ümbritsevad osatäitjad sõnade süvatähendusi esile manada ei suutnudki.

„Mis veider tükk, mis udused repliigid!” – kui tsiteerida koos Ristikiviga Betti Alverit. Aga eks unenäos kehtigi veider loogika. Endla Küüni napi lavapinna kujundamine  avaraks, saladuslikuks, dünaamilisi misanstseene võimaldavaks mänguruumiks on Aime Undi uhke saavutus. Mis eriti oluline, ehkki ju enesestmõistetav professionaalsuse tähis: hetkekski ei teki tunnet, et kunstnik mängib mingeid omaenda domineerimismänge. Stsenograafia on läbinisti sisuline, autorite tekstist inspireeritud ja lähtub seega lavastusmudelist. Treppide prognoosimatu tõus ja langus moodustab sugestiivse süsteemi, koos  helitaustaga, müra ja hääletuse kontrastidega.

Nagu nendib minategelane „Hingede öö” lõpul: „… trepiastmetest üles tõustes leidsin ennast otse tänaval, mõlema jalaga maapinnal.” Lisaks treppidele-liipritele-rippsildadele on mänguruumis läbikomponeeritud ahelate ja kettide, looride ja eesriiete, tiibade ja peeglite, soengute ja peakatete, mannekeen-sõrestike ja prožektorite süsteemid. Neid ahmides ja jahtides võivad sõnad tõesti teisejärguliseks taanduda. Ometi usun, et kirjandusetundliku ja kirjasõna respekteeriva Kasterpalu eesmärk on „maagilise teatri” sõnarežii viia samale tasandile kui kujundus. Teksti öeldes pillati vahel kui pärleid sõnade tähendust osatavaid tegevuslikke vempe ja esietenduse publik korjas need üles, aga pärlite lükkimine keeks jäi justkui pooleli. Mänglevat ning võõrituslikku vormi toonitab lavastust raamiv film (filmirežissöör Kaupo  Kruusiauk), seegi on sisuliselt igati põhjendatud ja avab peategelase olemuse. Paeluv kui kummitus on näitusesaali ainsa maali elustumine filmiks.

Filmiteemat kinnistab ka Ristikivi luuletsükkel „Varjumäng”, mille VI luuletus kõlab ja varieerub laval lauluna (kavalehel mainitud Mart Siimeri koorilaul), pakkudes üht sõnaselget koodi rännaku mõtestamiseks. Proloogifilmis näeme Meest – Madis Kalmetit põnevalt eksponeerituna, kui ühel  hetkel eludokumentaalsus hajub ja kaadris Mehe näost heiastuks kui salapärane loom. Miskipärast assotsieerus see mulle pigem hobuse kui stepihundiga, aga oluline on pildiks saav Hesse tekst, kuis kurb inimene sarnaneb alati mõne loomaga. Piret Laurimaa Herminet näeme  esmalt küütlevas valguses, kassisilmadega kütkestava olendina. Hiljem, kui saatusliku naise provokatiivne kurbusemask haihtub, läheb raskemaks ka Hermine maskitagusele olemusele pihta saada. Madis Kalmeti lavarännak Mehena on kontsentreeritud, intensiivne ja veenev, kaitsetut tõsipingsust hoidev. Jõuliselt on tajutav, kui hästi intellektuaalist eluvaatleja roll näitlejale sobib, kui isiklikult Mehe osa Kalmetile korda  läheb. Hämaraks jäid esietendusel vaid motiivid, mis annavad sellele Mehele naermisvõime. Rolli kulminatsiooniks kujunes siiras napp vapustusnuuksatus naeru asemel. Sisimas soovisin kirglikult, et Mees naerma ei hakkaks …

Miskipärast meenus seejuures James Krüssi „Müüdud naer” ja sealne komöödiaetendus. Mozarti mainimine aga tõi meelde, et Madis Kalmet oli ise kord näitelaval Mozarti rollis. Oletada võiks, et Mehe rolli lahates on ka lavastaja Kasterpalu rännanud põhjatute samastumissügavikeni. Mistap ongi keerulisem saavutada samalaadset viimistletust ja maksimalistlikku lõpuniminekut peategelast ümbritseval stiliseeritud elumaskeraadil. Siin ei tajunud alati ülesande sisulisemat täpsust ja siis ahenes rollijoonis püüdlikuks skeemitäitmiseks, lämbus vabam võllahuumor.

Naiste kvartett Mehe ümber oli vaikivana tähenduslikum kui rääkivana: lummav  moment oligi Mees nelja naise pilkude piiramisrõngas. Hästi loetav, tugev sõnatu hingeside tekkis Helle Kuninga (Vanem Naine) ja Piret Laurimaa partnerluses. Kaili Viidas (Maria) lisas tantsisklevat kutset pilguga all juuksekübara (sugulus nähtamatuks muutva küüntest kübaraga?!). Carmen Mikiveri (Noorem Naine) rollis oleks igatsenud lisaks groteskile veel üht saladuskihti, ta vaikimises see ju vilksatas, aga üksnes vaikimises. 

Lüürilise ja õhku tõusva stseeni pakkus Kalmeti partnerina Sten Karpov – Noor Mees. Lindude saarest unistava hapra Noore Mehe takuse hullusärgi varrukad muundusid tiibadeks: kujutelmade lennuvõimet ei piira ahelad. Sten Karpov valdab unerännaku mängureegleid otsekui instinktiivselt, kuutõbise meelekindlusega. Ihukaitsjate/Näitlejate dekoratiivne tandem Priit Loog – Jaanus Mehikas etendab  vaimukalt teater teatris stseeni, vikerkaarehelgiga kostüümides mehe-naise suhtekomöödiat. Rollidest väljunud Näitlejate tülpimusest hoovas vahedat paroodilist allteksti. Peitub ses ka ekstra nööge Endla vaimu ja/või Pärnu publiku ootuste suhtes?! Ent vargsi ja järjekindlalt on Endla repertuaarivalik edenenud mitmeplaaniliseks, nõudlikel teatrigurmaanidel on viimasel ajal olnud korduvalt põhjust Pärnusse sõita, kuna mitu lavastust seda masti, et ainsa  vaatamisega ei raatsi piirduda. „Hingede öö” kuulub kindlasti nende kilda. Loodetavasti tahab ja oskab teater neid lavastusi hoida, neile targalt publikut võita. Üks, mis seegi kord kõrva torkas, on publiku veendumus, et kui aktsioonis Ago Anderson, tuleb tingimata ja tingimusteta naerda …

Tõsi, Armini roll Andres Noormetsa lavastuses „Janu” on suutnud seda eelarvamust päris tõhusalt õõnestada. Ka Vergiliuse osas laskis  Ago Anderson aimata peenemaid pooltoone kui pelk naerutamine, iseasi, kuivõrd varjundid publikuni jõudsid. Kummaliselt ebamääraseks jäi Sepo Seeman Majaperemehe olulises rollis, mistõttu kahvatuski võllahuumori õppetund, üks teksti võtmekohti. Miskipärast ei olnud loomuldasa orgaaniline näitleja unenäorännakuks saanudleidnud käivitavat ideed, aga ju mallatakse edasi otsida. Seeman mängis üksiti Pastorit,  kelle lausungeid pikiti komöödiaseriaali totrate naerupuhangutega lindilt – viide meediajutlustele, äraspidise sundusliku võllahuumori leidlik märk. „Hingede öö” mõjub hingele tervendavalt, sest on püstitanud kõrgelennulise eesmärgi: mõtestadapeegeldada vaimuinimese  kui hingeüksiklase olemise põhiküsimusi.

Kaasa rännates avaldavad mõju eneseksjäämise aus paatos, mis ei tähenda tardumist etteantud raami; väsimatu tõeotsing ning vastuvõtlikkus varjupiltidele … Äratundmine, et (hull)julgus otsida vaimset tasakaalu treppsillal kuristiku kohal pole efektne akrobaaditrikk, vaid ainumõeldav eluviis, lootus jõuda maapinnani. Epiloogifilmis on Mees vahetanud habemenoa  turvaliselt suriseva pardli vastu. Aga ta õdus pardlitants teeb rahutuks ja valvsaks. Lootkem kõigest hingest, et n-ö happy end kätkeb endas skepsist ja irooniat ega nürista Stepihundi löögivalmidust, kui peeglisse ilmub „rahulolujumala rahulolev nägu”. (Habeme)noateral balansseeriv inimvaim ei saa ju unenäoski päris vabaks.