Meele­paranduslik teater

Marek Tamm

  Kaunid kunstid võib laias laastus jagada kaheks: need, mis on kadudeta reprodutseeritavad, ja need, mis seda pole. Esimesse rühma kuuluvad näiteks kirjandus ja film, teise maalikunst ja teater. Ei tea kas harjumusest või iseloomu tõttu kaldun ise eelistama reprodutseeritavat kunsti: olen kindlasti kulutanud rohkem aega lugemisele kui maalide vaatamisele, käinud sagedamini kinos kui külastanud teatrit. Kahtlemata peegeldub selles eelistuses ajastu vaim, sest vähemalt Walter Benjamini kuulsast esseest “Kunstiteos mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul” (1935) alates saab kunsti paljundamist pidada tänapäeva ühiskonna tunnuseks par excellence. Unikaalne kunstiteos pakub mõistagi võimaluse ainulaadseks elamuseks, ent suurendab samavõrd ohtu sattuda osaliseks milleski piinlikus. Seega, kui jõuda viimaks teatri juurde, eelistan ma üldreeglina vaadata lavastusi, mille headuses ma olen ette veendunud. Kui heidan pilgu oma viimase aja teatripraktikale, võin täheldada, et enamasti on mu usalduse võitnud väikesed trupid: No99, Theatrum ja Von Krahl. Selles valikus ei puudu oma isiklikud põhjused (mõnelgi juhul on otsust mõjutanud sõprade-tuttavate osalus tükis), ent määrav on olnud siiski usalduskrediit.

Seesama usalduskrediit sunnib aga väljendama muret ühe uue tendentsi pärast, mida kohtab nii No99 ja Von Krahli viimastes lavastustes (vastavalt “Nafta” ja “Võluflööt”) kui teisteski teatrites (mõtlen näiteks märtsi lõpus esietenduvale Linnateatri “Genoomile”, mille puhul saan tugineda küll vaid ajakirjanduses ilmunud eeltutvustustele). Nimetan seda tendentsi “meeleparanduslikuks teatriks”, mille all pean silmas sellist teatritegemist, kus kunstiliste vahenditega püütakse kutsuda inimesi üles meelt parandama: vähem tarbima, säästlikumalt elama, paremini käituma jne. Ma näen sellises püüdluses mitmeid probleeme. Esiteks tundub see mulle enesepetmisena. Revolutsiooni ei tehta teatris, vaid tänaval või parlamendis. Igal õhtul pimedas saalis piletiraha eest välja hüütud loosungid ei muuda maailma, vaid pigem uinutavad südametunnistust. Kulutada igal õhtul hulk energiat, selleks et kutsuda inimesi üles energiasäästlikkusele, ei mõju veenvalt. Veelgi ebaveenvamalt kõlab “Nafta” lavastaja üleskutse Eesti Energia reklaamlehes tarbida vähem energiat. See on näide kriitikast, mis täiendab süsteemi harmooniat. See ei tähenda, et tuleks loobuda püüdest parandada maailma, vastupidi, ent selleks tuleb leida adekvaatsed väljendusvahendid. Laval ei tuleks mitte lihtsalt kritiseerida ümbritsevat ühiskonda, vaid luua uus kujutlusilm, mis kõneleb meile sellest, milline võiks olla parem elu. Teatrikeel ei peaks olema literaalne, vaid kujundlik. Literaalne keel kuulub meediasse ja poliitikasse.

Teiseks paistab meeleparanduslik teater pärssivat kunstilist eneseteostust. Ojasoo/Semperi “Nafta” kätkeb suurepärase muusikali (nagu seda võib näha mõnes Woody Alleni või Nanni Moretti filmis) potentsiaali, ent moraliseeriv sõnaosa ei lase sel esile tulla. Suurepärased näitlejad minetavad oma tõsiseltvõetavuse kohe, kui nad asuvad valdavalt õpilastest ja tudengitest koosneva publiku ees kõnelema laenamise või autosõidu kahjulikkusest. Julgen arvata, et suurem osa No99 publikust ei vaja tunniajalist veenmist, et realityshow on napakas nähtus; vastasel korral ei istuks nad saalis, vaid vaataksid kodus televiisorit. Et nafta saab otsa, ei tohiks olla teatrikülastajale uudis, huvitavam oleks kõneleda sellest, mis tuleb nafta asemele. Kuid nendest alternatiividest kuulen ma parema meelega erialainimeste suust, mitte pimedas teatrisaalis.

Sõnastades 1945. aasta sügisel uue ajakirja Les Temps modernes esimeses numbris omaenda vermitud angažeeritud kirjanduse (littérature engagée) mõiste, toonitas Jean-Paul Sartre: “Ma tuletan meelde, et sõnapaaris “angažeeritud kirjandus” ei tohiks “angažeeritus” mitte mingil juhul lasta unarusse vajuda “kirjandusel”.” Ma näen, et see hoiatus on väga kohane ka angažeeritud teatri puhul: tuleks vältida seda, et meeleparanduslik sõnum tasalülitab teatrikunsti võimalused. Minul isiklikult oleks siiralt kahju, kui varasema meelelahutusliku teatri asemele sünnib Sakala keskuse ruumides meeleparanduslik teater.