Meeli Sööt 13. IX 1937 – 16. III 2024

Lahkunud on Meeli Sööt, silmapaistev draamanäitleja, teatripedagoog ja teatrimälu kandja. Ta lõpetas Panso kooli ehk Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri I lennu – selle noorte näitlejate kursuse osaks sai sõlmida järjepidevus Eesti sõjaeelse teatrihariduse ja uue elujõulise teatriõppe vahel, olla esimesed uue kooli pikal õnnelikul teel, kus neile järgnenud kümned lennud on kujundanud tänapäeva Eesti teatri.

Meeli Sööt oli pärit teatriperest, ka tema isa Voldemar Alev oli aastaid Draamateatri näitleja. Lõpetanud 1956. aastal Tallinna VII keskkooli, õppis Meeli Sööt 1956-1957 Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja kui 1957. aastal avati konservatooriumis näitlejaõpe, valis ta teatritee. Temaga koos lõpetasid lavakunstikateedri esimeses lennus Ines Aru, Aarne Üksküla, Siina Üksküla, Tõnu Aav, Mikk Mikiver, Mati Klooren, Maila Rästas, Jaan Saul, Rein Olmaru, Linda Olmaru jt. Meeli Sööt suunati Eesti Draamateatrisse, kus ta töötas 2000. aastani.

Tema rollide ampluaa oli lai ja värvikas, säravast komöödiast peenpsühholoogiliste suurrollideni. Ta mängis meeldejäävaks palju klassikarolle, nagu Solvejg Ibseni „Peer Gyntis“ (1962), Margareta Goethe „Faustis“ (1968 ja 1969), Saša Tšehhovi „Ivanovis“ (1971), madame Jourdain Molière’i „Kodanlasest aadlimehes“ (1990). Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1971), kus Sööt mängis Olgat, on tänapäevani eesti teatrimälus kui üks silmapaistvaid Tšehhovi-lavastusi. Šapiro lavastus oli ka Tolstoi „Elav laip“, 1980, kus Sööt mängis Liisat.

Maailmadramaturgia kullafondist on Julie roll Strindbergi näidendis „Preili Julie“ (1975). Nõukogude suletusest hoolimata jõudis Draamateatri lavale tasapisi värskemat maailma tippdramaturgiat ja Meeli Sööt mängis meeldejäävalt Gibsoni näidendis „Kahekesi kiigel“ (1963 ja 1969), Shafferi „Mustas komöödias“ (1970), Vonneguti näidendis „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“ (1975), Genet’ „Palkonis“ (1988). Silmapaistva loomingulise rea moodustavad rollid eesti dramaturgia lavastustes ning erilisena särab nende hulgas õrn Ramilda A. H. Tammsaare ja Panso „Inimeses ja jumalas“ (1962). Meeldejääv oli Meeli Söödi Koidula (Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“, 1982). Kruusvalli „Pilvede värvid“ (1983), kus Sööt mängis Irmat, on legendlavastus, valus lugu rasketest valikutest sõja jalust põgenemise ja kodumaale jäämise vahel. Kaunid rollid olid ka soome näidendites, nt Kyllikki Linnankoski ja Tammuri „Laul tulipunasest lillest“ (1966) ning Louhi Lönnroti, Kazimiri ja Ortutay „Kalevala“ (1980). Ajastuomaselt tuli mängida omajagu ka nõukogude dramaturgiat ning sealgi sündis meeldejäävaid rolle: Irina (Volodini „Ära jäta mind“, 1972), Dokitsa (Drutse „Meie nooruse linnud“, 1973), Kaškina (Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Galina (Vampilovi „Pardijaht“, 1977) jpt.

1990–2004 oli Meeli Sööt lavapraktika õppejõud Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, aastast 1996 dotsent. Ta on mänginud paljudes telelavastustes, nt „Klaasist loomaaed“ (1964), „Must luik“ (1969) jm, samuti filmides „Pihlakaväravad“ (1981), „Teenijanna“ (1990) jm, teleseriaalis „Kelgukoerad“ (2008 ja 2011).

Meeli Sööt pälvis Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse (1976) ja oli Näitlejate Liidu auliige (2007).

Mälestame säravat näitlejat ja heatahtlikku õpetajat.

Eesti Draamateater

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

EMTA lavakunstikool