Meenutamise magus tantsusaal

Evelin Lagle

Soome koreograafi Jenni Kivelä liikumiskeel on voolav ja kehaloogiline.Tantsulavastus „Ballroom for Beginners” („Algajate tantsusaal”), koreograaf Jenni Kivelä (Soome), William Ilesi valgus ja Pauli Riikoneni heli. Tantsivad Jaan Ulst, Kaja Lindal, Tiina Mölder ja Rain Saukas. Esietendus 7. VK umu auditooriumis.     See on lugu… inimesest ja tema siseilmast:lapsepõlvemälestustest ja nostalgilistest meenutustestunistustest ja hirmudestkingitud asjadest, mida ei vajataostetud asjadest, mida ei kasutatasoovitud soovidest, mis ei ole täitunud… inimesest teiste inimeste kõrval:individuaalsusest ja seotusestisiklikust ja ühisest… inimesest elu ja maailma kulgemises:erinevate võimaluste võimalikkusesttähelepanelikkusest ja märkamisest

„Ballroom for Beginners” on soome koreograafi Jenni Kivelä ning nelja eesti tantsija ühistööna sündinud tantsulavastus. Kivelä on soome nüüdistantsu noorema põlvkonna üks tuntumaid koreograafe, kes tegutseb hoogsalt nii Soomes, peamiselt Helsingis, kui ka teistes riikides. Nagu praegusele tantsuteatrile kohane, on tema lavastustes ühendatud liikumine, kõne ja teatraalsed elemendid. „Ballroom for Beginners’i” puhul üllatab meeldivalt selle tarvis kokku pandud tantsijate trupp: Kaja Lindal, Tiina Mölder, Jaan Ulst, Rain Saukas. Kõik neli on eesti nüüdistantsu-publikule tuttavad nimed, tegutsevad aga eri  tantsukooslustes, mistõttu esimese hooga on ootamatugi neid üheskoos näha. Ometi toimis see trupp tervikuna ja vajalikul tasemel nii hääle kui ka miimika kasutamisel, samuti nüüdisaegse tantsutehnika sooritamisel. Tantsijad harmoniseerusid nii oma liikumise kui ka väljenduslikkusega, säilitades sealjuures oma individuaalsuse.

„Ballroom for Beginners” on lugu, milles jäävad ennekõike kõlama koreograafi ja tantsijate mälestused 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni. Seega on lavastus koreograafi stiilile omaselt isiklik. Samas on oluline teema ka tegijate  üldisemad tähelepanekud inimeste ja elu kohta: unistused, hetked ja asjad, mis pakuvad rõõmu (idülliline pilt punase kleidiga tüdrukust, kellel on rohelise katusega kodumaja ja lontkõrvaline koer), räägitakse hirmudest ja hinge torkivalt iroonilistest mõtetest, üksinda võõras linnas olemise tundest ja ühiskonna mõttetust materialiseerumisest. Veelgi laiemalt võttes haarab see lavastus aga inimeste kooseksisteerimise ja maailma kulgemise üldiste mehhanismide ideid. Vaatamata sellele, et Kivelä lavastusstiilis on liikumise kõrval väga olulised ka tekst ja teatraalsus ning vaid üht komponenti  eraldi esile tõsta oleks ülekohtune, tuleb lavastusse kätketud mitmetasandiline ideevõrgustik just koreograafiat analüüsides kõige paremini esile.

Kivelä on liikumismaterjali kasutanud väga nupukalt, ta rakendab palju kordamist. Lisaks sellele, et mõned tunnusliigutused ja motiivid tulevad eri kombinatsioonides ikka ja jälle uuesti ette, kasutab Kivelä sageli koreograafilise sümfonismi võtet: mitmel korral on sama liikumisjada korratud tantsijate erineva paigutuse, koosseisude või suunaga. Niisamuti kui kulgeb elu ja toimivad inimsuhted, liiguvad tantsijad kord ühtse grupina, kord paaridena, kord keegi  eraldub, muudab suunda või sooritab eri jada, siis aga liitub taas teistega. Kivelä liikumiskeel on mõnusalt voolav ja kehaloogiline. Tema koreograafia on dünaamiliselt vaheldusrikas energia voogamine, mis justkui kunagi ei katke. Kehad liiguvad ajas ja ruumis ning suhtes füüsikaseadustega: kord allub keha gravitatsioonile, siis rakendab jällegi oma jõudu, et energia vool ümber suunata ning minna teise suunda, muuta liigutuse intensiivsust või iseloomu. Sellise dünaamilise liikumisvoo üks olulisi ehituskive on tantsukeeli off-balance-momendid, kus tantsija inertsist  eelmise liigutuse kulgu jätkates gravitatsioonile järele annab, kuni uue impulsi andmiseni.

Off-balance on põneva ideelise taustaga võte, see on seisund, olemine, kus kõik on võimalik. Samuti kui liikumises on off-balance olemuslik ka inimese, elu ja maailma kulgemises: olla teatud süsteemi kulgu usaldades avatud jõududele ja impulssidele, mis suunavad ja muudavad liikumise voolu, ning olla vajadusel valmis ka ise selgeid ja otsustavaid impulsse rakendama. Lavastuse koreograafia panevad elama väikesed detailid, mis annavad liikumisele isikupära ning mõnusalt humoorika  alatooni. Igapäevaselt sadu ja sadu kordi sooritatavast lihtsast peapöördest või -kallutusest, kergest randmenõksatusest või hüpaksammust saab tantsutehniliste liigutuste loomulik osa. Argiselt tuttavad detailid teevad koreograafia publikule paremini adutavaks ja tuletavad meelde, et keha ja selle kasutamine on inimesele loomuomane. Niiviisi on lavastuse idee seisukohalt juba käsitletud individuaalsus ja universaalsus omased ka Kivelä liikumiskeelele. Kohati tekitab küsimusi lavastuse dramaturgiline ülesehitus.

Koreograaf on käsitlenud väga laia teemade ringi, kuid kuna  need kõik on seotud inimese kui üldteemaga ja mahuvad seega ühe katuse alla, jäävad need siiski lõpuni arendamata ja selgelt seosesse viimata ning valguvad seetõttu laiali. Jälgitavust tasakaalustab aga lavastusele värvi andev huumorinoot, küsimuste sügavusele vaatamata nende oskuslikult kerge esitus. Seda toetavad niihästi kelmikalt teatraalsed rekvisiidid (näiteks rohelise katusega maja või tantsija pähe pandud koerakõrvad) kui ka helitaust, mis on lavastuse atmosfääriga kooskõlaliselt kokkupõimitud argihelidest: õhupallide puhumine, šampusepudeli avamine, läbi raadioragina kostvad lõigud soome ja eesti  poplauludest, telesarjade tunnusmeloodiad. „Ballroom for Beginners” on lugu, milles on hulganisti mõtteid ja palju tundeid. Rõhudes peenelt inimeste nostalgilisusele ja meenutamise magususele, poeb see lavastus kergesti vaataja tundemaailma, pealegi on laval toimuv veetlevalt naljatlev ja vürtsikalt irooniline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht