Meenutused Variusest

Peeter Kaljumäe, René Soom, Haide Männamäe, Toomas Tross

Peeter Kaljumäe Liitusin Variusega 2001. aastal, kui teater sättis samme Stockholmi ning lavastusse „Tervist, härra Vilde!” vajati uut nimitegelast. Mida Heidi Sarapuu minus nägi või kuidas ma ta silmis kirjandusklassikuga samastusin – võta nüüd takkajärele kinni. Igatahes on see koostöö kestnud üle kümne aasta ja toonud mõndagi mäletamisväärset. Iseenesest on ju põnev pugeda suurte minevikumeeste „nahka”. Ühest küljest annab see võimaluse täiendada nappe kultuuriloolisi teadmisi. Õnneks pole uudishimu minus aastatega lahtunud, pigem vastupidi. Teisest küljest on see võrratu võimalus õppida iseennast tundma: tudeerid kehastatava tegelinski tegemisi, seda nii elus kui ka loomingu vallas, ja kõrvutad neid, mannetuke, enda omadega. Kokkupuutepunkte leidub, huvide tasandil vähemasti, ja siinkohal tavaliselt rahuloluraputused raugevadki. Tajud, kui määratult on sul suurvaimu mõtteavaruseni maad minna. Üks omaette seltskond kehastatuid on teatriinimesed, pisut ehk hoomatavamad kui kirjanduskorüfeed. Kaarel Kilvet märkis juba 1992. aastal Endlas mu mõnetist füüsilist sarnasust Paul Pinnaga ja lasi ühes oma lavastuses mind vastavalt grimeerida. Variuses jõudsin grimmist kaugemale. 2003. aastal asutas Variuse trupp reisile USAsse ja Kanadasse, kaasas lavalugu Olaf Kopvillemist. Et aga elujõus publikut oli seal rohkem kui üheks etenduseks, vajasime kaasavõtmiseks teistki lavastust. Nii sündis koos Heidi Sarapuuga kabareelavastuse idee, aluseks Paul Pinna looming. Seda lugu kokku pannes istusime tunde teatri- ja muusikamuuseumis, Pinna arhiivis. Müstiline mees see Paul. Tohutu hulk põnevat ja ülipõnevat materjali: nii ajaloodokumente kui ka lavatekste. Ole mees ja tee vaid ära! Läksime tookord pisut kergema vastupanu teed ja valisime suuremas osas mulle tuttavaid numbreid. Sama mehe isikut ja loomingut uude lavastusse – „Lõbusad estoonlased” – mahutades sai õnneks ka uuemaid tekste õpitud. Käin vahel Metsakalmistul Pinna haual. Ei too talle küll Endel Pärna kombel napsuohvrit (Voldemar Panso „Portreed minus ja minu ümber”), aga juttu ajan küll. Mõnikord mulle tundub, et ta isegi vastab – peetagu mind pealegi pisut hulluks …

Teine tegelane, kellega mul mõnetine füüsiline sarnasus, on Artur Rinne. Heidil oli kavatsus luua sellest mehest omaette lavalugu, aga õnneks ideid nappis ja et täisverd lavastust kokku saada, tuli Rinnele külge „liimida” veel mõned tegelased Nii pääsesid Variuse lavale Benno Hansen ja Agu Lüüdik. See oli kahtlemata väga värvikas kolmik ning lavastuse „His Master’s Voice” puhul on minu meelest tegemist ka Variuse ajaloo kõige – klassikalises mõttes – teatripärasema looga. Ja kõige ulatuslikuma käsitlusega estoonlastest. Ehkki „Helisevas viisis” räägiti ju ka kunagi selles teatris töötanuist ja „Paul Pinnat otsimas” oli oma teatraalsuses üsna mõjus, oli just „His Master’s Voice” see, mis haaras suure tüki autentset ajalugu. Vana hea teatri telgitagused, näitlejate elu- ja tööalane või isiklik traagika – see kõik oli täies mahus olemas. Miskitpidi oli loogiline, et Estonia näitlejaist kõnelemine jätkus, seda lavastusega „Lõbusad estoonlased”, kus toodi keskmesse veel üks mineviku suurkuju Alfred Sällik.

Eriti hinnatav on olnud kohtumine kehastatud tegelaste järglastega. Minu esimene sellelaadne kogemus oli Paul Pinna tütre Signe pojaga Stockholmis. Võttis mu (rolli) omaks küll! Rõõm oli seda suurem, et tegu oli samuti teatriinimesega – näitleja ja lavastajaga Rootsimaalt. „Heliseva viisi” Toronto-etenduse järel aga kohtusime ühe peategelase – Valve (mängis Lii Tedre) – otsese prototüübi Valve Andrega. Oli temagi rõõmus ja rahul. Mul endal on selline kogemus Olaf Kopvillemiga, keda mängisin Toronto Eesti Maja laval, „originaal” istus aga ise saalis. See oli küll Endla teatris töötamise ajal, aga ega see asjaolu vähem põnevaks ja sooritust vähem vastutusrikkaks teinud. Variusega 2003. aastal Kopvillemi-lugu Torontos mängides istus saalis aga tolleks ajaks juba lesk Nelda Kopvillem, kes lausus pärast etenduse vaatamist: „Jah, nii see oli. Täpselt nii!”. See oli vahest suurim võimalik kiitus nii autorile kui ka näitlejale.

Pärast Artur Rinne 100. sünniaastapäevale pühendatud etendust Estonia talveaias tulid aga lavale tema tütrepojad – tütar Mallika oli etendust juba korduvalt külastanud – ja noorem neist, sündinud mõni kuu pärast vana Arturi surma, lausus: „Täna sain endale vanaisa!”. Imeline! Ka Alfred Sälliku järeltulijaid on publiku hulgas nähtud, nemad küll suunasid oma tähelepanuteraviku Urmas Põldmale, Variuse Sällikule.

Aga Varius ise, seda laadi mälukildude tekkimise võimaldaja – mis see mulle tähendab? Üks hariv kooslus, seda kindlasti. Võimalus mängida: see on praeguse kultuuri- ja teatrikorralduse juures väga tänuväärt! Eespool nimetatud ja ka nimetamata suurkujud on andnud teatavat sisemist vabadust ja (enese) usku. Et kui ei jaksa päris üle hüpata, siis vähemasti kõrval käia ja sammu pidada – selleks olen võimeline. Selle usuga suurte varjus oma toimetamisi toimetada on päris mõnus!

René Soom

Kui 15 aastat tagasi tuli Varius minu ellu, siis ei osanud ma ettegi kujutada, milline tähtsus ja mõju saab sellel olema minu edasisele lava- ja tavaelule. Eks algul oli ju minu loominguline panus üsna tilluke: mõned laulusõnad, mõned laulud, mõni rida teksti. Tulin otsapidi ju ikkagi lauluteatrist, suurelt lavalt, suure publiku eest ja seest. Suur teater võimaldab nii mõndagi peita ja petta, saab olla nähtav, ja kui vaja, nähtamatu, saab olla kaotatud ja kaduma läinud. Suurel laval suurelt lauldes ja suurelt mõeldes on oht unustada väikesed mõtted ja teod.

Variuses aga ei ole võimalik kedagi petta ja peita, seal sa oled nähtav ega lähe kaduma. See on ütlemata meeldiv ja kindlust andev tunne. Need mõned laulud ja tekstiread on aastate jooksul kasvanud rollideks ja mina olen kasvanud koos nendega.

Olen tihti kuulnud öeldavat, et Varius suudab alati üllatada. Varius teebki seda. Jätkuvalt. Varius üllatab pidevalt ka meid endid, sest pole midagi korduvat. Varius on kordumatu. Alati. Tänan südamest Heidit ja kõiki variuslasi, kes on aidanud mind mitte kaduma minna!

Haide Männamäe ja Toomas Tross

Olgu see tervituskõne Heidi Sarapuule Variuse 25. sünnipäevaks. Parem on aga kirjutada kui öelda, sest suusõnaline luule ei maksa mitte midagi, nagu on Tammsaare kirjutanud.

Varius ongi Heidi ja Heidi on Varius. Võin une pealt öelda Heidi telefoninumbri, mis on alati olnud ka Variuse telefoninumber. Mäletan seda numbrit esimesest kõnest peale 1987. aastal ja nii nagu pole muutunud Heidi number, ei ole muutunud ka Variuse käekiri, mis on algusest peale kandnud endaga kaasas mõtestatud kirjanduse ja teatri ideed. Igal variuslasel on oma elu, aga Heidil on Variuse elu.

Olen näinud Heidit pedagoogina ja kuulanud salamahti klaveritagusest lavapeidikust, kuidas ta suhtleb koolilastega enne etenduse algust ning neid Vilde muuseumi kitsastesse oludesse sobitatud toolidele istuma juhendab. Olen näinud teda kirjanikuna, kui ta ilmub rahvusraamatukogu väikesesse proovituppa uue tekstiga ja me loeme seda esimest korda ette. Olen näinud teda näitlejana, kui ta süttib mõnest loost või enda kirjutatud stseenist, mis on teda puudutanud, ning püüab seda meile kuvada. Olen näinud teda reisikaaslasena Põhjamaadel ja ka ühel hapral kohtumisel Laur Tammega tema Tartu „metsakodus”. Oleme näinud teda tööandjana, kes peab alati kokkulepetest kinni. Oleme näinud teda ta kirjatöödes. Oleme näinud teda alandatuna, kui taas saab mõni rahataotlus eitava vastuse, ent mitte kordagi pole me näinud teda allaandjana.

25 aastat tööd ühe muusa käevangus ongi elutöö. Aga preemia? Sina oledki preemia, Heidi! Sa oled meie kõigi, variuslaste ja Variuse vaatajate preemia. Me oleme saanud sinult seda, mis pole kirjas üheski raamatus ja mida ei räägita üheski loengus: see on ainult sinule omane pühendumus, kultuuritunnetus ja energia, mida oled meiega jaganud. Oled õpetanud meid õpetamata, nagu ütleks Kaplinski. Sa oled olnud teejuhiks kirjanduse mõistmise juurde ilma meid juhendamata. Me oleme saanud rikkaks äri tegemata. Ainult väärt õpetajad ei õpeta, vaid loovad sinuga koos.

On olnud arbujaid ja siurulasi, kunagi lauldi pioneeridest ja kolhoosnikest, nüüd on kõigil keelel riigikogulased ja marslased. Meie oleme variuslased, läbi aegade. Palju õnne, Heidi ja teised head kaasteelised!