Meie argipäevane jaanituli

Pille-Riin Purje, raadioteatri toimetaja

Algupärane (lava)dramaturgia kuuldemänguteatris  

Aastatel 2000 – 2005 esietendus raadioteatris 32 kuuldemängu, kusjuures 24 eesti autoritelt, originaalkuuldemänguks kirjutatud vaid 5: Jüri Tuuliku “Linnusita”, Mati Undi “Kas kuulete…?”, Madis Kõivu “Järv” ja “Üks teine lugu”, Aidi Valliku / Liisi Tegelmanni “np3”. Klassikaseadeid ka 5: Koidula “Kosjaviinad”, Tammsaare “Noored hinged”, raadio-ooper “Vastaskallas” Aino Kallase “Reigi õpetaja” põhjal, August Gailiti “Toomas Nipernaadi” novell “Seeba kuninganna” ning kümneosaline “Ekke Moor”. Raadioklassika on ka Albert Üksipi ja Fred Olbrei autoparoodia “Tunnikene raadiostuudios”; omaette žanr teatrikooli 21. lennu tudengite mõtetest koosnev “Üksindus esimesest silmapilgust”. Ülejäänud tosin eesti kuuldemängu on proosa- või draamaseaded, nende seas kümneosaline “Mis teha, Ann?” Aidi Valliku noorsooraamatu, viieosaline “Varasta veel võõraid karusid!” Urmas Vadi näidendi põhjal.

Kuidas luua näitemängust kuuldemäng? Kas on võimalik muundada nähtav teater nähtamatuks, ilma sisuliste kadudeta? Enamasti on näidend tunduvalt pikem kui tänase kuuldemängu sundformaat, kuni 55 minutit. Kui lugu teatris nähtud, on lihtne väljakärbitud osa “juurde mõelda”, ent kuuldemäng peaks mõjuma iseseisva tervikuna. Kuulates Urmas Lennuki nukrat komöödiat “Boob teab” (rež Tamur Tohver, 2004), jään kahtlema, kas visuaalnükked nagu Boobi koerakõrvadega müts või lillede hakkimine on raadios arusaadavad. Seevastu sobib kuuldemänguks Madis Kõivu / Taago Tubina “Ennola” (rež Taago Tubin, 2004): assotsiatiivne luule- ja argiilma segunemine, sureva poeedi hallutsinatsioonid. Eks olegi raadioteatri eripäraks kuulajale usaldatud kujutlusruum, mida avaram, seda vabastavam.

Sümpaatselt raadiopäraseks osutus Raivo Küti seni teatris lavastamata näidend “Papa” (rež Tamur Tohver, 2005). Autoritruus lavastuses on koomikavarjundiga ühiskonnakriitikat ning avalat sentimenti, hollywoodiliku lõpulauluni välja. 85aastast Papat mängib muhedalt ja heasüdamlikult Ain Lutsepp, näitleja eatu hääl mõjub varjundiküllasemalt kui välispidine vanamehe kehastamine.

 

Värsked kuuldemängud

 

Detsembris 2005 esietendusid raadioteatris Rünno Saaremäe “Jaanituli” ning Jaan Tätte “Palju õnne argipäevaks! ”. “Jaanituli” (režissöör Tamur Tohver, helirežissöör Külliki Valdma) sütitab täpselt valitud näitlejate mänguga. Põhihelistiku määrab Rünno Saaremäe tekstiga tihkelt kokku kasvanud Üllar Saaremäe osalahendus (noorem vend Helmut), ta nüansitäpne hääleline “ümberkehastumine”, orgaaniline kokkumäng Marko Matverega (vanem vend Hansi) – nende hasartne partnerlus sai alguse Rakvere teatri suvelavastuses “Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud”. Mõlemad näitlejad on raadioteatris uustulnukad. Kraadi võrra näitlejatööd erinevad: Matvere mängib selgema distantsiga, tuttavate rohmakate häälevahenditega; Saaremäe suhtub rolli osavõtlikult, ehkki tegelaskuju idealiseerimata. Helmuti osa avardab Üllar Saaremäe näitleja-ampluaad. Ideaalis võiks raadioteater, kuhu väljanägemine kaasa ei tule, pakkuda näitlejatele uudseid, stambivabu mänguvõimalusi. Tabav valik on Alina Karmazina Marta rollis, mitte ainult loomutruu aktsendi, vaid siseelu tõttu: Marta on andestav ja hoolitsev, kriisihetkel naiselikult irratsionaalne, peaaegu ohtlik. Kui kirjutasin Üllar Saaremäe Rakvere teatris 2001. aastal lavastatud “Jaanitulest”, ilmusid nagu iseenesest sõnad “olemise talumatu kergus”. Raadios on kergus veel talumatum, samas õhulisem. Vennaarmu rängad armid ja julmad teod (venna süütamine, venna tulistamine) jäävad kuulaja fantaasiapiltideks, välistatakse räige naturalism. Esile tõuseb Rünno Saaremäe näidendi valusvaimukas absurditasand (Sisyphose müüt), vendade saatuslik ühtekuuluvus.

“Jaanitules” määrab “kerguse” alkohooliku mäluvabadus, süüdimatu illusioon, et kõike saab otsast alata. Sarnase lootuse hoovus läbib Jaan Tätte kriipivat abielukomöödiat “Palju õnne argipäevaks!”, talumatu kergus sobib ka Andres Noormetsa raadiolavastuse märksõnaks (helirežissöör Külli Tüli). See on kindla kõrvaga loodud lavastajateater, irooniline, lööv, nihkeline. Helikujunduse tuhiseva vihuri refrääniga pingestatud, levilaulude sõnumiga veidraks ja nukraks võimendatud. Väga noormetsalik lavastus. Näitlejad sobitumas režissööri skeemi: argisemad peaosalised on Ülle Lichtfeldti kistult emalik-reibas Anett ja Allan Noormetsa taipamatu Fred; vallatum subretipaar Piret Laurimaa dramaatiline Annakene ja Tambet Tuisu vääramatult “helge” Manfred. Jaburnaljakas “Palju õnne argipäevaks!” muutub järelmuljes mõruks, paiskab hinge kahtluste laviini: kui purustav võib olla suutmatus argipäeva taluda, kui sõge ja abitu me klišeelik fantaasiatulv…

Nii “Jaanituli” kui “Palju õnne argipäevaks!” suutsid end kuuldemänguna kehtestada. Siiski loodan, et edaspidi ei pea raadioteater olema liiga sõltuv lavatekstidest, vaid otsib ja leiab oma autoreid. Loomuldasa on kuuldemäng olustikust puhastatud, nii lava- kui argiraamideta nähtus. Just selles võiksid raadiole kirjutajad näha piirituid võimalusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht