Meie igapäevast absurdi anna meile tänapäev …
Absurdi kui kunstiliigi peamine väljakutse seisneb asjaolus, et elu ise on ärksa meele ja selge mõistusega inimesele enamasti piisavalt absurdne.
Pärnu Endla „Uhkus ja eelarve“, lavastaja Mehis Pihla, kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk, muusikaline kujundaja Johan Randvere, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel ja Risto Vaidla. Esietendus 22. I suures saalis.
1.
Kohates nii elus kui ka kunstis absurdi, meenub mulle üks suvine pärastlõuna lapsepõlvest, kui minu kadunud isa saabus meie pere Viljandi äärelinna korterisse ning rääkis, et oli teel koju näinud, kuidas grupp Jämejala psühhiaatriahaigla (rahvakeeli hullumaja) patsiente kliinikumi kõrval põllulapil lausvihmas kastekannudega joostes kapsaid kastis, suure rutu ja õhinaga, justkui kustutaks tulekahju.
Mäletan, et isale ei andnud nähtu rahu. Ta ei teadnud, kuidas oleks (olnud) õige reageerida sündmusele, mille puhul olid koomiline ja traagiline – kui kaks omavahel mittedialektilises suhtes vastandit – sattunud patiseisu: kas südamerahuga ja südamest naerda (näidates sellega oma intellektuaalset üleolekut ja ühtlasi empaatiavõimetust), kastjatele kaasa tunda (taunides ühtlasi stiihilist ebaõiglust, mis metafüüsilise korravalvurita maailmas halastamatult vohab), minna appi kastma (ilmutades selle praktilise väärtuseta sümboolse aktiga solidaarsust nõrgemate vastu) või otsida õigluse ja korra jaluleseadmise eesmärgil üles see (eeldatavasti tervemõistuslik) inimene, kes hulludele hoolimata lausvihmast – või just selle tõttu? – kapsataimede kastmise korralduse oli andnud (ehk püüda ise astuda korravalvuri rolli, mida taevased ja maised ametkonnad kunagi täies ulatuses vastavalt täita ei soovi ega suuda).
Kuid mu isa ei otsustanud ühegi tegevusstrateegia kasuks, sest ei osanud nende vahel valida – nad kõik tundusid talle pärast asja üle järelemõtlemist suuremas plaanis sama väljapeetult tarbetud ja jaburad, kui need esile kutsunud seik ise. Tagantjärele pole mõistagi mingit vahet: igavikulisest ja kõrgintellektuaalsest vaatepunktist oleme kõik oma tegude näilisest ratsionaalsusest hoolimata otsekui poolearulised, kes kastekannudega joostes vihmas kapsataimi kastavad. Sellel äratundmisel põhineb eksistentsialistlik absurditunnetus koos oma pessimistlike järeldustega. Nii näiteks võrdles Albert Camus inimelu kujundlikult kreeka mütoloogiast tuntud Sisyphose tegevusega. Camus küsis: kuidas absurditundega toime tulla ning kuivõrd on absurdi lahenduseks enesetapp?
2.
Leidub siiski ka teisi strateegiaid. Üks võimalus on püüda end absurdiga karastades harjutada, nt teha või tarbida absurdi kui kunsti – näha selles mitte elamise, vaid esteetika žanri. Eesti teatriväljal, mis sünnitab praegu keskeltläbi mitusada uuslavastust aastas, pole absurdi suhtes senini erilist tõmmet tunda olnud. Seda meeldivam, et tänavu kevadel lavakunstikooli lõpetav XXVII lend (juhendajad Peeter Raudsepp ja Katariina Unt) tõi täielikult oma jõududega Endla suures saalis välja diplomilavastuse „Uhkus ja eelarve“, mida reklaamtekstides turundatakse kui „absurdidramöödiat“.
Absurdi kui kunstiliigi peamine väljakutse seisneb asjaolus, et elu ise on ärksa meele ja selge mõistusega inimesele enamasti piisavalt absurdne. Kas kunst peaks püüdma seda jõudumööda peegeldada või katsuma kultiveeritud nihke kaasabil koguni üle trumbata? „Uhkus ja eelarve“, mille teksti autor on kogu trupp eesotsas lavastaja ja dramaturgi Mehis Pihlaga, üritab üpris õnnestunult mõlemat. See mitme paralleelse tegevusliiniga lineaarne lugu jookseb kahes tunniajases vaatuses üle lava tempokalt, ladusalt ja lõbusalt, kuid on autoripositsioonilt ja žanrilt pisut kõikuv, nagu lühikese ajaga valminud grupitööd enamasti.
Puhast (ehk igasugusest sotsiaalkriitikast, pedagoogilisest hoiakust ning positiivsest programmist vaba) absurdi esindavad „Uhkuses ja eelarves“ eelkõige stseenid intelligentidest abielupaariga (loogiline absurd), sh näidendi finaal, kus nende üllatuseks ja pettumuseks selgub, et kõik tegelased on juba surnud, nemad ise sealhulgas (ontoloogiline absurd). Stseen aknast tänavale pudenevate vanaeitedega kannab samuti humanistlikust agendast puhastatud antipaatost, kuid mõjub värske loomingulise leiu asemel liigselt näpuganäitava tsitaatkummardusena Daniil Harmsile. Semantilist (ning sellisena samuti ideaalilähedaselt sisutühja) absurdi pakuvad lavastuses samatüvelistele väljenditele ja kõlasarnasustele ehitatud sõnamängud, sürrealistliku maiguga parafraasid ning kõnekäändudel põhinevad süžeekäigud (nt üks tegelane ei saa surra, kuna on surmale sendi võlgu). Mitme stseeni absurdsus tõukub tegelaste väärastunud moraaliteadvuse ja sotsiaalse ebaküpsuse demonstreerimisest (vanemad vs. nende debiilikust laps, visiitisa vs. tema pere, peretütar vs. tema koer), mis avaldub kohati ka vägivallas (ema raiub klaverit klimberdaval lapsed sõrmed maha, Kass laseb enesetapu õnnestumiseks oma käpad raiuda).
Mulle meeldib väga selline realismi ja humanismiga turvalist pikivahet hoidev puhas absurd, mis ei vali pooli, ei sentimentaalitse ega targuta, mis pole rohkem või vähem varjatud moel millegi muu (nt koomika, eetika, ühiskonnakriitika või filosoofia) teenistuses, vaid viskab puhtast mängulustist kinda meie reaalsustajule ja ratsionaalsusele ning kaardistab kõige pimedamat ala keset seda eikellegimaad, mis jääb nii elus kui ka kunstis koomilise (resp. koomika) ja traagilise (resp. traagika) vahele.
Pehmet ja eelkõige visuaaltasandil toimivat krutskiabsurdi esindavad lavastuses Kassi ja Nuustiku tegelaskuju, mis on loodud lastele mõeldud kirjandusteoste ja multifilmide parimate traditsioonide vaimus. Nende armastusloo, aga ka debiilikust Tuuduri tegelaskuju kujutamise autoripositsioon pendeldab ohtlikult romantismi/humanismi diskursuse ja selle dekonstruktsiooni vahel. Surma ja Kuradi karakterid toovad lavastusse maagilis-mütoloogilise realismi kihistuse, võimaldades paar jaburat stseeni (vanaeided ajavad Surma taga), aga ei midagi enamat.
Suurema osa „Uhkuse ja eelarve“ dramaturgiast ja lavastusest moodustab „puhta“ absurdi kullaproovita sotsiaalkriitiline satiir, mis läheb kohati päris palaganiks kätte (nt firmabossist poliitik, vanaeided, lihunik, debiilikutest ametnikud). Tunnistan, et väheste eranditega (nt „Ma tahan ise ka rahaks saada!”) oli see mulle kõik üks suurema sisulise kandvuse ja vormilise väljapeetuseta malevateater, mida võimekate ja sümpaatsete noornäitlejate mäng suutis siiski märkimisväärsel määral hingestada.
Pihla on teinud ära suure töö, kuid usun, et pikema lavastusperioodi korral oleks ta mitme tegelase lavakujuga (nt keskastme juhtidest vennad, lihunik, Surm) nüansseerituma ja maitsekama lõpptulemuse nimel veel vaeva näinud. Dramaturgilises, lavastuslikus ja näitlejatehnilises mõttes olid minu silmis kõige õnnestunumad vanamutt Laima (Saara Nüganen), debiilik Tuudur (Ott Raidmets) ning intelligendid (Laura Kalle ja Karl Laumets).
„Uhkus ja eelarve“ läheb Eesti teatri ajalukku kui lavakooli tudengite tähelepanuväärne ja loodetavasti eeskuju andev katse teha midagi täispikka suurel laval täiesti nullist, kasutades lisaks oma jõududele üksnes enese eakaaslasi teistest kunstiharidust andvatest kõrgkoolidest (kunstnike Terje Kähri ja Bibi-Ann Kahki loomeenergia oli kulunud eelkõige stiilsetele kostüümidele, pianist Johan Randvere tummfilmi esteetikas klaverisaade dikteeris meisterlikult etenduse pulsi ja meeleolu). Noored on õigustanud igati kursusejuhendajate ja Endla usaldust.
3.
Luban enesele lõpetuseks pisut agiteerivat absurdipropagandat. Usun, et absurdi – mida elu pakub meile sageli suuremates kogustes, kui soovime ja ära seedida suudame – pole mõtet püüda ületada enesetapu, tuima töö või kange alkoholiga (kui nimetada üksnes esimesed pähetulevad võimalused, mille abil inimesed enamasti eneseunustust otsivad). Nii näiteks võib eksistentsiaalse absurditundega kohanemiseks seda tõrjumise asemel hoopis kultiveerida, enesele jõukohastes kogustes doseerida.
Selleks tuleb keerata vint teadlikult üle, lasta teadvus ja tegelikkus vabalangemisse, nii et reaalsus ja kõverpeegel vahetavad omavahel koha ning kõik läheb ontoloogilises ja aksioloogilises plaanis fookusest välja, tekitades teadvuses eksistentsiaalse joobe. Absurd on magus patt „terve“ mõistuse vastu, mõistuse ventiil ja tehnokontroll.
Mäletan, et minu kadunud isa (vt teksti algust) näis tema enda pillatud repliikide põhjal otsustades tagantjärele valdavat halvasti varjatud kahetsus, et ta suurepärase võimaluse mööda lasi ning hulludega selles arulagedas aktsioonis punti ei löönud. Mitte selleks, et kastjaid aidata, vaid et lihtsalt vahetu absurdielamuse nimel kastekannuga vihmas kapsataimede vahel joosta. Peaaegu kõigel siin maailmas on hind, aga vahetu kokkupuude stiihilise ja süütu absurdiga on – kui laenata retoorikat ühe globaalse pangateenuse kultuslikust reklaamist – priceless (ingl k hindamatu).
Absurditurism on kui teatav teraapia, võõrutusravi iseenese tähtsust ja tarkust täis Minast ning normidele ja tabudele ehitatud sotsiaalsest reaalsusest. Mu isa tuli aga tookord mõtlikult koju, sest ei tahtnud märjaks saada ega soovinud selge aru ja alaarenenud absurditajuga kaaskodanike silmis lolliks jääda – ei teagi, kumba rohkem. Kunstliku ja vahendatud absurdiga, mida üks absurdilavastus enesest kujutab, on see häda, et publikul puudub teatris sotsiaalselt aktsepteeritud viis absurdiimes osalemiseks, absurdi tuleb seal kogeda passiivselt, kultuurselt ja konventsionaalselt, mõõdukalt füüsiliselt, intellektuaalselt ja emotsionaalselt distantsilt, vaimse üleolekutundega. Teatris ei ole enamasti võimalik (kujundlikult väljendatult) märjaks saada ja lolliks jääda ning absurdielamus jääb paratamatult selle võrra lahjemaks.
Absurdil on oma tõde. Kardan, et seda ei saa eriti teoreetiliselt sõnastada, küll aga ehk oskusliku toimimise korral kunstlikult (sh kunstis) esile kutsuda. Tean, et Sirbi teatriküljed ei kujuta enesest soovikontserdi kirjakasti, kuid soovmõtlen siiski oma heietuse eelviimases lauses avalikult ühest lavastusest, kus pilt ja raam vahetavad omavahel kohad, võimaldades teatri- ja absurdiimel orgaaniliselt ja eristamatult üheks saada. Või peaks huvi korral lihtsalt lausvihma ajal Jämejala kliinikumi ümber luusima?