Meie kuradi õnnelik elu

Kui „Kolme talve“ mehed on kõik veidi uimasevõitu, siis naisnäitlejais on piisavalt temperamenti, et lõunamaise kuraasiga end maksma panna.

MEELIS OIDSALU

Eesti Draamateatri „Kolm talve“, autor Tena Štivičić, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Ülle Kaljuste, Ita Ever, Kersti Heinloo, Liisa Saaremäel, Tõnu Oja, Laine Mägi, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Maria Klenskaja, Britta Soll, Viire Valdma ja Christopher Rajaveer. Esietendus 21. IV Eesti Draamateatri suures saalis.

Kunagi Priit Pedaja „Augustikuud“ lahates tõdesin, et „tehniliselt filigraanne, ent esteetiliselt isikupäratu lavastus sarnaneb pigem mõne maali reprodutseerimise kui algupärase teose loomisega. Meisterliku maali (re)produktsioon võib küll pakkuda silmale samavõrd või ehk rohkemgi rõõmu kui mõni hale originaal, ent isegi sellisel juhul pole tegemist kunsti, vaid meisterliku käsitööga“.

Sama võib vabalt öelda ka „Kolme talve“ kohta. Tegemist on motellikunstiga, näidendi hillitsetud illustratsiooniga. „Kolme talve“ vaadates meenus lapse­põlves Kadriorus kogetud sõit Tšehhoslovakkia päritolu ameerika raudteel: lavastuse veidi roostes katarsiserööpad kulgesid nii ennustatavalt, et lõpueelsele peapööritusele eelnenud kaht ja poolt tundi võiski pidada ettevaatlikuks ettevalmistuseks Liisa Saaremäeli võimsale avanemisele horvaadi perekonna uue matroonina. Tõsi, mulle seekord selline rahulik ja veidi logisev pedajalik kulg klappis, oli küll abituid, butafoorseid stseene ja alati ei kandnud ka n-ö pisarakiskumise kohad, aga materjal ise on piisavalt huvitav, et lasta lavastajal perekond Kosi mitme põlvkonna lugu rahulikult laval lahti rullida.

Jugoslaavia oli Nõukogude ajal eestlasele väikestviisi sovetlik lääs, sinna puhkusetuusiku saamine oli auasi. Ka tööturusuhted olid seal veidi vabamad kui Nõukogude vabariikide plaanimajandustes: kodukapitalism on Tena Štivičići näidendis esindatud Aleksandari (Guido Kangur) koduse õmblustöökoja kujul. Jugoslaavia ühiskonnale oli kommunistlikule plaanimajandusele võõras töötuseprobleem ka horvaadi päritolu autokraat Tito ajal tuttav. Samuti ei toiminud kultuuriline tsensuur Jugoslaavias Nõukogude Liidu kombel. Selles plaanis oli Jugoslaavial kommunistliku režiimi kokku­varisemise järel oluliselt parem stardiplatvorm, kui ei oleks olnud rahvuslikke pingeid ja neist johtuvat kodusõda.

Pole juhus, et üks näidendi peategelasi – Koside maja – asub XII sajandist pärit Zagrebi vanalinnas. Täpselt sama vana on ka horvaatide idee riiklikust iseseisvusest. Horvaadi traditsionalistliku koega, konservatiivset rahvuslust ja sellest tuleneva natsionalismi (mh ka serblaste diskrimineerimise ja katoliku kiriku koostööd natsidega) teemat käsitleb autor riivamisi. See avaldub haritud, ent sallimatu pereisa Vlado (Tõnu Oja) aasimises oma tütre Alisa (Britta Sollilt soliidne esitus) eraeluliste valikute kallal. Ka Jugoslaavia sõjast ning horvaatide toimepandud sõjakuritegudest sõidab autor justkui teemat peljates üle, selle kajana esineb posttraumaatiline stress Koside majanaabril Markol (Christopher Rajaveer) ja Koside peretuttava Igori (Taavi Teplenkov) surma mainimine.

Ita Ever on aristokraat Karolina rolli loomulik valik.

Siim Vahur

Kui lavastuse mehed on kõik uimasevõitu (eriti Taavi Teplenkovi sümpaatne möku Igor), siis naisnäitlejais on piisavalt temperamenti, et lõunamaise kuraasiga end maksma panna. Ita Ever on aristokraat Karolina rolli loomulik valik, näitlejatöödest intrigeerib aga enim Ülle Kaljuste Maša: näidendi ühel olulisemal tegelasel justkui polegi karakterit, ta pelgalt peegeldab ja kohaneb, jättes nii mõttelise lünga oma ema, jõulise Rose’i (Kersti Heinloo) ja tütre Lucija (Liisa Saaremäel) vahele, reetes Koside naisliini ennastkehtestava eetose. Mašas kas ei ole Rose’i jõnkust või on ta selle mingil põhjusel peitnud oma mehe Vlado (Tõnu Oja) eest, kelle sallimatuse taga paistab omakorda peituvat tubli annus agressiooni. Kui Maša õe Dunja (Laine Mägi) ja tema mehe Karli (Tiit Sukk) vaheline pinge plahvatab laval perevägivallaks, siis Maša ja Vlado suhe jääb painama, midagi selles ei klapi – sellele viitab ka asjaolu, et Maša oli Vlado ees varjanud tema serblasest sõbra kunagisi lähenemiskatseid. Maša on silmanähtavalt õnnetu ja pettunud kooselust mugava ja šovinistliku Vladoga, aga pole teinud ühtki valusat otsust, selleks et õnnelikuks saada. Maša esindab kadunud põlvkonda.

Et näidendi tegevus toimub läbi poole sajandi, siis on vaatajal võimalus tõmmata paralleele horvaatide ja eestlaste euroskepsise, sallimatuse või traditsioonitruuduse vahel. Lucija (Liisa Saaremäel) oma võimsas lõpumonoloogis manifesteerib ühe põhiväärtusena küll eestlaselegi omase kohanemisvõime, ent ta teeb veel midagi, millest eestlanegi võiks ehk õppust võtta: ta keeldub end ja oma rahvust ohvriks kuulutamast, otsustades olla õnnelik, tõdedes, et õnnelikkus on sama palju sisemise otsuse kui väliste asjaolude küsimus. „See on minu kuradi elu kõige õnnelikum päev,“ ütleb ta oma pulmapäeva hommikul hetkel, kui peres kõik on kõigiga tülli pööranud ning pulma­toitlustaja just teatanud, et on teel eksinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht