Mida kaugem vahemaa, seda lähedasemad inimesed

Priit Põldma lavastus „Kotka tee taeva all“ kinnitab usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud.

PILLE-RIIN PURJE

Saueaugu teatritalu „Kotka tee taeva all“, autor ja lavastaja Priit Põldma, kunstnik Kristjan Suits, helikujundaja Raido Linkmann, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Grete Jürgenson, Kaie Mihkelson, Andres Mähar, Sander Roosimägi, Oliver Valk ja Madis Martin Kasterpalu. Esietendus 14. VII Saueaugu teatritalus.

Alustan vastukaja Priit Põldma „Kotka teele taeva all“ siiski Nikolai Baturinist (1936–2019). Riskantne oleks kaljukindalt väita, et Baturin on mu lemmikkirjanik samavõrd kui Tammsaare, keda lemmikuna tunda ja tunnetada on loomulik. Ometi kestab Baturini avarilma avastamine samuti läbi elu: aina ootan aega, mil saan läbi lugeda kõik tema teosed järjepanu. Täpsustan: lugeda jälle, mitte esimest korda.

Kõik on midagi muud. „Metsaellu pole veel sisse elanud, mõlgute kõik mul meeles ja uneski näen tihti – selline paradoks: mida kaugem vahemaa, seda lähedasemad inimesed.“ Nii kirjutab Baturin oma perele. Tänini polnud ma teadlik Inna Leitsalu raamatust „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale“ (Eesti Raamat, 2021). Lugesin seda pärast lavastuse nägemist. Lavatekstis on täpsemaid ja kaudsemaid tsitaate kirjaniku kui abikaasa ja isa kirjadest koju. Dokumentaalse materjaliga on ümber käidud delikaatselt, olulisem on „emotsionaalne materjal“, millest inimesed loodud. Kavalehel toonitatakse: näidendi sündmustik on fiktsioon.

„Kotka tee taeva all“ on Priit Põldma esimene iseseisev oma näidendi lavastus. Kui mõelda tema Saueaugu triloogiale, nimetagem (pool)tinglikult nõnda, siis „Ilmavõõra“ lavastas Ringo Ramul (2018) ja „Kadunud kodu“ autor kahasse Margus Kasterpaluga (2021). Ka tekstina (k)annab „Kotka tee ..“ vabalt ja kompromissitult algupärandi mõõdu välja. Seetõttu on rõõm näidendi ja lavastuse õnnestumise üle vähemasti kahekordne.

Vastukaja põhineb esimesel ja kolmandal etendusel (14. ja 16. VII). Iga hea etendus on kordumatu. Suvel lavastab end osaliseks ka ilm. Esimesel õhtul ilmus udu, unelises kooskõlas finaali piibusuitsuga. Teisel korral sekkus meele­kindlalt vihm.

Kunstnik Kristjan Suitsu ruumilahendus üllatab põneva kontrastiga kahe vaatuse vahel: teiseneb tegevuspaik, muutub olemise rütm. Kui publik siseneb, harjumatust uksest, istub laval kolm inimest. Justkui laua ääres, ehkki esimeses vaatuses ei näe laval konkreetseid mööbliesemeid, välja arvatud vinüülplaadimängija (ja hiljem üks tool). On puusüümustriga poodiumid või kastid, mida annab kujutleda lauaks, voodiks, toolideks, Selveri müügiletiks jms. „Steriilne“ ei ole paslik sõna, ent kõik näib liiga vastne, päriselust puutumata. Kaotsiläinud kodu(tunne)? Aknaid katavad valged luugiruudud, uksi varjab ilmatu suur hallimustriline maal.

Niisiis, kolm inimest laval, publikuga silmitsi. Imelik hakkab, natuke nagu kohtusaali tunne, kuigi sellega ei klapi kohvitassid ja kringlitükk. Kui mitte varem, siis esimeste repliikidega saabub selgus: no muidugi, peielaud. Pidetus, ebamugavus, pillatud kohatud juhulaused. Hallil maalil justkui heiastuks vana kalmistuvärava mustav rist. Seegi võib olla kujutelm, mis kõlksub kokku kirjanikust isale mõeldud hauakirjatsitaadiga „Kõik on midagi muud“. Lavaruum saab allutatud värskele leinale, oleviku puusärgi-ilmale, kuhu lõikub mälupilte lapsepõlvest, väljarebitud momente möödanikust. Esimest vaatust läbistavad kärmed ümberlülitused, neid silmapilkseid ajahüppeid on tohutult huvitav jälgida.

Püüd, tahe, oskus mõista. Põldma lavastus kinnitab mu usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud. „Kotka tee ..“ on ju psühholoogiline realism selle parimas tähenduses, tänapäevase kujundikeelega laetud. Näitlejate kvartett, kel luua kaheksa rolli pluss sama tegelane eri elueas, on kammerlikus, intiimses mängulaadis tundlik. Nii kuristiksügav isiklikkus saab sündida üksnes usalduse kaudu.

Kordan, peielauas istub kolm inimest. Keskel kirjaniku lesk Doris, poja ja tütre ema – Kaie Mihkelsoni mõjuv ainuroll. Ma ise ei tulnudki paralleeli peale, mida mainis üks kaasteeline: Nipernaadi naine. Tõsi, filmis „Nipernaadi“ (režissöör Kaljo Kiisk, Tallinnfilm, 1983) mängib Mihkelson ju Inriidi, väärikat, sisima salakindlusega daami. Kuidas on Nipernaadi peres lastega lood, sellest on Gailit oma romaanis targu vaikinud.

„Kotka tee ..“ keskmes on lapsed, kes ootavad ja vajavad isa. Kui ema loeb ette isa kirju, on kõnekad laste kuulatavad pilgud ja rahutud küsimused. 16. juulil läks vihmarabin vastu katust päris häälekaks – isa kirju loeb ema lastele une eel, loebki unejutuhäälel, mis vihmas vaevu kuulda. See tundus nii õige, perekonna erakirjad ju. Ema pilgus ja intonatsioonis on elutundmist, reserveeritust, vargset imestust, solvumise kibedust, andestamise andi.

Teises vaatuses on stseen, kus Doris annab arvatavale kirjandusuurijale vastuseid oma surnud abikaasa kohta. Esmamuljes näis see tekstikoht natuke sirge või sõnaselge. Teist korda enam mitte, siis kõlas Dorise veendumuses, et oluline on kirjaniku looming, mitte isiklik elu, kogu „Kotka tee ..“ kreedo, hüüumärgiks Artur Alliksaare luuletus „Eel­ärkamine“ ning Kaie Mihkelsoni naeratus, saladust teadev ja hoidev.

„Kotka tee ..“ siht ei ole kedagi hukka mõista, vaid püüd, tahe, oskus mõista. Teatrikunsti pärisosa ei saagi olla „seltsi­mehelik kohus“, lahmivat ärapanemist kogeme niigi üle mõõdu ja mõistuse. Osavõtlikult pannakse proovile käibetõed ja kogemused. Küsivalt, mõistva valumuigega. Näiteks, mismoodi mõjutab tütre eluteed ema tarkusetera: mees võib olla, aga laps peab olema. Või teisipidi, mida tähendab naisele, kui oma isas pettunud mees keeldub isaks saamast.

Niisiis. Peielauas istub ema kõrval tütar Mirjam, kes peab lühikese hüvastijätukõne. Ema teisel käel on poeg Vahur. Neljas peaosaline, Erik, ilmub justkui juhtumisi ukselävele, et küsida Mirjamilt suitsule tuld – pärast märkan, Erikul on oma tulemasin. Ootamatu uudis, et ka Erik on Mirjami ja Vahuri isa poeg, võiks mõnes lamedas käsikirjas käivitada banaalse seebika, millesarnaseid Erik tõlgib, nagu ta ise leebe enesepilkega mainib. Aga „Kotka tee ..“ on teist masti lugu. Inimsuhted, pinged, üksindus, armumine võivad pealispinnal näida ootuspärased, ometi ei haihtu poeetilisem allhoovus, hingestatud haprus koos eluhuumoriga. Ja veel miski – sõnastamatu, mis väärib kirjanik Baturini sõnaloomet ja sõnavara.

Tabavad ajamärgid. Tegelaste saatused põimuvad, saavad ühte seotud ja lahku kistud. Grete Jürgensoni kolm rolli on vahest kõige keerukamas muutumises – rollitrio näitlejale meistriklassiks. Mirjam on armas ja hea inimene, kes hoolib teistest, oskab sõna ja teoga toetada. Kas vaistlikult või vihuti langetab isatütar Mirjam eluvalikuid ikkagi risti vastupidi isa õpetustele. Jürgensoni ootamatu ümberlülitumine Sigridiks, Eriku emaks, paotab veel ühe pere ilmajäetuse isast, üksiti ema ja poja ühtehoidmise.

Lapsed, nende tundlik hingeelu ja taiplikud tahtmised on nüansitäpse soojusega kirjutatud, lavastatud, mängitud. Sõnamäng ja mõttelend vaimukas: karavellist-karamellist kotkapojukese Orjolovitšini. Sander Roosimägi saab Erikuna olla lasteaialaps, algkooli­poiss, täiskasvanu. Teisenemine on üsnagi mikroskoopiline, ometi läbipaistev, detailitäpne silmis, hääles, olekus. Samamoodi Andres Mäharil, kelle Vahur kasvab erksast väikemehest trotsivaks teismeliseks ja katkise siseilmaga meheks. Roosimäe lavaelus kumab järjekestvust „Kadunud kodu“ Joonataniga. Mähar on Saueaugul uustulnuk, kelle on kohavaim kohemaid omaks võtnud. Südamlikkus on see, mida hoitakse ettevaatlikult ja õrnalt „Kotka tee ..“ igas osalahenduses.

Võtkem või stseen, kus Sigrid söandab tulla armastatud mehe koju ja kohtub Vahuriga. Poisiklutt mängib üksi pätti ja miilitsat, tulistab õhinal, ehkki ilma päris mängurelvata. Küllatulnud tädi mängib kaasa. Vahur on vaheldumisi mängualdis ja valvas. Tema kangelane on väike vapper Nemecsek (Ferenc Molnári „Pál-tänava poisid“); et nii võõras tädi kui oma ema Nemecseki abil Vahuriga manipuleerivad, on natukene naljakaski, rohkem aga valus ja ebaaus. Vahur ei reeda võõra tädi saladust emale, kes poega pinnib – iga vastuse ajal näeme poisi silmis abitust või kergendust, oleneb, kui otsesõnu on vaja valetada. Aimub mõrakesi usalduses ema vastu.

Õhukese irooniakirmega eristub värvikas stseen, kus teismeline Vahur satub peale elevil emale, kes on kutsunud külla kolleeg Tiidu. Poeg tabab nad tantsimas. Hämmastab Põldma oskus kirjutada nii veenvalt lahti tegevusaeg, milles ta ise ei ole elanud. Tabavaid ajamärke on lükitud kogu näidendisse, sellesse pilti lausa robinal. Tiitu mängib Roosimägi, väliselt üpris olematu ümberkehastumisega. Kummatigi on prillide ja portfelliga Tiit absoluutselt teine mees kui Erik, nii hoiaku, positsiooni kui ka mentaliteedi poolest.

Doris ja Tiit käisid kinos, on vaimustuses nähtud filmist. Ammu enne, kui öeldakse pealkiri, tunnevad minuealised kirjelduse järgi ära Eldar Rjazanovi linateose „Jaam kahele“ (Mosfilm, 1982). Olen seda filmi vaadanud kümneid kordi, aga pole tulnud selle pealegi, et Oleg Basilašvili ei mängi ise klaverit. Selline märkamine ütleb mõndagi Dorise matemaatikunatuuri kohta. Tiit kraamib portfellist välja kingituse, Mireille Mathieu vinüülplaadi. Vahur parandab põlglikult Tiidu valesti hääldatud prantsuse laulja nime, Tiit viitab poolkohmetult, pooljonnakalt kirillitsa kirjapildile. Küllap on venekeelne plaadiümbris nooremale publikule paras abrakadabra. Edasi lajatab Vahur kui intellektuaal, oma isa poeg, Ingmar Bergmani „Sügissonaadi“ ja emigreerunud Arvo Pärdi plaadiga. Ajamärkide tulevärk, sisuliselt igati põhjendatud.

Lavaruumi muutumine. Kõnekaid nüansse kohtab tekstis küllaga. Selveri valmistoit kui üksi elamise märk. Või kuidas Mirjam kutsub uue venna esimest korda külla, kutsub ka Vahuri ja palub tal kaasa tuua kolmas tool, mida Mirjami kodus lihtsalt ei ole – see ongi see esimese vaatuse päristool. Erik istub sel toolil, kui Vahur hakkab minema ja justkui tahaks Erikul tooli alt ära tõmmata, siin välgatab Vahuri kiivus poolvenna suhtes. Oleks nagu argine, olmeline seik, aga …

Pealispinnal kergetest, kuid sügava tagamaaga momentidest kujuneb läbikomponeeritud tervik. Näiteks Vahuri lahtiütlemine isa perekonnanimest. Ja lastetu mehe firma nimes figureeriv „ja pojad“, mida soovitas Vahurile elukaaslane Jete: on ses naise lootus need pojad siiski saada või vastupidi, salvav lootuse­kadu? Mõrkjas sarkasm peitub ka Vahuri firma tegevuses: lammutamine ja purustamine, aga mitte midagi suurt. Meenub Jez Butterworthi „Äärelinna bluus“, Taago Tubina lavastus Ugalas (2015), kus abielukriisis mees õhkis suuri hooneid. Vahur piirdub pisipurustuste, sise­lammutusega.

Vapustab Grete Jürgensoni muundumine kolmandaks tegelaseks, Vahuri elukaaslaseks Jeteks. Hall, enda sõnul nähtamatu naine seina ääres poodiumil, kummaliselt kägardunud poosis, kikivarvukil, nagu ei oleks tal õigust päkkadele toetuda, julgust maad puutuda. Pealaest jalatallani kammitsetud, kogu kehas ahistus. Huulil tarduv ebanaeratus, kui teatab Vahurile otsusest ära minna. Mehe paluv meeleheide ei leia muud läheduselahendust kui seks. Viivuks lohutav, aga tulevikuta koos­lahusolek. Viimane kord. Edaspidi vastab Vahur ema ja õe pärimistele, et Jetel on palju tööd.

Esimese vaatuse lõpul tõstetakse eest aknakatted, avatakse uksed. Mirjam ja Erik, kes on esimest korda koos teel isakoju, viivad ilmatu suure maali õue, kannavad üle välja, kaugele puu alla. Selline omasaladusega, aega seiskav rännak, mida pilguga saata, on võimalik üksnes Saueaugul.

Teises vaatuses on lavaruum muudetud koduseks, ka aja kulg teiseneb, rahuneb. Isa maakodus on päris mööbel: ümmargune laud, tugitool akna all, plaadimängija ja vinüülplaatide kast, elektripliit. Isa kirjutuspult näeb välja kui kõrge molbert, tavatu, aga Saueaugul loomulik.

Ühtäkki sugeneb akna taha uudistama vanamehenäss. Esietendusel läbis saali vahva naerukahin, nagu olekski sattunud valel ajal mängu üks võnnuvõõras. Andres Mähari teine roll on naaber Hermann: puhtsüdamlik külamees, mitte lihtsustatud ega naeruväärne, vaid kriipivalt äratuntav omainime – joomaneeludes, süütundes naabrimehe ees, väärikas uhkuses autogrammiga raamatute üle ja kohmetupoolses, aga valehäbita tunnistuses, et ega ta neist aru küll saa. Hermanni toodud meepurk seostub Baturini armastusromaaniga „Noor jää“, see jääbki kirvendama.

Mirjami läbisaamine Hermanniga on kodune, varuks hoitud napsi valab Mirjam ka Erikule ja endale helde käega, mis toetab omakorda diskreetselt kõike, mis edasi juhtub. Ja ei juhtu. See, kuidas Mirjam ja Erik teineteist hoiavad … Ja kui julgelt aega võetakse … Saalis ei raatsi kuuldavalt hingatagi, nii habras on järsku kõik, nii loomulik, kurb, hell. Puudutada kirjeldava sõnakesegagi ei söandaks.

Püüdmatute imehetkede püüdmine. Saatusel ehk autoril on varuks veel üks üllatustegelane, tšelloga Roland. Mirjami põgenemistee. Loodetavasti mitte kauaks. Kui Mirjam jätab Erikuga hüvasti, saab isakodu ümmargusest lauast anonüümne kohvikulaud. Vaat nüüd ei tohiks olla kolmandat tooli, aga on. Mirjami ja Eriku vahel istub eesti keelt mitte oskav Roland (Oliver Valk), kes vaatab nööpsilmadega ühelt teisele: tema muusikukõrv ilmselt tajub häältes isemoodi pingenoote. Hüvastijätt saab liiga järsku otsa, kahtlaselt kiiresti jõuab Roland auto ümber pöörata, talumatult ligidal on tema reibas nägu, kohatu kuuldub autoraadios isegi tšellomäng, mille variatsioonid varem seostusid isaga.

„Kotka tee taeva all“ paneb ainiti jälgima osaliste silmi, kuulatama vaikust ja erilisi pause sõnade vahel. „Kõik ..“ ütleb Erik. Küsivalt? Alistunult? Lootusega? Ja Mirjam vastab mõistvalt: „.. on midagi muud.“ Tühjaks jäänud isakodu võti ja kotkasulg. Vahemaa ja läheduse paradoks. Piibusuits ja udu.

Nikolai Baturini hooldekodus kirjutatud luigelauluromaanis „Maskide defilee. Poeetiline elurännak“ on kirjas: „I m e h e t k on kõige kiirem möödumine, kuid tema jälg, nagu sabatähe jälg, säratab veel järgnevatki aega.“ Sabatähe jälg. Kotka tee taeva all. Püüdmatute imehetkede püüdmine Saueaugu teatritalus, üürikesel suvel.