MIKK MIKIVER

 

4. IX 1937 – 9. I 2006

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mikk Mikiver aastal 2002 “Isade ja poegade” proovis. Kalju Orro

Keda veel Eesti teatrimeestest tajuksime kui epohhi? Kui sündinud klassikut? Mikk Mikiveri aura võiks olla uurimisaineks imagoloogidele. Eesti teater on uhke, et tal on olnud niisuguse mahuga isiksus, kelle aeg jäädvustab kultuurilukku eepiliste pintslitõmmetega. Ja nagu alati, leidub raidkujude varjus dramatismi. Kriise, otsimisvaevu, rõõme, tuksuvat närvi, õnnestumisi, valu, häbi ja elu  – kui ollakse kunstnik. Mikiver oli seda täiel määral.

Mereäärne Loksa poiss oli Mikus see, mis teda hoidis ja millele ta alati loota võis. Seepärast ei vaielnud ta kunagi vastu, kui tema parimaks lavastuseks nimetati “Pilvede värve” (1983). Lavastajaks on Mikiveri alati peetud, ka siis, kui tal polnudki veel õnnestunud tükke ette näidata. Ta oli üks Panso kooli I lennu (1961) vaimseid liidreid, kuid näitlejana tundus algul liialt kinnine ja vaoshoitud. Ometi äratas ta varsti tähelepanu just näitlejana, olles omandanud oskuse kõnelda mõtted laval kuuldavaks  (Horatio “Hamletis”, Pavel “Emas”, Galapagose prohvet “Pingviinide elus”). Ning siis tuli läbimurre tõeliste rollideni: kontrastne paar, noor Joosep Toots “Kevades” (1969) ja vana Vargamäe Andres “Inimeses ja revolutsioonis” (1970), teravajooneline Hjalmar Ekdal “Metspardis” Ants Eskola dublandina (1968). Kõik siin nimetatud osad on tehtud Voldemar Panso lavastustes, ja see koostöö õpetajaga oli Mikule oluline.

Paralleelselt oli küpsenud ka lavastaja Mikiver. 1960ndate lõpp oli tal  Noorsooteatris hea aeg: “Antigone” ühiskondlikku mõtet erutava dispuutlavastusena (1967) , “Libahunt”, teda läbi elu saatnud näidendi esimene, 60ndate versioon (1968), “Romeo ja Julia” pärast kohapeal kaasa elatud Tšehhi sündmusi (1969), “Proovireisija surm”, viljaka töösuhte algus Heino Mandriga (1970). Noorsooteatri peanäitejuhi aeg (1970 – 74) ei pruukinud olla lavastajale endale kõige pingevabam ja õnnelikum periood, “Orpheust” ja “Kuuenda raamatu lõppu” (mõlemad 1973) on ta hiljem maininud kui asju, mis talle endale korda läksid.

See-eest algas näitlejana suurrollide ajastu: meile saabus lavastama Adolf Šapiro ning nii sündisid nüüd juba ajalukku läinud Mikiveri Lopahhin “Kirsiaias” (1971) ja Veršinin “Kolmes ões”(1973, külalisena Draamateatris). Kui Tšehhovi rollidele lisada ka Richard III (Panso,1975) ja Protassov (“Elav laip”, Šapiro,1980), tähistab see rida eesti teatri näitlejaloomingu absoluutset tipptaset. Vahepeal oligi ta taasliitunud Draamateatriga, oma esimese koduteatriga (peanäitejuht 1976 – 85). Ja jälle ei suuna juhistaatuse aastad meid kuigi täpselt inimese loomingulise kõrgaja jalajälgedesse.

Mikk Mikiveri erilist osa Eesti kultuuriatmosfääris märgivad ta lavastused ajavahemikust 1978 – 1988. See on Eesti tsükkel, Eesti teema, kodumaine kirjandus ja elukeskkond, Salurist (“Poiste sõidud”,1978) Salurini (“Minek”,1988). Kümmekond aastat, mis andsid rahvale tagasi kultuurimälu, turgutasid rahvuslikku eneseteadvust, püstitasid probleeme, avasid või kommenteerisid meie ajalugu. Muidugi oli sel missioonil oma eeltakt J. Kaplinski “Neljakuningapäeva” näol (1977), oma avamäng 1979. aastal – A. Kitzbergi “Tuulte pöörises” ja  J. Krossi “Pöördtoolitund”. Ning suur 80ndate kulminatsioon, mis algab J. Kruusvalli “Pilvede värvidega” ja jõuab ringiga taas Kruusvallini, “Vaikuse vallamajani” (1987), vahepeal Krossi, Tammsaaret, Traati jt. Ning kolmas, see olulisim “Libahunt” 1986. aastal Rakvere teatris (teine “Libahunt” oli 1974. a lavakunstikateedri VI lennu diplomilavastus  Kiek in de Kökis). Mikiveri “Libahuntide” rida, igal kümnendil isemoodi lugu – kahju, et jäi ära kavas olnud 90ndate uuslavastus –, andis meile kõigile näitliku õppetunni, kui suur jõud on teatris tõlgendusel, lavastaja uue idee, mõttestruktuuri põhjal välja töötatud suhte- ja mängustruktuuril. Ühe rahva kestmise lugu on see olnud ju alati, aga missugustesse kohtadesse asetas Mikiver oma tõsi- ja küsimärke, sõltus alati ühiskonna sisekliimast ja sellesama kestmise vastuoludest.

Hiljem on ta teinud veel kaks korda Krossi ja Kruusvalli, neist esiletõusvaim ja  premeerituim “Hullumeelne professor, tema elukäik” (1996), aga see oli juba teine aeg – pärast pikemat äraolekut Soomes, pärast keerukaid eneseotsinguid ja ootamatut pöördumist ooperilavastuste poole (Estonia “Cyrano de Bergerac” ja Vanemuise “Tosca” said muusikalavastuste aastapreemia!). Märkimisväärne töökontakt tekkis Vanemuisega: kõikide ooperite (“Othello”, “Jevgeni Onegin” jt) ja draamalavastuste krooniks supereksperiment, Lev Tolstoi “Sõda ja rahu”. Tallinnas on need kristalliseeruva küpsuse aastad: “Maskeraad” ja “Vaade sillalt”. Veel paar kõrvalepõiget Viljandisse ja Sagadisse, ning olemegi “Tagasi Vargamäel” (2001). Alglätete, teatri- ja elulooliste, maailmavaateliste juurte juures. 

Mikk Mikiveri lavastajateater on olnud mõnel etapil Eesti sõnapingsaim ja intellektuaalseim teater, teisel etapil – kõige sensuaalsem, vaikivam, lõputute pauside teater. Eksperimendid aja ja ruumiga on talle huvi pakkunud. Lakonism on teda alati köitnud. Südametunnistuse puhastamise ja südamelekoputamise teater. Ta on korduvalt lavastanud O’Neilli, Anouilh’d, Millerit, püüdnud sisse vaadata Shakespeare’i ja Strindbergi maailma põhjatusse, tutvustanud eesti publikule Ardeni, Vonneguti, Bondi, Mameti, Dudaravi, Schmitti uusi näidendeid, kuid eelkõige õpetas ta meid austama omi kirjanikke ja mõtlema oma ajaloole.

Filmid (“Indrek” jt), televisioon (lavastused “Ukse taga”, “Mr Krappi viimne lint” jt, rollid “Kosmogooniast” “Wikmanni poisteni”), kuuldemängud, raadiolugemised, plaadistamised (kes ei tunneks Eestis seda karmi häält!). Kõik see käis näitleja- ja lavastajaelu juurde. Aga ta kunstilised valikud olid alati isikupärased ja peaaegu ilmeksimatud. Või muutis need põhjendatuks tema osalus? Ta valge habe seostub meie mälus ka loomeliitude pleenumiga, Rahvasaadikute kongressiga Moskvas, olümpiakomiteega… Ent ta seisis ka oma tsunfti eesotsas auväärt Meistrina, olles teatriliidu esimees 1987 – 94. Et ta oli õpetajana populaarne, võib juba arvata. Oli ta siingi ilmeksimatu? Võib-olla takistas tal seda olla liigne kõhklus võtta enda peale lõplikku vastutust teiste inimeste saatuse eest? Ta on lavastanud Moskvas, Soome, Läti ja Ungari teatreis. See aitas tal end laadida, kuid meie ülevaade sellest on kahjuks lünklik. Soomes jm Skandinaavias tehtud filmirollid on muidugi alles. Rahvusvaheline potentsiaal jäi täies ulatuses kindlasti realiseerimata. Teater oli talle alati olulisem kui filmitöö. Preemiaid ja autasusid teenis ta kõigis kategooriais.

Ja ometi oli sel rikkal teatrisümfoonial veel varuks kaks finaali: üks eriline lavastus ja üks eriline roll. Vanalinna Muusikamajas mängis Draamateater M. Frayni “Kopenhaagenit” (2002), vaikset tubast kolmeinimesetükki kogu maailma saatusest, tuumafüüsikast ja inimsuhetest. Ülimalt raske dialoog väga arusaadavas, pingelises dialoogirežiis. Mõttetasandi ja kutsemeisterlikkuse kõrgpilotaaž. Samal 2002. aastal lavastas Šapiro Linnateatris “Isad ja pojad”. Kõigi nimetatud ja nimetamata osatäitmiste, kõigi loodud rollide kooda oli Pavel Petrovitš Kirsanov. Siin oli midagi olemuslikku – Mikiveri härrasmehelikkusest, väärikusest, varjatud valutundlikkusest, tema näitlejavärvide dramatismist, suletud avatusest. Ja muidugi oli see, nagu me nüüd teame, taaskohtumine ja hüvastijätt. Oma teatrinoorusega, Lopahhini legendaarse tantsuga, oma publikuga. Nii ta tantsiski meie juurest ära.

Mikiveril oli eriline saatus. Talle oli antud mitu aastat saladuslikku mediteerimise ja meeldetuletamise aega, millest me teised kuigipalju ei tea. Mida mõtleb mees, kui ta enam maailma teedel ei kolla? Vaatab maailma kui aadlik, / kelle aardeil pole otsa ega äärt?/ Kõik selge, soliidne, paraadlik /ja natuke naeruväärt?

Palju soove ja plaane jäi täitumata, sealhulgas lugu sümboolse pealkirjaga “Vaikne muusika”. Aeg sai täis. Rikas elutöö oli tehtud. Kuid kes meist ei tahaks kord kustuda VAATEGA MERELE? Selles oli mikiverlikku stiilsust.

 

Eesti teater ja kultuuriavalikkus langetab leinas pea. Ja lubab mäletada igavesti.

Liikuv ja liikumatu pilt. Kõike seda jätkub…. SUURIMAD jäävad legendidesse.

 

EV Kultuuriministeerium, Eesti Teatriliit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Rahvusooper Estonia, Vanemuine, Rakvere Teater, Ugala, Endla, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lava­kunstikool, Eesti Kinoliit, Eesti Televisioon, Eesti Raadio,

Eesti Näitemänguagentuur, Teatri- ja Muusikamuuseum.

 

Hüvastijätt lahkunuga Eesti Draamateatris laupäeval 14. jaanuaril kell 10, leinatalitus algab kell 11, muldasängitamine Metsakalmistul kell 12.30.

Mikiver oli maksimaalselt kohal. Tema suurust näitab juba see, et teda ei saa seostada ainult teatriga – poliitika, sport ja muu. Tihti oli ta ka opositsioonis.

Kui nüüd mõelda tühimikule, mille jätab tema lahkumine, siis on see eelkõige teadmine, et Mikiveri pole enam. Ta andis mingisuguse kindlustunde.

Tähelepanuväärne oli tema sõnasuutlikkus. See, kuidas ta väga olulistel puhkudel ütles väga olulisi sõnu. Eelkõige annab tunda ikkagi tema puudumine teatrist. Meil on temaga olnud väga häid ja mulle olulisi koostöid. Pidime hakkama tegema Noréni “Vaikset muusikat”… Aga ma arvan, et me teeme selle ära.

Proovide ajal oli näha, et tema seisund on tunduvalt paremaks läinud. Kuna me temaga viimasel ajal väga palju ei kohtunud, siis me ei teadnud, kas ta väsib ja kui ruttu. Kartsime, et tegime esimesel korral liiga intensiivselt või võtsime liiga palju ette. Teisel korral proovis ta vaikis tükk aega ja ütles ainult kaks asja, mis tõestas, kui täpselt ta orienteerub selles näidendis. Minu arust läks tal see tervenemise protsess küll aeglaselt, aga kogu aeg paremaks.

Ilmselgelt on Mikiveri üheks märksõnaks töös näitlejatega täpsus. Ta vahel rääkis küll väga pikalt, aga ka väga täpselt. Tekkis taju. Taju temaga koos töötades. Tekkis tagasiside, mis oli tajutav ka kui märkus näitlejale selle kohta, mis teda edasi viib, suunab.

Kui me korvpalli käisime mängimas, siis oli tal väga hea kolmene vise. Ja üllatav oli see, et ta oli kogu aeg heas füüsilises vormis. See paistis silma.

Suurele ei saagi lõpuni ligi pääseda, sest tema tundlikkuse aste on tunduvalt suurem kui nii-öelda tavakodanikul. Kuidas ta oli inimesena…? Ega siia eriti mingi tavapärane väljend ei sobigi. Tema suhtes valitses respekt. Tema sõnadel oli kaalu, need võisid meeldida või mitte meeldida, aga nendes oli sisu. Kui silmas pidada tema kõiki töid ja tegemisi, siis küllap oli seal ka vastuolulisust. Aga mis on siis suurus ilma vastuoludeta? Ma ei tea, kas ta kirjutas, aga mulle tundub, et ta oleks võinud kirjutada. Teatrist, esseistikat. Aga võib-olla ta kirjutaski?

 

Ain Lutsepp

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht