Miskit on mäda Taani riigis ehk Mida taanlane pihib?

Me tahame ideaalsusest vabaks, näib ütlevat Taani näitekirjanike teoste kogumik, mille on andnud välja Eesti Teatri Agentuur.

PEETER RAUDSEPP

Mida ma tean taani näitekirjandusest? Justkui eriti ei midagi. Norras on Ibsen ja Rootsis Strindberg – aga Taanis? Taanis on Holberg ja „Mäeküla Jeppe“. Paistab nagu XVIII sajandi moraalitsev jant õnnetust joodikust, kuid tegelikult on see tõeliselt tähenduslik näidend, kus kohtuvad lustlik rahvalikkus, ühiskondlik satiir ja mänguline metafüüsilisus.

Neid kvaliteete võib süvenemisel näha ka kõigis taani nüüdisdramaturgia kogumikku valitud näidendeis, kuigi neile on peale kasvanud nii psühholoogiline kui ka postmodernistlik kultuurikiht ja kohati ka mõlema klišeesid. Seda rõõmsamad on hetked, kui holberglik käsitluslaad annab ootamatu kirkusega jälle endast märku, sest taanlased on lõbusad ja head inimesed. On ju?

Esimese näidendi, Astrid Saalbachi „Kutse“ puhul on tegemist psühhopaatiaga vürtsitatud sotsiaalse draamaga. Mällu kerkisid nõukogudeaegsed ühiskondliku tellimustööna kirjutatud näidendid „solvatutest ja alandatutest“. Teema – pimedate inimeste eluvõitlus – õigustab justkui klišeede kasutamist. Olen mitut puhku teatrisaalis tundnud seda lahjendatud surutist, kui laval käib kehv näitlemine, aga kuna teema (à la ökoloogiline kriis, laste ahistamine, vaeste alandamine jne) on nii tõsine, siis ei tohi justkui keegi esteetiliste puudujääkide üle nuriseda. Sama tunne jäi ka seda näidendit lugedes.

Pimedate elu tänapäeva kapitalismi silmakirjalikes ja ahistavates tingimustes on iseenesest huvitav kujutamisobjekt. Näidend algab paljulubavalt. Pimedad töötavad telefonikeskuses, kus müüakse telefoni teel mitmesuguseid kaupu. See, kuidas pimedad püüavad neid sõimavatele klientidele mõttetuid kaubaartikleid pähe määrida, on iseenesest lahendatud huvitava polüfoonilise võttega: üks pakub inimestele võimalust hakata ahvide lastekodu kasuvanemaks, teine odavama elektrifirma teenust, kolmas võimalust parteisse astuda. On irooniat, absurdi, kurbust. Nendest üksteisesse suubuvatest häältest sünnib justkui võõrandunud inimese sümbol: pimedad meelitamas nägijaid kaubaga, mida nad ise alles eile veel vihkasid, kuid mille suhtes ollakse täna juba teel täieliku ükskõiksuse poole. Kakofooniline hümn heaolule. Sama ükskõiksus võtab võimust ka nende omavahelistes suhetes. See aga hirmutab ja paneb seltsi/seksi otsima.

Kõik oleks hästi, kui samas meeleolus peetaks näidendi lõpuni vastu. Kahjuks seda ei juhtu. Tänapäeva kirjanikele on arvatavasti kirjutamiskursustel pähe pandud dogma, et näidendis peab olema vaheldust. Huvitavalt hallides varjundites algavast habraste suhteotsingute ja rämeda argipäeva vastandusest saab lõpuks küllaltki etteaimatav mustvalge armukolmnurk, mida on püütud põnevamaks teha sellega, et kolmest üks, nägijast noormees, hakkab (armukadedusest vist) hulluks minema ja kaotab lõpuks ka nägemise.

Seda protsessi kujutatakse teatava noortekirjandusele omase pseudodeemonlikkusega, millele tasakaalustamiseks palju sentimendisuhkrut peale raputatakse. Kõige selle juures jäävad õnneks armuafääri suhtes kõrvalised tegelased lõpuni tõsiseltvõetavateks inimesteks ja seetõttu võiks sellel näidendil siiski olla koht ka mõnel väiksemal eesti laval.

Peter Asmusseni „Keegi ei kohta kedagi“ on nagu õpikunäide, milline peab olema moodne näidend. On mees, on naine, on kummaline atmosfäär, kus variatsioonidega korratakse sarnaseid olukordi. Stseenid on lühikesed, tekst mõistatuslik, lakooniline, seda katkestavad ootamatud karjatused ja muud hingepursked, stseenid lõpetab suurte tähtedega kirjutatud sõna „pimedus“. Lisaks veel sellistele näidenditele kohustuslik stseen alasti mehega, stseen naist lööva mehega, stseen pissiva mehega. Sinna vahele mõlema tegelase monoloogid tühjusesse ning ongi nüüdisaegse inimese ja kooselu röntgenipilt olemas.

Kas ma seda laval näha tahaksin? Ei tea. Kahjuks läheb selliste totaalsusele pretendeerivate näidendite puhul kaduma võimalus nendele tegelastele kaasa elada, isegi nende peale vihastada, sest stseenid on traditsioonilises mõttes välja arendamata. Selmet süveneda pikemalt tegelase sisevastuoludesse, mida loodud struktuur ja poeetika lubaksid, jäetakse stseen niipea sinnapaika, kui asjad lähevad tõeliselt keerukaks. Seda sorti kirjanduslik coitus interruptus on muidugi väga kontseptuaalne, aga lõpuks tüütu.

Seejuures tabasin ennast mõttelt, et monoloogide ahastavast meeleolust kumab tänapäeva inimese vajadus kellelegi midagi pihtida. Ei taheta leppida patuga, mis inimese tegelikkuse kogupilti sobivalt ära mahutub, ratsionaalselt ära seletub, vaid tahetakse pattu, mis kinnitaks minu reaalset olemasolu, et ma ei ole veel tarbimisvoogudesse ära haihtunud. Lava on nagu Ristilöödu, kes patu enda peale võttis ja kelle läheduses patt ka inimeses ennast viimaks eluliselt liigahtab. On patt, siis on ka elu, aga noh, lõpuks on see ainult mäng ja lapsepõlvetrauma tüsistus. Šalallaa … Ja võimalus laval stiilselt kannatada.

Rhea Lemani „Gorilla“ on minu meelest kindlasti kogumiku kõige tugevam teos. Nädalalõpuks enesetäienduskoolitusele aetud firma teenekad, aga ajale jalgu jäänud (mees)töötajad on sunnitud naiskoolitaja ja endise alluva käe all avastama oma pehmema poole. Seejuures saavad nad teada, et selle koolituse tulemuste põhjal saab neist kaks sule sappa. Salvav satiir ja inimlikud suhted põimuvad tervikuks, mille puhul pole palju kasutada omadussõnu „gogollik“ ja „tšehhovlik“. Võib-olla veelgi kiitvamalt mõjub selle näidendi kõrvutamine Taani miniseriaalidega, kus omavahel kohtuvad põhjamaine kaamos, silmakirjalik õnneliku näo tegemine ja jõhker olelusvõitlus.

Selle kõige keskel toimetavad aga terviklikud mees- ja naistegelased, kes ei oska oma kättevõidetud heaolu, vabaduse ja võrdõiguslikkusega midagi peale hakata. Kui ikka töökoht on kaalul, siis ei lähe inimene vabastavalt koolituselt ära ka siis, kui ta saab teada, et ta laps on liiklusõnnetusse sattunud, vaid hoiab truualamlikult oma meeskolleegide, teiste gorillade higistest kämmaldest kinni ja püüab leida eneses üles „sisemist last“. Psühhoteraapia on tööstus, mille eesmärk on inimese emotsionaalsusest kasumi teenimiseks viimane piisk kätte saada – ja kui sa seda viimast pisarat endale tahad hoida, visatakse sind tänavale koerte pureda.

Selles pehmete seintega põrgus on isegi täiesti usutav, et kaks meeskolleegi leiavad ennast teineteise embusest, millele järgneb seda jõhkram reetmine. Võib-olla on autor kohati asjaolude teravdamisega liiale läinud, kuid tema viha asjade seisu vastu ühiskonnas on siiras ja tema käsitööoskus hea, nii et lõpuks plussid ja miinused tasakaalustuvad, jättes hinge hoiatava pingeseisundi. Seda näidendit tasub lugeda/vaadata kõigil poliitikutel, kellele meeldib Põhjamaades näha seda eestlaste eldoraadot, kus kõik söövad õnnelikult kardemonisaia ja saavad huvitava töö eest hiidsuurt palka.

Viimast näidendit, Christian Lollike „Normaalset elu ehk Keha ja võitlusvälja“ kannab taas pihtimuslikkus. Pealkiri viitab Barbara Krugeri kuulsale pildile „Sinu keha on võitlusväli“ („Your body is a battleground“), mis oli kaheksakümnendate lõpus abordiõiguse eest peetava võitluse sümbol ning virutas reklaamimeediale nende enda stiilis plakatliku taiesega vastu pead. Näidendi kirjutamise ajaks on protestimeelest järele jäänud ainult kõlav hüüdlause ja vankumatute kodanikuõiguste eest võitlejate ees taas eluga jännis riigitruud kodanlased, s.t normaalsed inimesed.

Tegelaste huviväljas on inimene ühiskonna hukkamõistu märklauana: oled sa piisavalt peenike, edukas, sõbralik? Kuigi tegelasi on kolm (A, B, C), jääd seda näidendit lugedes mõtlema, et põhiolemuselt on see püstijalakomöödia, kus publiku ette tuuakse piinlikud üksikasjad oma elust (näiteks see, et olen liiga paks või et mul on kohati lastest kõrini või et töö on vastik) ja võimendatakse need koomilisuseni. Nii saab sellest nüüdisaegne, kohati kurbkoomiline, kohati tüütu pihtimus. Ka siin on stseenid lühikesed. Tekib tunne, et siin lastakse heita pilk mitte kolme inimese loole, vaid justkui vestlusele Facebookis, kus dialoog jookseb, niikaua kuni ta otsa saab, et siis sama suvaliselt alata. Tekib tunne, nagu sunniks süsteem ise suhtlema, kuigi põhjust suhtlemiseks nagu poleks, aga loll lootus, et keegi ikkagi kuuleb su pihtimust ja saab sulle midagi andestada, elab edasi.

Nagu ütleb Lev Manovich oma raamatus „Uue meedia keel“: „selle asemel, et olla lukustatud „keele vanglasse“, võivad kõik elada õnnelikult täielikus demokraatlikus luupainajas: ühtses, kõigile samas vaimses ruumis, kus iga kommunikatsiooniakt on alati ideaalne“ (lk 95). Taani näitekirjanike teoste kogumik näib ütlevat, et me tahame ideaalsusest vabaks. Ja õige ta on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht