Mitte kuigi brechtilik Brecht Vanemuises

Tiit Palu „Kaukaasia kriidiringis“ ei tegelda kuigivõrd ühiskonnaga, pigem üleüldse inimese suuruse või väiklusega. Esile saab tõusta Brechtiga vähem seostatav pool, tema emotsionaalsus ja melodramaatilisus.

RIINA ORUAAS

Vanemuise „Kaukaasia kriidiring“, autor Bertolt Brecht, tõlkija Laur Kaunissaare, lavastaja ja dramaturg Tiit Palu, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Gija Kantšeli, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Janek Savolainen. Mängivad Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees ja Reimo Sagor. Esietendus 23. II Vanemuise suures majas.

Tiit Palu on toonud Vanemuises lavale Bertolt Brechti hilisema loomeperioodi näidendi, Eestis seni mängimata olnud „Kaukaasia kriidiringi“. See näidend on küllaltki põhjalikust Brechti eestinduste valikust seni puudunud, kuid Laur Kaunissaare tõlkes on see nüüd olemas, ehkki mitte veel trükis kättesaadavana.

Brechtist on saanud üks XX sajandi teatri müüte, tema loomingust ja ideedest pärineb suur osa tänapäeval iseenesestmõistetavaid teatrinähtusi. Eelkõige on selleks kuulus võõritusefekt. Brechtiga seostatakse teatri poliitilist, kriitilist ning mõistusele rõhuvat poolt. Nii kipub sageli meelest minema, et tema esteetikasse kuulub peale võõrituse ka see, millest ta võõritab ehk võimsad karakterid ja tugevad tunded.

Brechti suuri eepilisi näidendeid, kus tegevus kulgeb ühest paigast teise ning stseenid lohisevad üksteise järel, pole kerge lugeda. Realistliku draama kaanoni mõttes on need liiga laialivalguvad, abstraktsema postdramaatilise esteetikaga harjunule aga liigagi seletavad. Küll aga kerkib neis esile (ja ajalooski sageli rõhutatud) melodramaatilisus, suurte vastanduste draama, mida leidub küllaga ka „Kaukaasia kriidiringis“.

Mis on veel üldse võõritus tänapäeva teatris, kus kõik on ammu kordi ja kordi ära võõritatud, distantseeritud ja kriitiliselt demonstreeritud? Meedia- ja massikultuur küll hullutab oma tarbijaid, aga siiski on endliajastu inimene rohkem või vähem teadlik meediumidest ja nende võimust. Niisiis on karta, et ortodoksne Brechti lavastus võib tänapäeva vaatajale näida anakronismina. End Brechti-aegse vaataja silmadesse tagasi mõelda on ju võimatu ülesanne – brechtiliku ja stanislavskiliku, dramaatilise ja eepilise teatri vastandus on lõpmatuseni ära käiatud ja ületatud. Kas ainus viis lavastada Brechti on brechtilik?

„Kaukaasia kriidiringi“ näitel on vastus selle küsimusele: nii ja naa. Puhast eepilise teatri võttestikku, nagu see teatriajaloost teada, Vanemuise lavastusest kuigivõrd ei leia. Brechti stseenist stseeni kulgevast tekstist on kärbete tulemusel saanud kompaktne lugu. Välja on jäetud kolhoosis arenev raamjutustus, mis tõstaks kogu järgneva „teater teatris“ raami, ning suur hulk kõrvalist tegevust ja massitegelasi.

Originaalis rõhutatakse, et jutustatakse kahte lugu. Kaks lugu on kärbitud tekstis küll alles jäänud, kuid domineerib esimese vaatuse pealiin, kohaliku asevalitseja sõjakeerises maha unustatud lapse endaga kaasa viinud köögitüdruk Gruše Vanchnadze rännak mägedesse. Teine vaatus, kohtunik Azdaki lugu, mõjub Gruše loo täiendusena, kuna selle vajalikkust õigustab peamiselt see, et Azdak lahendab arhailise kriidiringi katse abil asevalitseja lapse saatuse. Alles on jäetud ka jutustaja (originaalis muusik), kes tuletab meelde Gruše loo juhtmotiivi „kohutav on kiusatus, mis kutsub headusele“.

Brechti eklektiline näidend on Vanemuises seotud terviklikuks lihtsa, ent võimsa lavakujundusega, milleks on poolläbipaistev nõlv (kunstnik Eugen Tamberg). Sügavik ja kitsas käigutee ning nõlva keskel avanev ahtake mängupind sunnivad näitlejaid pidevalt balansseerima. See ühtaegu lakooniline ja dramaatiline nõlv kätkeb endas kandvate misanstseenide, aga ka puhta performatiivsuse, mitte niivõrd näitamise potentsiaali. Sageli antaksegi tegelaste kannatus või eesmärgi nimel tegutsemine edasi füüsilise soorituse kaudu, on see siis lõputu rühkimine ülespoole või eraldatus kuristiku serval.

Fiktsionaalsel tasandil toimub tegevus Gruusia mägedes mingil määratlemata ajal. Tegelastel on seljas (taotluslikult) kokkusobimatud idaeuroopalikud rõivad – dressid, kampsunid ja kitlid. Miski ei seostu otseselt Gruusiaga, kuid peaks tuttavlikult mõjuma siinsele vaatajale. Sõdurite tunked meenutavad hoopis Meierholdi lavastuste anonüümseid proletaarlasi, tuletades sellega meelde Euroopa poliitilise avangardi sotsialistlikku algupära.

Osatäitjatest pool vahetab etenduse vältel välkkiirelt rolle ning seega on kõrvalosad peamiselt koomilises võtmes, kuna iga alaloo eraldi välja joonistamiseks mahti ei ole. Nii on Brechtile omane meelelahutuslik pool Jaanus Tepomehe, Ott Sepa, Merle Jäägri ja Piret Krummi kanda.

Merle Jääger on neist see, kelle osatäitmises on tunda selge koomiline distants, kõrvalosade hulgas loob tema läbiv mängulaad ainsa tegelikult võõritatud osatäitmise. Koomikat ja mängu hoiavad ülal Tepomees tõsisemas ja Sepp grotesksemas võtmes. Piret Krumm oma hellitatud ja sädelevate naistegelastega on selge vastand peategelasele – Marian Heinati kehastatud Grušele. Tegelased, keda Gruše teel kohtab, on eelkõige veidrikud, kelle ükskõiksus või totrus äratab pigem kaastunnet. Ainult agressiivne ratsaväelane (Reimo Sagor) suudab tekitada mingit õudu, kuid sedagi korraks.

Kõrvaltegelaste burleski kõrval hakkab silma Heinati rolli lihtsus ja helgus. Gruše võtab mahaunustatud lapse ja kaob temaga linnast ilma suuremate sisekonfliktideta, sest nii on lihtsalt õige. Ühe näitlejatehniliselt kõige võõritavama rolli teeb teine kõige isetuma tegelase kehastaja Karl Laumets Gruše peigmehe, noore sõduri Simon Chachava osas. Laumetsa roll on küll esitatud nappides, fikseeritud ja ebaloomulikes poosides, kuid just selle kaudu tõuseb esile noorte poeetiline kõne. Palu on ju eelkõige sõnalavastaja ning ilmselgelt on siin ka lavastuse pearõhk. Nii ei muutu Gruše ja Simoni armastuse liin läägeks ega ka mitte peateemaks, vaid selle taustal juhitakse tähelepanu Gruše rännakule, võõras laps kaenlas. Heinati ja Laumetsa puhtalt lahendatud rollid hoiavad vaataja kindlalt põgenike loo küljes.

Teises vaatuses soleerib Andres Mähar korrumpeerunud kohtuniku Azdakina. Tema mahlakas sitafilosoofia annab ammendamatuid mänguvõimalusi, kuid muutub ajapikku tüütuks. Algversiooniga võrreldes on Azdaki roppusi võimendatud ning groteskne mängulaad toob esile kaldseina jämekoomilised võimalused pideva auku kukkumise ja taas üles roomamise kujul. Azdaki kui ausameelse tõpra kontrasti abil väljamängimiseks poleks kogu seda tulevärki ehk siiski vaja olnud.

Lavastuse saatemuusika (tuntud gruusia helilooja Gija Kantšeli) on leebe ja lüüriline ning sentimentaalne on ka Aivar Tommingas jutustajana – just selles funktsioonis, kust kuulsat võõritust ehk kõige enam otsida oskaks. Kõrvallugudes ja -rollides domineerivad seega erisugused (räme)koomilised registrid, mida tasakaalustab poeetiline sentimentaalsus.

Nii leiabki lavastusest brechtlikkust otsides igasuguseid muid mänguvõtteid ja -laade, kuid ega võõrituski puudu. Ülepaisutatud grotesk ja kiired rollivahetused ei lase esile kerkida Brechti näidenditesse peidetud sügavamal dramaatikal ja ka distantseeriv sotsiaalkriitika on välja kärbitud. Lavastuse komponendid kõnelevad eri keeltes, kuid neis registrivahetustes ei paista sõnumit.

Tulemusena on Palu lavastus küll kaasahaarav ja täistabamuseks osutunud lavakujunduse poolest efektne, kuid jätab veidi nõutuks. Brechti näidendit on aegade jooksul seostatud küll sotsialismiga, küll muude poliitiliste jõududega, kuid Palu lavastuses ei tegelda kuigivõrd ühiskonnaga, pigem inimese suuruse või väiklusega. Esile lastakse tõusta Brechtiga vähem seostatav pool, tema emotsionaalsus ja melodramaatilisus.

Sellegipoolest või just selle pärast puhastub lavastusest välja humanistlik sõnum, et ka poliitiliste kataklüsmide aegadel tuleb säilitada inimesearmastus. Kuna segane aeg näibki olevat jälle kätte jõudnud, siis on tegu väärt meeldetuletusega.