Mogri Märdi üks elu

„Kauka jumala“ peategelase rahakohver on nagu välialtar, kus rahariitusi hingestab vaimulik rahvalaul „Mu süda, ärka üles“, mille saatel on õigus end kohvripeeglist vaadata vaid Märdil.

MADIS KOLK

VAT-teatri „Kauka jumal“, autor August Kitzberg, lavastaja Margo Teder, dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Pille Jänes, helilooja Ann-Lisett Rebane, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Indrek Taalmaa, Elina Reinold, Karolin Jürise, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. Esietendus 14. XI 2019 rahvusraamatukogu teatrisaalis.

VAT-teatri kodulehel öeldakse lavastuse tutvustuseks: „Mogri Märdi suguseid inimesi on lihtne hukka mõista ja kõikvõimalikes pattudes süüdistada, kuid Kitzberg püüab oma näidendis hoopis Märti mõista“. Mihkel Seedri dramatiseeringu põhjal tehtud Margo Tedre lavastus ei jäta õigupoolest esmapilgul muljet, et tegijad tahavad aidata publikul Mogri Märti mõista. Nii Indrek Taalmaa jõuline rollisooritus, leidlik ja meisterlik kõrvaltegelaste ansambel, Pille Jänese stsenograafia, Sander Põllu valguskujundus, Ann-Lisett Rebase muusika kui ka Kitzbergi viievaatuselise draama pooleteise tunni sisse kontsentreerinud Seedri tekstiversioon on teravmeelsed ja nüansirohked. Kogu see tulevärk näib aga olevat suunatud rohkem Mogri Märdi rahahulluse ja ebainimlikkuse karikatuuriks võimendamisele, mitte empaatilisele mõistmisele. Või mida tähendab selle teema puhul üldse mõistmine?

Eesti kutselises teatris pole viimastel kümnenditel „Kauka jumalat“ lavastatud kuigi sageli. Salvestuse vahendusel olen osa saanud Jaan Toominga 1977. aasta Vanemuise lavastusest, sellele järgnes alles peaaegu kolmkümmend aastat hiljem (2006) Andres Noormetsa lavastus Endlas. Paratamatult panevad need versioonid end omavahel võrdlema. Mitte üksnes esteetika kategooriate, vaid just selle osas, kas ja kuidas peegeldavad Märdi isikuomadused lavastuse taustaks olevat ühiskonda.

Küllap pani Toominga lavastuse groteskne, Lembit Eelmäe kehastatud Märdi puhas kurjus, mis ei vaja kujunemislooks sotsiaalseid õigustusi, maha nii tugeva märgi, et Noormetsa sootuks teisesuunaline, olgugi olemuselt vaata et psühholoogilis-realistlik lähenemine mõjus 14 aastat tagasi väga ootamatu tõlgendusena. Jaan Rekkori Märdis ei tulnud esile mitte niivõrd tema ihnsus, vaid mure oma laste tuleviku ja traditsioonide järjepidevuse pärast. Tagantjärele võib ju selles näha ka soovi näidata kapitalisti inimesena: majanduskriis ei olnud veel kohale jõudnud, buum kogus tuure, kultuuri „tarbimine“ üha kasvas, ühiskonna jõukamatel avanes aina rohkem võimalusi kunsti spondeerida ning muidugi koos sellega ostetud õigusega ennastki punasel vaibal näidata. Ühesõnaga, nälgiva kunstniku raevukalt võimu ja vaimu vastandava retoorika asemel võis tunduda üsna mässuline korraks sõjakirves maha matta ning kutsuda üles koostööle ja teineteisemõistmisele.

Noormets siiski ei läinud seda teed: ta ikka ei tahtnud öelda, et unustame ära, kuidas mõned üheksakümnendatel oma esimese miljoni teenisid, ja usume nüüd siiralt, et uue ajastu ülikonnastatud liigkasuvõtjad on koos dressidega ära põletanud ka endise mentaliteedi. Sepo Seemani kehastatud Peeter Pärn esindas Noormetsa lavastuses liberaalse turu­majanduse libedamat poolust võrdlemisi reljeefselt. Rekkori Märt kandis pigem mingit handorunnellikku vana kooli konservatiivsust, mis valmis elurõõmu arvelt ohvreid tooma, kuniks püsib usk, et traditsioonid kestavad, olgugi tasuks üksindus ja teadmine, et väärilist mantli­pärijat silmapiiril ei ole.

Paksudes toonides lavakeel toob peategelase Mogri Märdi (Indrek Taalmaa) elupõhimõtted ausalt esile.

Rait Avestik

Niisiis, kui selline stsenaarium juba 14 aastat tagasi veenvalt lavale toodud, on alguses raske leida räuskavas, oma füüsilist ja vokaalset üleolekut lavapartneritest demonstreerivas jämeda kuldketiga Taalmaa Märdis veelgi inimlikuma mõistmise võtit. Üleolek teistest tegelastest on muidugi juba Kitzbergi näidendisse sisse kirjutatud, selles mõttes, et peale Peeter Pärna ei olegi pea­tegelasel justkui ühtegi väärilist antagonisti. Seega jõuab ta varem või hiljem täieliku üksinduseni. Varem või hiljem, see tähendab algusest peale.

Kui Tooming tõstis Kitzbergi arhetüübid tragöödia kõrgusele ja Noormets näitas nende võimalikku psühholoogilist sisu, siis Teder esitleb justkui virtuaalset mängumudelit, kus peale Märdi on kõigi mängijate kontol kaks elu (etteruttavalt olgu öeldud, et erinevalt Märdist kaotab enamik mängijaid mõlemad) ja teatud ühikud kapitali, kuid valikuvõimalused tulenevad ikkagi mängutervikust. Mine tea, võib-olla saab valida ka tee, et seda mängu üldse mängima ei lähegi, aga ei ole võimalik siseneda sellesse süsteemi ja säilitada illusioon oma puutumatusest.

Selles mõttes mõjub kontseptuaalsena lavastuse tegelaskonna jaotus näitlejate vahel. Mogri Märt on alati üksi, isegi kui kannab maske, nagu Toominga lavastuses, või resigneerub pettumusest oma pereliikmete pärast, nagu Noormetsal. Teised tegelased moodustavad aga sidusaid paare: vajutad ühe pea alla, hüppab teine teisest nurgast esile.

Elina Reinold esitab Mari ja Anu kaksikrollis tundliku küsimuse patriarhaalse ühiskonnamudeli toimimislülide kohta. See, mis Toominga lavastuses näis vääramatu ja Noormetsal paratamatu, tuleneb seekordses lavastuses justkui süsteemist, kuid süsteemi liikmed toidavad seda jätkuvalt. Mari ei kannata õigupoolest Märdi türannia all, vaid pühitseb macho-mentaliteeti ja materiaalsete hüvede esimust, jutlustades seda ka ise. Seda, et sellises süsteemis ei ole lihtne iseseisvuda ja kehtestada tõsiseltvõetavust n-ö „normaalsel“ viisil, rõhutab tema alter ego, esoteerikust Anu, kes tõepoolest käivitab sündmusi ja sunnib tegelasi otsuseid vastu võtma, kuid saab end kuuldavaks teha justkui üksnes „Selgeltnägijate tuleproovi“ ja meedia horoskoobirubriikide kaudu.

Karolin Jürise peretütar Miili on oma emast küll osavõtlikum, kuid tema tahtenõrkus ei lase temalgi iseseisvalt valikut langetada. Nõnda väljendub see tung lihtsuse, töökuse, kuid varjatud võimukusena Jürise kehastatud Leena tegelaskujus.

Kui oma pereliikmeid ei saa valida, siis laiemas külaelu plaanis kannatab Märdi kurjuse ja skeemitamise all enim Masa Ants (Ago Soots). Paraku on lavastuskontseptsiooniga otsustatud, et temagi ei ole õilis ja väärikas ohver, vaid oma kamuflaažriietuse ja alkoholilembusega justkui see naeruväärne külapoetagune idealist, kelle hääl enne viimaseid riigikogu valimisi olla poliitikutel kuulmata jäänud. Ühesõnaga, ka tema ei vastanda Märdi maailmale mingit teist, paremat maailma, vaid imeb end Mogri Märdi külge, lastes end seeläbi tühjaks imeda.

Sellele vastukaaluks mängib Ago Soots ka Peeter Pärna, kes on Märdile selles mõttes vääriline vastane, et ei püüagi vanamehe maailma noorema põlvkonna kombel kuidagi ambitsioonikalt üle võtta. Ta seab Märdi tehisväärtustega maailmale vastu omaenda virtuaalsuse, näidates, et elus polegi midagi tõelist: läbirääkimiskõnelused on alati lihtsalt üks paras beatbox. See on talle endale normaalsus, kuid Märti see vihastab ja solvab sügavalt.

Vahest selles vastanduses saame pisut aimu Märdi kui just mitte inimlikkusest, siis vähemalt tema maailmavaatest. Omaenda lapsepõlve läbielamiste tõttu ei ole ta osanud luua inimlikku ja sooja kodu, kuid vähemalt on tema majapidamine ning selle sissetulekuallikad loodud ta enda kätega ja omal vastutusel. Kui ta heidab oma pereliikmetele ette vastutusvõimetust, siis Peetri puhul ärritab teda see, et viimane ei näita tema elutöö suhtes üles isegi mitte jõuetut alandlikkust, nagu ülejäänud ühiskond, vaid paneb selle naeruks, osutab selle tehislikkusele, arvates justkui, et sellise impeeriumi ülesehitamine ei nõuagi pingutust. Märdi rahakohver on nagu välialtar, kus rahariitusi hingestab vaimulik rahvalaul „Mu süda, ärka üles“, mille saatel on õigus end kohvripeeglist vaadata vaid Märdil. See on liig, kui üks kloun oma tühisusega talle tema enda tühisust peegeldama tuleb!

Meelis Põdersoo tegelaspaar ehk noor Märt ja politseinik August Väljas annab kõige rohkem lootust, et tuleb sisuline muutus ja uus, teistmoodi mõtlev põlvkond. Võimukus, mis noorel Märdil endal puudub, kuid mida ühelt poolt osatab isa, teiselt poolt kompenseerib Leena, näitab korraks oma kapatsiteeti naljaka nimega politseiniku vormis, et see siis seejärel tühistada ja kinnitada: Märt ei taha paguneid, vaid päris oma maailma, päris oma reeglitega, mille maksmise korral jätkuks respekti ka isa vastu. Nagu teame, ei jõudnud ta selle tõestamiseni. Kas saime aga võimaluse mõista vana Märti?

Paksudes toonides lavakeel tõi peategelase elupõhimõtted ausalt esile. Kui meil ei oleks tänapäeval senises mõistes harjumatu sõnakasutusega poliitikuid, kelle iga avalduse juures hoiad küll lihtsalt jõuetult peast kinni, kuid seejuures tõded, et vähemalt – mõeldes näiteks väikesele Masa Antsule iseendas – on väiksem tõenäosus sattuda taas seda laadi liigkasuvõtjate küüsi, kes kõnelevad buumi ajal vuntsi muiates laenuleivast kui normaalsest majandusmudelist, küsides majanduskriisi puhkedes kulmu kergitades: „Ah soo, teil ei olnudki sääste, sorry!?“ Mogri Märt vähemalt ei valeta.

Noormetsa lavastuses toodi esile ka Märdi enda kannatuskurdudes inimpale, nüüd ei tooda, kuid mitte sellepärast, et see puuduks, vaid lihtsalt tegelasloogika ja -esteetika on suunatud arhetüübi väljaselitamisele. Võib nõustuda Meelis Oidsaluga, kes näeb lavastuses tragöödiakangelase programmeeritud elusaatust, mida lihtsalt ei saagi väärata.* Kui Oidipus on mõistnud, et on tapnud oma isa ja maganud oma emaga, pöörab ta end silmitsi oma seni eiratud elusaatusega ning teeb valiku põhimõtteliselt enesetapu või enda pimedaks torkamise vahel. Märdil läheb selles mõttes isegi õnnelikumalt, sest tema kaotab juba avansina mõistuse. Seejuures jäävad talle aga alles tema kunstmuru ja fototapeet, koguni võimalus kõnelda minia ja lapselapse seltsis rahast ja vihmausside elust.

Niisiis, vaatamata arvustuse alguses esitatud oletusele, et Margo Tedre „Kauka jumala“ tõlgendus ei jäta vaatajale kuigipalju empaatia- ja otsustusruumi, tuleb siiski tõdeda, et kaasatundmis- ja valikuamplituud on pigem veelgi laiem. Meile antakse võimalus juba alguses otsustada, milline eluideaal on õnnetu ja tühi, milline õnnelik ja täidetud, kuid tegelikult ei saa me seda teada isegi mitte etenduse lõpus, olles Märdi pensionipõlvele tunnistajaks.

* Teatrivaht. – Vikerraadio 24. XI 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht