Mõistujutte, mõtisklusi

Pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks jäävad kestma ka saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust.

PAUL-EERIK RUMMO

Selle kirjutise aluseks on mu videoettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutus) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul.1 Alustasin seal sõnadega „Tere päevast, daamid ja härrad!“ ning kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli ettekande salvestamise ajast vahepeal möödunud kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsus ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi?“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.

Hüva. Tahtes auahnelt asja tuumale võimalikult pihta saada, lähtusin kolmest tekstist, mida võtsin kui mõistujutte. Seda selles tüütuseni teadaolevas mõttes, et ega pärisasjadest kõnelda, neid sõnadega tabada pole suurt võimalik, parimal juhul saame neid mõista anda (endale ja teistele) metafooride ja muu sellisega. Mõisturääkimisega niisiis.

Sünnilt on üks nendest äratõukejuttudest definitsioon, teine ilukirjanduslik katkend, kolmas aga tõenäoliselt ajaloolise faktipõhjaga anekdoot.

Seda esimest teavad kõik teatrihuvilised; ma ei hakanud seda raamatutest täpseks tsiteerimiseks üleski otsima, sest ta sisu on niikuinii veres ja geenides nagu kõigutamatu aksioom. Siinkohal on ta meile vajalik selleks, et määratleda, millest me räägime – kui teatri tulevikust, siis mis on teater? Mis on tema miinimumdefinitsioon, tema tunnused, mille puudumise korral on tegemist millegi muuga?

Selle miinimumdefinitsiooni on andnud Peter Brook oma „Tühjas ruumis“. Mälu järgi vabalt ümber räägituna ütleb ta, et kui on olemas üks ruum (tuba), kus istub üks inimene ja teine inimene läheb tema ees läbi selle toa, siis on olemas teater. Võib lisanduda mida kõike veel – ja me teame, mida kõike on läbi ajaloo teatris tehtud ja nähtud –, aga nendest kolmest elemendist (tegija, vaataja ja nende ühine ruum) ühegi puudumisel pole selle defineeringu järgi tegemist teatriga. Kui külluslikult see puudumine ka kompenseeritud poleks. Püüame tagapool hinnata, kas ja kuidas need põhieeldused ilmnevad uuemas teatripraktikas ja siis ehk ka tulevikus.

Nüüd siis teise mõistujutuna katkend teosest, mis on ilukirjanduslik, aga väikselt nagu ka õpetusliku taga- või kõrvalmõttega (kuigi muidugi mitte nii põhjapanevalt nagu fundamentaalsed pühad kirjad või nii lohvakalt nagu nende laiatarbelahjendused). Ma muide ei tea, kuivõrd tsiteeritav autor – J. D. Salinger – on praegu veel või jälle moes ja elavas käibes; millegipärast tundub, nagu oleks ta hallis tsoonis ühelt poolt teatava aegumuse-vanamoodsuse ja teiselt poolt vaieldamatuks klassikaks kinnistumise vahel. (Mis on ka põhjus, miks tsiteerin õige pikalt ja jutustan ka pisut tausta juurde, juhuks kui on ehk unustatud või pole algtekstiga enne kokku puututud.)

Niisiis Salinger, „Franny ja Zooey“. Franny on tubli humanitaartudengineiu, muu hulgas lööb edukalt kaasa ka näitemängutegemises. Tabame ta hetkel, kui ta jõudnud oma eksistentsiaalsete ja spirituaalsete eneseotsingutega hullusti puntrasse, sealhulgas hakanud talumatult ärrituma kõigest ja kõigist teda ümbritsevast (kui tühisest, võltsist, silmakirjalikust jne) ja ka iseenesest, põlguse ja vihkamiseni välja. Zooey on tema mõnevõrra vanem vend, kes on parajasti jõudmas kutselise TV-näitleja karjääri otsa peale. Ta püüab koju põgenenud õde kõiksuguste trikkidega depressioonist välja tuua, mis on enam kui vaevaline.

Mõlemad, nagu ka nende veel vanemad vennad-õed, on kutseliste varieteeartistide järeltulijatena lapsest peast aastaid esinenud menukas raadiosarisaates „Tark laps“. Nende mentaliteeti on pesakonna vaimse juhina kujundanud vanim vend Seymour, nüüd juba ammu enesetapu läbi siitilmast lahkunud ja seda enam legendistunud. Nooremad meenutavad teda ambivalentse seguga aukartusest ja pahurusest, et ta jõudis nende ajud õrnas eas sedavõrd ära töödelda, et nad ei saa ega saa elatud n-ö normaalsete inimestena. Noh, midagi selletaolist, väga lihtsustatud ümber­jutustuses.

Hea küll. Nüüd siis Zooey räägib oma äravajunud õele: „Igatahes hakkasin ma ühel õhtul enne saadet pirtsutama. Just kui me Wakeriga uksest välja minema hakkasime, ütles Seymour, et ma puhastagu oma kingad ära. Ma olin vihast lõhkemas. Ütlesin Seymourile, et kogu stuudio publik on kretiinid, teadustaja on kretiin, saate tellijad on kretiinid, ja mina nende kuramuste pärast küll kingi puhastama ei hakka. Ma ütlesin, et sealt, kus me istume, ei ole neid kingi n i i k u i n i i näha. Ta ütles, et ma puhastagu kingad sellegipoolest ära. Ta ütles, et ma puhastagu neid Paksu Proua pärast. [—] Ta ei öelnud mulle, kes see Paks Proua on, aga ma puhastasin selle Paksu Proua pärast kingi iga kord, kui ma jälle raadiosse läksin – kõik need aastad [—] ja mu kujutluses tekkis sellest Paksust Prouast väga, väga selge pilt. Ta istus päev otsa rõdul ja nottis piitsaga kärbseid, raadio hommikust õhtuni täie võimsusega üürgamas. Kujutlesin, et on kohutavalt kuum, et tal on arvatavasti vähk, ning … ma ei tea isegi. Igatahes oli mulle tookord täiesti selge, miks Seymour tahtis, et ma raadiosse minnes iga kord kingi puhastaksin. Asjal oli m õ t e t.“ (Tõlge: Valda Raud).

Ja edasi – pärast seda, kui Franny on lõpuks hakanud Zooey rääkimistega haakuma ja lisanud omad, üsna samasugused kujutlused Paksust Prouast – jätkab too: „Aga las ma ütlen sulle nüüd veel midagi, tüdruk … [—] Mul on ükspuha, kus näitleja näitleb. See võib olla suveteatris, või raadios, või t e l e v i s i o o n i s, võib olla ka mõnes neetud Broadway teatris kõige elegantsema, täissöönud, päikesepruunima publikuga, keda üldse saab kujutleda. Aga ma ütlen sulle kohutava saladuse – kas sa kuuled mind? Nende hulgas ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. [—] Mitte kusagil ei ole kedagi, kes ei oleks Seymouri Paks Proua. Kas sa siis seda ei tea? Kas sa siis ei tea seda kuramuse saladust? Ja kas sa ei tea – kuula nüüd mind – kas sa ei tea, kes see Paks Proua tegelikult on? Ah, sõbrake. Ah, sõbrake. See on ju Kristus ise. Kristus ise, mu sõbrake.“

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia korraldas Kalju Komissarovi 75. sünniaastapäeva puhul veebikonverentsi „Enne ja pärast Koma“, mille teemade keskmes oli küsimus, kuidas ja kuhu areneb teater edasi.

Elmo Riig / Sakala /Scanpix

Vat nii. Ja nüüd kolmas mõistujutt. See on kellestki kuulsast Viini operetitähest eelmise sajandivahetuse, La Belle Époque’i ajast, ja tema majapidajannast, kes tähe maist elamist korraldas. Kindla käega, ausalt ja laitmatult. Proua hiilgavatele etendustele oli võimatu pääseda, neile oli kallitest hindadest hoolimata tohutu tung. Ja ükskord otsustas staar oma asendamatu abilise teeneid premeerida pääsetähega heale platsile oma järjekordsel hiilgaval esietendusel. Mis kulges oodatud sära ja menuga. Kuu lõpus, nagu alati, esitas majapidajanna prouale tavapärase aruande ja arve, mis kajastas pedantselt kõiki majapidamiskulusid ja täidetud ülesandeid. Kuid seekord oli bilansis üks uus rida: „vaatamine, kuidas proua laulab ja tantsib“. Ja etenduse pikkuse pealt arvestatud lisatasu majapidajanna tavalisele palgale.

Mida me neist lugudest järeldame? Eks igaüks ise vaata. Mulle tundub, et mis meil siin ikka tulevikku piiluda ja prognoosida, mis teatrist edasi saab. Teatrit teevad inimesed ja selline ta saab, nagu inimesed ta teevad. Teistele inimestele, nende rõõmuks ja tahes-tahtmata ka nende mõjutamiseks, sest igal sammul, mille üks inimene teiste nähes ja teades teeb, on neile teistele mingi mõju, isegi kui sel sammutegijal pole mõjuavaldamine omaette eesmärk, ta vaid lihtsalt elab ennast välja vms.

See on see, millest oleks kena endale aru anda: tõmmates kellegi tähelepanu endale, võtad sa tema päevast ja tema eluajast ühe lõigukese, mida ta põhimõtteliselt saanuks ka millegi muu tarvis kasutada, kuidagi teisiti täita, kas või end mingile teisele mõjuväljale allutada. Ja päev on kõigil ühepikkune, nagu laias laastus ka eluaeg. Küsimus on minu tegemiste kohast teiste inimeste tegemiste ja elamiste seas ja nende suhtes. Jäigemalt öeldes ja me praeguse teema raames püsides: teatri kohast ühiskonnas. Kui tegijatel on paigas mingi, ütleme, baasiline eetika suhtumises teistesse, mida nad neist teistest teinekord enda sees ka ei arva, siis tulevad need teatri uued või taaselustatud vanad vormid, viisid, ilmed, teostumised iseenesest, ilma prognoosimise ja punnitamisetagi.

Brooki definitsiooni juurde naastes tundub esimese hooga, et selles asjas (teatri elementaartunnuste asjas) on uuematel aegadel midagi muutunud küll. Eriti just esituse ja vastuvõtu samaaegsuse suhtes. Tegelikult juba enne Brooki, kui salvestustehnika areng üha tuure üles võttis. Me ei saa enam samamoodi kui enne kurbpateetiliselt deklameerida „ei miimidele pärgi punu järelilm“ (s.t et tulevased põlved ei saa teada, kui vinged näitlejad me oleme). Natuke nagu ikka saavad. Teater pole enam ajas lootusetult ja pöördumatult kustuv mälestuste mälestus. Muidugi, salvestise järelvaatamine pole see, pole seesama, mis kordumatult ainult täna õhtul oma silmaga nägemine, kooshingamine, lava ja saali ühekordne sünergia jne. Kuid kuni seda kordumatu kohaloleku joovastust ja hetke kaduvikku vajumise magusat valutunnet vajatakse, seni ei kao ka „päristeater“ kuhugi.

Seejuures, praeguse pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks, usun, jäävad kestma ka nakkusohu ja saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust. Lisaks senisele, mitte senise asemele. Mõlemad, näitaja ja vaataja, on olemas nagu muiste ja mullugi, puudub vaid ühine ruum – aga kas puudub? Või on röögatult suurem kui suurim teatrisaal?

Nagu võib ka salvestamisega saavutatud diakroonse vaatamise kohta öelda, et see suurendab, avardab seda hetke, mil ma etendajaga kohtun, ega välista kordumatustki. Iga kord, kui ma uuesti vaatan salvestist mingist mitmekümne aasta tagusest etendusest, mida ma „päriselt“ kordagi ei näinud, on kordumatu, sest juba homme vaatan seda teise ilma, teise tuju ja teise pilguga. Vaadatav on küll endine. Nii et väikeste mööndustega kehtib Brooki definitsioon neilgi juhtudel edasi, kandunult küll füüsilisest ilmast – kuhu? Metafüüsilisse? Või orgaanilisest tehnoloogilisse? Või mõlemat? Oh kui seda teaks.

Kas Brooki definitsioon kehtib ka niisuguste teatri elluviimise, teatri ja elu piiride hajutamise aktsioonide suhtes, nagu nt Eero Epner neid äsja on kirjeldanud2 (firma aktsionäride üldkoosoleku ülevõtmine ja selle etenduseks muutmine – või ehk pigem selle olemusliku etenduslikkuse võimendamine? – vähemusaktsionärideks hakanud näitlejate poolt; näitlejast aktivistide infiltreerumine tänavameeleavaldustesse; üldisemalt: mingite reaaleluliste situatsioonide ja ettearvamatute reaktsioonide provotseerimine avalikus ruumis).

Pedantlik olles ütleksin, et ei kehti, nimelt tegijate ja publiku segunemise ja tegelikult publiku kui publiku puudumise tõttu. Kui kummaliselt see ka ei kõla, lava ja saali ühtsuse tagab traditsioonilises teatris nimelt nende optimaalne eraldatus ja kummagi teadlikkus oma rollist ning püsimine selles. Näitleja mõjuga vaatajale kaasneb vaataja teadlik ja tahtlik asetumine tema mõjuvälja, tegemist on võrdsete partneritega. Eelkirjeldatud aktsioonides on olemas küll ühine ja üheaegne kohalolek, aga publik (kui see nimetus siin üldse sobib) pole oma rollist teadlik ja osutub oma tahtest olenematult manipuleeritavaks. Asjaolu, et etenduse (jällegi, kui see nimetus siin üldse sobib) läbiviijad on teatrirahva hulgast, näitleja- ja lavastajakoolitusega, ei ole piisav, et see kvalifitseeruks teatriks Brooki definitsiooni järgi. (Hüva, möönduseks: teadagi, kogu maailm on teater, me kõik näitlejad jne jne.)

Mis ei tähenda, et ka selliste aktsioonide puhul ei oleks kena mõelda, kuidas nad mõjuvad Seymouri-Salingeri Paksule Prouale ja kas aus majapidajanna on kuidagi vale inimene, kui tal pole huvi nende peale oma kallist aega kulutada.

Ühesõnaga, mis me siin ennustame. Teeme. Teistega arvestades. Ja kui ei tea, mida teha, siis ärme tee. Kes meid käsib.

Muide, on ju tehtud ka vaatajateta teatrit (meelega, mitte et publik lihtsalt ei tule, tee mis müügikampaaniaid tahes). Kas mitte Grotowski ei jõudnud lõpuks selleni. Kui ma ei eksi, kasutas ta sellest rääkimiseks sõnu performance (mitte avaliku performantsi tähenduses, otse vastupidi), performer. Head kahemõttelised sõnad, tähendaks nagu esitust, etendust, aga algselt lihtsalt (millegi) teostamist, toimepanemist, lõpuleviimist. Eks ka jumalateenistusi peetakse tühjagi kiriku korral, isegi jutlust on peetud, ilma et kuulajaid oleks.

1 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia korraldas Kalju Komissarovi 75. sünniaastapäeva puhul 7. märtsil veebikonverentsi „Enne ja pärast Koma“.

2 Eero Epner, Kaaperdamine. – Sirp 26. II 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht