Mõistuse ja südametunnistuse sunnil

Raivo Trass: „Andrus Kiviräha tegelased on kogu oma naha, närvide ja karvadega üdini eestlased.“

TAMBET KAUGEMA

Rakvere teatri suvelavastusena esietendub 16. juunil Rakveres Pikk tänav 26 hoovis eesti algupärand „Maailma otsas“. Andrus Kiviräha romaani on dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastab Raivo Trass ja kunstnik on Jaak Vaus.

Andrus Kivirähk ütles 2013. aastal romaani „Maailma otsas“ esitlusel, et tema eesmärk oli kirjutada raamat, kus midagi ei juhtu. Kuidas paistab, kas Kiviräha looming on loomult teatripärane?

Raivo Trass: Eks Kivirähk võib rääkida igasuguseid jutte, enamasti on need rõõmsad ja kavalad jutud, ent pole kahtlustki, et tema kirjutatu on uhke ja võimas eesti kirjandus. Kui tulla „Maailma otsas“ juurde, siis sellist asja ei saa olla, et seal midagi ei juhtu. Võib-olla ei ole see klassikaline näidendi tegevuse arendus, kus tegelasi tabavad murrangulised sündmused ja muutused – seda ilmselt mitte –, aga nendega üht-teist ikka juhtub. Kivirähal on see osavalt ära peidetud.

Milles peitub Kiviräha teoste võlu? Kiviräha keel on võluv, see, kuidas ta ennast väljendab ja kuidas tema tegelased ennast väljendavad. Ma ei taha öelda, et see on lihtne keel, küll aga lopsakas rahvakeel – nii eesti keel, kui üldse olla saab. Inimesed ütlevad, vaidlevad ja mõtlevad just täpselt nii. Teatri üks dialoogireegleid kõlab: „Ära räägi, ütle!“. Rahvakeeles öeldaksegi, mitte ei räägita ega lobiseta niisama.

Küllap on ka tähtis, et Kiviräha tegelased on kogu oma naha, närvide ja karvadega üdini eestlased. Samuti köidab Kiviräha teoste ülesehitus: seal on nii nalja ja rõõmu kui ka kurbust. Kui võrrelda teda teiste eesti kirjanikega, siis on Kivirähk kõige lähedasem vist ikka Oskar Lutsuga. Pärast Toomas Suumani „Viimase öö õiguse“ lavastamist pakuti mulle Rakvere teatrist, ehk tahaksin teha neile midagi Lutsult ja eriti oli jutuks „Tagahoovis“. See selleks, aga ei saa eitada, et need kaks teost on mitmeti sarnased. Ka „Maailma otsas“ räägitakse lihtsatest tavalistest tööinimestest, mingeid intelligente ja poliitikuid selles loos pole.

„Maailma otsas“ on mastaapne lavastus, kokku teeb kaasa ligi 40 näitlejat. Millise piiri seab lavastajale asjaolu, et nende seas on ka laps- ja harrastusnäitlejaid?

Rakvere teatri trupp on ju väike, alla 20 näitleja. Tahtsin teha nii, ja see oli ka minu ülesanne dramatiseerija Urmas Lennukile, et välja tuleks jätta võimalikult vähe tegelasi. Romaanis on neid tegelikult rohkem, kuid paljud tegelased esinevad vaid episooditi – eks neist pidime loobuma. Kõik romaani läbivad tegelased on aga lavastuses olemas. Seetõttu tuligi võtta lisajõude Tiit Alte juhitavast harrastusteatrist KaRakTer.

Selge see, et isetegevuslane jääb isetegevuslaseks. Neil on hirmus tahtmine teha, sest see on nende hobi, aga professionaalidega võrreldes on oskuste vahe muidugi suur. Ent ma ei pööra sellele tähelepanu, tegemist on toredate ja innukate inimestega ning vaevalt nende harrastuslik taust lavastuse mängimist mõjutab.

Kas kunagises koduteatris – aastatel 1977–1985 olid Rakvere teatris peanäitejuht ja osa aega ühtlasi direktor – lavastamine on kuidagi teistmoodi?

Ikka jälgin neid teatreid, kus olen töötanud, käin jõudumööda nende lavastusi vaatamas. Seda tuleb küll öelda, et Eesti teatrite trupid – see sõltub ennekõike kunstilisest juhist – on väga erisugused just sisekliima poolest. Rakvere teater on selles mõttes mulle väga sümpaatne.

Väikelinna teatrite kurbloolisus seisneb aga kahjuks selles, et ollakse sunnitud käima nii palju ringreisidel – nädalas mitu korda sõidetakse mitmesaja kilomeetri kaugusele etendusi andma. Näitlejad väsivad sellisest sõitmisest kiiresti. Publiku vähesuse tõttu saavad väikelinna teatrite lavastused ka vähe mängukordi, juba on tarvis uus lavastus välja tuua. Kui kaua näitleja ikka niiviisi jõuab. Trupp peaks olema palju suurem, ent kust võtta selleks palgaraha. Pikemas perspektiivis olen väikelinnade teatrite elujõulisuse osas pessimist.

Kas vabakutselise lavastaja põli ja võimalus töötada eri teatrites on parim, mida elu saab praegu pakkuda?

Minu vanuses on vabakutselise amet kõige sobivam. Saan teha neid materjale, mida elu jooksul pole saanud veel lavastada. Kui aga pakutakse mängimiseks mõnda rolli ja see tundub huvitav, siis olen ka seal kaasa löönud. Minna repertuaariteatrisse näitlejaks ja mängida seda, mida pannakse mängima, või lavastajaks ja lavastada seda, mida teatrile on parajasti vaja – minu vanuses see enam ei sobi.

Kas väiketeatrite-truppide plahvatuslik teke viimastel aastatel on rõõmustav sündmus? Või on selles ka ohte?

Pakkumine on praegu üüratu, kohutavalt palju tehakse teatrit. Hulk uusi truppe otsib oma kohta päikese all. Sõnateater, kus esikohal on dialoog, tekst, on keeruline teatriliik, kunsti teha on seal kõige raskem. Kõik ei saa sellega hakkama. Teatrikoolid on meil head, aga sealt ei saa veel seda professionaalsust, mis koguneb teatrit tehes aastatega. Sõnateatris sõltub palju sellest, kas lavastaja valdab sõnateatri võtteid või mitte. Kui ei valda, haarab ta muude võimaluste järele: kehakeel, igasugused improvisatsioonid ja installatsioonid. See on kergem viis. Muidugi, seal läheb tarvis meeletut leidlikkust, lennukaid ideid ja fantaasiat, kuid noored saavad sellise teatriliigiga paremini hakkama, sest nad on lahtised ja vastuvõtlikud. Häda on aga selles, et varsti tüütab see neid ennast ära, publikust rääkimata. Asi ammendub ruttu, aga eks siis tuleb jälle uus rühm kokku, teeb sedasama või leiab ka midagi uut juurde.

Millised teemad on olnud sulle teatriteel kõige tähtsamad?

Eesti autorite lavastamine on olnud minu lõputu tööpõld. Eks ma aeg-ajalt sirvin ju ka väärt tõlkekirjandust, ent harva kipun neid lavastama, sest süda ei saa rahu, kui nii palju huvitavaid eesti teatritekste on veel tegemata. Veendunud olen ka selles, et eesti teatris peab rääkima ja meelde tuletama, mis on ajaloos meie rahvaga juhtunud, mida meiega on tehtud, kuidas ja miks oleme muutunud. Lavastusi tehes arutlen neil teemadel, on miljon võimalust, kuidas neid lavastada. Mõistus ja südametunnistus sunnivad mind haarama nende teemade järele.