Mõnuga muditud „Romeo ja Julia“

Lavastaja Aare Toikka on VAT-teatris Verona kuulsa armuloo teada-tuntud selgroo ümber meisterdanud oma versiooni.

MARIS PETERS

VAT-teatri „Romeo ja Julia“, autor William Shakespeare, tõlkijad Georg Meri ja Ants Oras, dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin, helilooja Veiko Tubin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar, koreograafid Marge Ehrenbusch ja Tanel Saar. Mängivad Henessi Schmidt, Karmo Nigula, Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo. Esietendus 3. IX Vaba Lava suures saalis.

„Romeo ja Juliaga“ on enam-vähem sama lugu nagu „Hamletiga“: kõik teavad, millest seal juttu on. Poiss ja tüdruk armuvad, ehkki nende pered on vaenujalal, ja lool on kurb lõpp, sest armastajad hukkuvad. Kerin mõttes sel aasta­tuhandel Eestis tehtud lavastusi, millest mitmes on püütud leida sellele justkui leierdatud loole uut lähenemisnurka: näiteks Tiit Ojasoo Eesti Draamateatris lavastatud „Julia“ (2004) või Nukuteatri (praeguseks Eesti Noorsooteater) noortemuusikali võtmes lavastus (2006). Tegelikult paigutub samasse ritta isegi Eesti Draamateatri „Armunud Shakespeare“ (lav Georg Malvius, 2016), kuigi viimane pole eestimaiste tegijate interpretatsioon tollest loost.

Niisiis, kohandamise käigus on püütud vanale sisule anda uus hingamine. Sama rada on mindud ka VAT-teatri lavastuses, kus on teksti mõnuga muditud. Ühelt poolt on välja visatud see, mis tundunud üleliigne, ent seejuures on juurde poogitud uut materjali, näiteks tükikesi Shakespeare’i muudest näidenditest. Nii ongi saanud lavastuse alapealkirjaks hamletlik „Aeg liigestest on lahti“ ja Romeo ettekandes kõlab kuulus monoloog „Olla või mitte olla“.

Nutika ruumilahenduse kõrval (publik asetseb kolmes küljes ning lavaruum on nii külgedel istuvate vaatajate vahel, ees kui ka taga) on lavastuse peatükkide pealkirjade ja mõningate, enamasti detailisust nõudvate stseenide näitamiseks kasutusel videoekraan. Videopilti filmitakse reaalajas ning kohati saab jälgida õige tillukest ajanihet filmitava ja ekraanile kuvatava vahel. Ka vahepealkirjad loovad katkestuse, sundides järgnevas lõigus otsima just selle märksõna kohast, vaatama, kuidas see lõiguga haakub ja dialoogi astub.

Distantsi kasvatab ka vend Lorenzo (Ago Soots) tõstmine (raam)jutustaja positsiooni. Epiloogis tuletab ta meelde, et lugu õnnetutest armastajatest on tegelikult laialt levinud motiiv ega ole seega mitte kellegi oma. Nõnda siis on ka VAT-teatril õigus meisterdada teada-tuntud loo selgroo ümber oma versioon.

Üldisemalt astub selline lähenemine dialoogi tõe teemaga ning päris mitmel korral vupsab ka päriselt pinnale küsimus, mis on tõde, kelle tõde on tõelisem ja kui kallutatud on arusaam sellest, mis on tõde. Selle hea näide on Tybalti ja Mercutio tapmisele järgnev stseen, kus kummagi suguvõsa esindajatel on sündmustest oma versioon. Samuti jääb kummitama küsimus, kuivõrd on esitatud sündmused lugu jutustava vend Lorenzo interpretatsioon? Millisel sündmuste tegelikkuse tasandil ulatab vend Lorenzo Juliale püstoli enesetapuks? Isegi vaataja vaatenurk on selles lavastuses individuaalne ja sõltub sellest, kes kus istub.

Ent VAT-teatri lavastuses ei käsitleta üksnes neid teemasid. Vaataja ees lahti rulluv Verona on igati tänapäevane koht – elatakse äreval ajal. Ressursside piiratusest annab aimu avastseen linnakaevu-veeautomaadiga, sellele loob hiljem kontrasti Capulettide suurejooneline, ööklubi moodi tantsuvihtumisega maskipidu ning Julia pulmadeks valmistatavad peened suupisted, mille nimesidki neid emand Capulettile ette näitav teener välja ei suuda hääldada. Ärevate aegade fooni rõhutab ka valjuhääldist edastatav korraldus kaklemine lõpetada ja laiali minna, millega päädib Tybalti ja Mercutio esimene mõõduvõtmine.

Ajakohastamine loob ka hoopis uusi võimalusi koomilisteks vahepaladeks ning humoorikate leidude poolele jääb kindlasti väike armas pakirobot, kes saadetakse Capulettide peokutseid laiali toimetama. Lõbus on episood, kus Romeo püüab roboti PIN-koodi ära arvata, et külaliste nimekirja näha. Päevakajalisust lisab seegi, et maskiballi kutsed, mida publikule jagatakse, on viimasel ajal hästi tuttavaks saanud meditsiinilised näomaskid. Tasub meenutada, et Shakespeare’i näidend Romeost ja Juliast algabki ju üsna kopsaka potentsiaaliga kujuneda komöödiaks ning viimast on VAT-teater oma lavastuses ka mõnuga ekspluateerinud.

Värvi – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – toovad lavastusse kõik peale nimitegelaste. Eriti on seda lisandunud üksikema, perepea ja võimunaise emand Capuletti (Elina Reinold) rollile, mis ühendab endas libu (avastseen linna veevõtukohal), staari (laskumine õhuakrobaadina Capulettide peol) ja ka matrooni elemente. Kuna temasse on kokku pandud Julia isa ja ema, on palju selgem ka kontrast ja konflikt Montecchidega, kelle perepea (Margo Teder) on maffiamehe masti erukindral ja endine Verona diktaator. Kõrvategelastest loobumine annab nende kahe kemplemisele uusi varjundeid, tuues mõõduvõtmise perekondade tasandilt üksikisikute tasandile. Võimumängud transformeeruvad lavastuse lõpus püüdeks teineteist hukkunud laste mälestuseks püstitatava ausamba väärtuses ja unikaalsuses üle trumbata, ehkki see ei too surnuid tagasi, kui tahes haruldasest materjalist see ka poleks.

Tanel Saare pikkade säärsaabaste, punase lakknahast tagi ja natsilikult lakutud soenguga emand Capuletti kälimees Tybalt on ses versioonis kindlasti vanem ja tasakaalukam kui originaalnäidendi noor tulipea. Mercutiost (Meelis Põdersoo), kes ei mõju võrdse vastase, vaid tülinoriva sellina, kes tahab, et talle koht kätte näidataks, pole sõjapealik Tybaltile loomulikult õiget vastast. Ometi saab nende kahe osalusel näha VAT-teatri omamoodi kaubamärgiks kujunenud ja hoolega läbi komponeeritud kaklusstseene.

Värvikas tegelane on ka krahv Paris (Margo Teder), ruuduliste pükste ja pisut ebamäärase seksuaalse orientatsiooniga golfi mängiv tegelane. Läbi kumab siin hellitatud rikka perekonna võsukese ebaadekvaatne maailmatunnetus ja enesekesksus, mistõttu on ta loomulikult peigmehekandidaadina eemaletõukav.

Nii Karmo Nigula, kellel üks Romeo-kogemus „Armunud Shakespeare’ist“ juba seljataga, kui ka Henessi Schmidti Julia on eelkõige ilusad, just täpselt sellised, nagu paistab lavastuse plakatilt ja kavalehe kaanelt. Ilusolemise kõrval on nende peamine ülesanne hoida alles see lugu, mille ümber on punutud suurem osa uudsest ja lahedast. Paraku toob see kaasa selle, et loo keskne armastajapaar kipub vajuma veidi kahvatuks ja uduseks, sest nende poeetilised passaažid tunduvad muu tralli kõrval liiga originaalitruud.

Olukorda komplitseerib seegi, et Romeo ja Julia hapra armuloo kõrvale on lavastuses pandud teine, Mercutio ja Julia sõbratari, amme aseaine Anni (Karolin Jürise) lugu. Üllatusmoment saabub Capulettide maskipeol, kui punasesse sätendavasse kleiti riietunud Mercutiol on korraga silmi vaid jänesemaskis Anni tarvis. See, mis nende loost saama hakkab, tõmbab tähelepanu endale, sest see, milline on Romeo ja Julia loo käik, on ju niigi teada. Kuigi Mercutio ja Anni armulugu jääb põgusaks, on neile leiutatud stseen, kus Mercutio üritab oma Jänese nime teada saada. Lõpuks lisab see Annile ka hoopis isiklikuma plaani Tybalti tapmise ja Romeo pagendamise loos.

VAT-teatri otsus kolida selle lavastusega Vaba Lava avaramasse saali on end õigustanud: loodud on detailirohke ning enamjaolt ergas ja köitev lavastus, kus vaatamist-kuulamist jagub enamaks kui üheks külastuseks. Sobib vaatamiseks ka neile, kes peavad puhast Shakepeare’i värsiandmist liiaks.