Mõnus müramine keset kerget õõva ja tikri toorust

Osatäitjate energia, olemuslik sümpaatsus, kui nad mängisid vahepeal ka jätiseid või räigeid molkusi, oli lavastuse üks köitvamaid aspekte.

JÜRGEN ROOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „Vabalt peetavate kanade munad“, lavastaja Markus Helmut Ilves, kunstnik Kadi Sink, dramaturgiline tugi Roos Lisette Parmas, helikujundaja Arbo Maran, valguskujundajad Oskar Punga ja Jürgen Jaam. Mängivad Kristiin Räägel, Simo Andre Kadastu ja Jan Ehrenberg. Esietendus 19. XI 2021 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Veider, kui erisugune on inimeste taju. Ja õigusega. Minuga koos oli saalis kriitik Veiko Märka, kellele meeldis „Vabalt peetavate kanade munad“ nii väga, et ta oli tulnud seda teist korda vaatama. Minagi oleksin pidanud enne kirjutamist uuesti vaatama, sest mu kribu-krabu märkmed ei rääkinud mulle enam üldse sama lugu, mida arvasin mäletavat. Mu tütrele meeldis lavastus samuti, aga ta ei saanud aru, miks inimesed vahepeal naersid. Mina küll sain. Ma naersin hirmu- ja õudusekohti, mulle oli see nagu inimsuhete õudusfilm: kogu aeg pöörduvad või ümberpööratavad armukolmnurgad või vägivallasuhted, passiiv-agressiivsest endasse sulguvast seksuaalselt üle võlli ja hoolimatuks. Mul kolleeg koolist ütles aga järgmisel päeval, et talle tundus nähtu natuke haltuura, ainult tunnikene, siuh-säuh, ja nüüdisteatri võtete mõttes ka kõik juba nähtud – vähemasti elementidena. Et nagu postdramaatilise teatri – sellena lavastust ka reklaamiti – välklahendus.

Lavakunstikooli XXIX lennu noored ehk sõbrad alustasid mujal ning siis võeti see lavastus Tallinna Linnateatri kavva. Põhjusega. Danzumees nimetab oma blogis nähtut mõnusaks müramiseks, koordineeritud kaoseks, mis ei sunni kaasa mõtlema. See on hetkes olemise rõõm, meelelahutus, mis lahutab meele argipäevast.1 Minu meelest sisaldas see „mõnus müramine“ kerget õõva, isegi liigset toorust – sihukest hapu tikri toorust on ses lavastuses. Ja väga postdramaatiliseks ei taha ma seda lugu ka pidada, sest tihedalt läbi- ja väljamõeldud lookett lõpetas selgelt ringstruktuuri. Kas lõpukatarsis tuli, oli see see, mida ma ootasin? Aga kas pidigi tulema, kui tundsin selle tujukütva ja naljaka koore all pigem külma ja kurjust?

Lisete Tagen ERRi kultuuriportaalis lisab: „Oli märgata, et noored teatritegijad tõesti nautisid seda, mida nad laval tegid. Kolme näitleja – Kristiin Räägeli, Simo Andre Kadastu ja Jan Ehrenbergi – koostöö oli suurepärane. Jäi mulje, et nad tunnevad juba üksteist niivõrd hästi, et kohati tekkis kahtlus, kas tegemist on näitlemise või sõprade omavahelise jutuajamisega. Tunni aja sisse mahtus hulganisti naeru ja mõnusat vaatamist. Saalist ei lahkunud ma sugugi muserdatult, vaid rõõmsal meelel. Tõesti oli tore vaatamine, kuid alati tahaks teatrist ju kaasa võtta midagi suurt ja elumuutvat. Ka sellel korral püüdsin ma Salme kultuurikeskusest lahkudes seda teha, ent jäin ikka mõtlema, kui laheda energiaga lavastust ma just nägin.“2 Jaa, see energiajutt ei ole ju vale, ja ma naersin, aga naersin jubedalt tuttavate kohtade peale, et nii õelad või tähelepanematud või ülekäe laskvad või närvilised me üksteisega olemegi – selle on nad hästi tabanud.

Lavastuses „Vabalt peetavate kanade munad“ on kolme näitleja – Kristiin Räägeli, Jan Ehrenbergi ja Simo Andre Kadastu – koostöö suurepärane.

Siim Vahur

Veiko Märka hõikab Eesti Päeva­lehes koguni: „„Vabalt peetavate kanade munad“ on hämmastava ja ainulaadse ülesehitusega trupitöö. Kui seda lavastust kuidagi defineerida – mis pole muidugi tingimata vajalik –, võiks liigiks panna „sotsiaalselt satiiriline tantsulavastus“, mingi pöörane, kuid hõrgutav segu Renate Keerdist ja Tõnis Niinemetsast.“3 Olid vist mingid hetked tõesti, kui ma Keerdi meetodile mõtlesin, pole ta asju küll ammu näinud, aga midagi oli tollest kohal küll. Seejuures, võrreldes mulle tuttavama, varasema Keerdiga, lasub „Munadel“ ikkagi mingi narratiivne paine, väga teadlik loojutustamiskunst.

Ja ikkagi see õõv. Mingi kadunud-olemise vaim sai mind kätte: kadunud, hukkunud, läbipõlenud, tüdinud, pettunud. Jah, ma naersin (tütre arust ikka vales kohas, aga see on mu viga teatris alati). Ja mingit tuge leidsin ma oma kohmakale-püüdlevale aimamisele ja arvamisele ka vähemasti ühelt osatäitjalt. „Ka mulle on seal väga palju erisuguseid teemasid, mis kooruvad välja vastavalt sellele, kus ma ise praegu oma elus olen. Kui me seda alguses tegema hakkasime, siis olid mingid teemad mulle aktuaalsed ja nüüd on teistsugused teemad. Praegu on näiteks väga aktuaalne otsiv inimene. Inimene, kes otsib, mis on õige, mis on vale. Kus on tõde, kuidas käituda või teha mingisuguseid õigeid valikuid,“ räägib Räägel ajalehes Pealinn.4

Jah, osatäitjate energia, olemuslik sümpaatsus, kui nad mängisid vahepeal ka jätiseid või räigeid molkusi (ei, oli siiski ka pehmemaid inimtüüpe, lihtsalt jobusid, ohvreid, kangeid naisi jne), oli lavastuse üks köitvamaid aspekte, aga mulle see väga tihedalt põimitud, postdramaatilisest väljuv kude oli vahest võluvaim. Igatahes elamus, natuke ka hirmutav elamus. Võib-olla oli alguse ja lõpu sõlmimine, potitaime tõusmine kõrgusse, siiski liiga ootuspärane-triviaalne ja jättis tahtma midagi jälgimat ja tumedamat. Sõi filmilikumat-sumedamat, millele just lõpu eel lootust anti. Teistmoodi lõpetatust. Aga kannab see lavastus küll, s.t seisab oma jalgadel – seega, head jalad.

PS. Kui Hanna Marrandi ütleb Postimehes mulle risti vastupidi, et tegu on ehtsa postdramaatilise teatriga, selle eheda näitega, siis on tal muidugi õigus. Aga võib-olla on postdramaatilisus ise ka muutunud. Minu arvates oli see lugu mis lugu. Võib-olla lihtsalt luuletajad, vana kooli modernismiihalejad, on harjunud nägema ka säendses viidete ja lõngapõimimiste rägas lugu, tahavad seda näha. Kõiksugu postdramaatilise teatri kõrval on „Munad“ siiski vägagi sirgjooneline – pildid ühest maailmast, sarnastest elukõverkäikudest.

Raju postdramaatilise lavastusena meenub hoopis läinud suvelõpul Kanuti gildi saalis nähtud Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi suurepärane „Eden Detail“, kus mütoloogilist puslet vaataja hinges oli palju keerulisem ja mängulisem kokku panna. See ei andnud ennast nii lihtsalt kätte, jäi painama miski pildistikuna, mütoloogiliste elementide virvarrina, millest muidugi ka koorus lugu. „Munadest“ jäi ikkagi tervikliku loo mulje, nagu mingi kummaline tubateater. Võib-olla sellepärast, et tugevad noored näitlejad mängisid mingis mõttes selle peale, et nad on sõbrad, kes mängivad laval üht krutskilist lugu. See metavõte andis ägedasti tolle terviklikkuse, tonaalsuse.

1 Danzumehe blogi http://danzumees.blogspot.com/

2 Lisete Tagen, „Vabalt peetavate kanade munad“: panoraam inimkonnast. – ERRi kultuuriportaal 24. XI 2021.

3 Veiko Märka, Hõrgutav segu Renate Keerdist ja Tõnis Niinemetsast. – Eesti Päevaleht 10. I 2022.

4 Liisa Tupist, „Vabalt peetavate kanade munad“ – lavastus, mis pakub tõlgendamisvabadust ja teatrivormi raputust. – Pealinn 21. XI 2021.

5 Hanna Marrandi, Linnateatris peeti talviseid munadepühi. – Postimees 20. XII 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht