Muinasjutt Murast

Damir Salimzianovi tugevus on see, et robustne koomika ei iseloomusta lavastust läbivalt, tema groteskinumbrid on doseeritud hingetõmbepauside vahele.

MARIO PULVER

R.A.A.A.M-i „Läbi kõigi elude ma otsin sind …“, autor ja lavastaja Damir Salimzianov, kunstnik Riina Vanhanen, valguskujundaja Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Jane Napp, Kristo Viiding, Piret Krumm, Martin Kõiv ja Kristjan Sarv. Esietendus 6. VII Tõstamaa mõisas.

Elas kord naine, kes pika elu jooksul jõudis käia ära siin-seal ja seitsme mere taga, armuda ja saada lapsi, matta mehe ja armastada veel mitut. Seda, et ta päriselt surnud pole, näitab see, et lühikese aja jooksul esietendub Eestis temast korraga kaks lavastust. Tõsi, selle kokkulangevuse taga on nii pandeemilised kui ka juhuslikud olud, aga ühes korralikus muinasjutus elustuvadki võimalused, mis on vähem tõenäolised kui lotovõit.

Mura Budbergi elus oli neid lotovõidujuhtumeid palju, ega ta muidu kirjanikke tänaseni inspireeriks. Mehed tema ümber langevad kuulist või lähevad vangi, tema aga lipsab elegantse naeratuse saatel kõrvale. Kusagil aga kõkutavad moirad, kes koovad talle pika seiklusliku elu. Selline nais-Bond lausa nõuab, et tema lugu dramatiseeritaks. Ja see film, mida tegelased laval valmistavad, näikse tulevat just selline põnev eluloodraama. Ainult et Damir Salimzianov on filmiprotsessi muutnud kelmikaks paroodiaks, näidates esmapilgul ranget mängustiili, millesse sõidavad kärarikkalt sisse klouninumbrid.

See ei tähenda, et Salimzianovi lavastus on mingi mõõdutundetu jant või lame lõõpimine tõsise teatri aadressil. Pigem meenutab see lavastaja käekirja tema varasemas hitis „Praegu pole aeg armastamiseks“. Sealgi olid võetud ette tõsised teemad – sõda, inimsuhted, surm –, mida kommenteeritakse commedia dell’arte stiilis. Salimzianovi tugevus on see, et robustne koomika ei iseloomusta lavastust läbivalt, tema groteskinumbrid on doseeritud hingetõmbe­pauside vahele.

Lüürilised hetked ja naerulülitid

Just seesama tasakaal rahulikuma teatri ja tsirkuseepisoodide vahel lubab hoida lavastust intelligentsema farsi kategoorias. Loomulikult kisub see välja tugevaid naerupahvakaid ja paaril korral ei pea lavastaja vastu kiusatusele ammutada nalju vistseraalsemast ehk alakõhuga seonduvast komöödiast. Ometi ei ole „Läbi kõigi elude …“ laadapalagan, kus võtad õlletopsi kätte ja naerad laginal selle peale, kuidas Arlekiin Pierrot’d kolgib. Mina olen teatrikogemuse põhjal veendunud, et vähemalt keskmine Eesti vaataja ei möirga naerda piinamise või peksu üle.

Vahest just seepärast on ka Salim­zianovi lavastuse naerulülitid programmeeritud pigem sõnalise huumori või reaktsioonide peale. Suure osa tööst teevad ära Martin Kõiv, Piret Krumm ja Kristjan Sarv, kes hoogu sattudes saavad publikult naeru kätte juba ainuüksi õigeaegse kulmukergituse või vuntsikohendusega. Pinge on muidugi alati kõikuv ja iga liigutus ei tööta, aga nende kolme klounaad on üldiselt tugeval tasemel ja piisavalt kiire, et mitte väsitama hakata.

Valida raske elukäigu kirjeldamiseks jämekoomika on võte, mis ei pruugi alati sobida. Kuna aga Mura Budbergi elus pole nii mastaapseid räigusi nagu holokaust, on see pigem tõesti Bondi-film. Jah, inimesed surevad ja elud purunevad, kuid peakangelane ise läheb edasi. Seepärast ei mõju kohatuna see, kui Nõukogude vanglas virelev päris-Bond (Kõiv) vestleb kurja vangivalvuri (Sarv) pilgu all oma naisega (Krumm). Salimzianovi versioonis on see vestlus nagu stseen Ukraina farsisarjast „Maski-show“ – ja toimib.

Võib-olla on osaliselt asi selles, et idaeurooplastel on eelmise sajandi jubedused suhteliselt hästi teada ja meid väsitaks pigem hollywoodlikult surmtõsine katse pisaraid kiskuda. Pealegi, humoorikad lood aadlike raskest elust olid ka „Dekameroni“ põhileib ja seal kõlavad jutud tihti umbes sellise lausega, et kui daamid olid lõpetanud naermise kavala noormehe surnuks piinamise (s.o meega määrimise ja kaelani kõrbeliiva matmise) üle, alustas Filomena kohe oma lugu. Teiste sõnadega, publik naeris kellegi õnnetuste peale. Ja ma saan väga hästi aru, kui rõvedalt see kõlab. Ent sarnaselt legendaarse „Tujurikkuja“ sketšiga, kus talurahvas rõõmustab võimaluse üle välismaale sõita, on võimalik tippida huumori päris viimasel piiril. Sealt edasi algab juba psühho­paatia kõle kõnnumaa, aga kuni me sinna ei lähe, võib lubada endale paar itsitust teiste eluhädade üle.

Dialektika jaheda tõsiduse ja kuumaverelise triangli vahel ilmneb juba alguses, kui lüüriliselt pika kaadri järel lüüakse pulss lustiga üles. Võiks ju arvata, et Salimzianov tüdineb nukrast realismist lihtsalt ruttu ära, kuid ilmselgelt pole see nii. Hea komöödia annab vahepeal aega atra seada ja laupa pühkida. Kuni laval esineb lüürilisi hetki, pole tulemuseks puhas farss, vaid komöödia.

Tasakaal klounide peol

Ent „Läbi kõigi elude …“ klounaadi ebaõiglane külg on see, et keegi peab olema konferansjee. Keegi peab olema see pidulik ja tõsine inimene, kes häälestab publiku ette, et rüsinal areenile paiskuvad klounid teeniks kõige parema reaktsiooni. Salimzianovi lavastuses on selleks Jane Napp, kes peab ainsana püsima malbes ja tõsises võtmes ning kelle etteastete järel käivituvad armutult üha uued ja uued sketšid. Napi kehastatav Eva peab sõna otseses mõttes lavalt kaduma selleks, et klounidel saaks olla pidu.

Martin (Kristo Viiding) esindab samuti tõsist liini, kuid temal on rohkem vedanud, sest ta saab lõbutseda lihtsameelse operaatori (Kõiv), neurootilise assistendi (Sarv) ja pidevalt kädistava grimeerija (Krumm) seltsis. Eva, isegi kui ta on samal ajal laval, mõjub justkui kärbes seinal, keda kogu tralli keskel vaevalt märgatakse.

Ja kui klouniepisood on läbi, astub lavale taas Eva. Sellistel hetkedel on ta nagu järgmine konverentsiesineja, kes peab eelmise ettekande kiiluvees puhkenud aplausitormi ja naerulõkerduse katkestama ning leebelt manitsema: „Aga nüüd tõsisematel teemadel …“ Ainuüksi seepärast tuleb Nappi tunnustada, et ta suudab oma jaheda ja vaoshoitud stiiliga publiku fookust hoida.

Ning muinasjutuepisoodis pole raske jääda teda üksisilmi jälgima. Pean ütlema, et muinasjutu kulminatsioonis mõjus võrkkinnaste ühinemine tõesti religioosse kogemusena, nagu näib olevat lavastaja taotlus. Lihtsalt niivõrd ilus hetk. Aga ma ei nõustu kordagi Salim­zianovi mõttega, et suure kunstniku käivitab muusa. Nad sütitavad üksteist, kahtlemata, kuid teooria geeniusest, kes peab leidma käivitumiseks oma süütevõtme, jääb mulle alati kaugeks.

Suure panuse Eva-Martini liini väärtusesse annab Kristo Viiding, kes näib olevat äärmiselt tõhus lavakaaslane. Teen selle järelduse lihtsa matemaatika abil, kuna ta sobitub partnerina efektselt nii Napi, Kõivu kui ka Sarvega. Viiding kannab väga veenvalt välja tõsist taaka ja tema vaikivaid reageeringuid on huvitav jälgida. Ta mängib täpselt õigele kaugusele, mis Tõstamaa saalis nõuab tööd – soolikakujulises saalis on näitleja kord publikule lähedal, järgmisel hetkel aga palju kaugemal. Pealegi, Kõivu ja Viidingu (kui mitmetähenduslik fraas teatri kontekstis) lavasünergia lummas juba Salimzianovi eelmises lavastuses.

Tahan tunnustada ka Martin Kõivu, kes mõne lavastaja käe all töötades on olnud pisut liiga käre või nurgeline. Praeguseks näib see olevat ületatud, Kõiv on nii mängus kui ka tämbris mõnusalt sametine. Klouniepisoodides paneb ta küll pedaali põhja, kuid isegi siis on märgata stiilipuhtust.

Piret Krummi koomikutalent ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, sedavõrd omane on talle hea aja(stus)tundlikkus ja raugematu energia. Kristjan Sarv seevastu on mulle füüsise tõttu mõjunud pigem tõsise mehena, ent siinses tsirkuses suudab ta väga autoriteetselt ja puhtalt pilduda oma üherealisi repliike, milleta sketš poleks sketš. Ükskõik, millest see on tingitud, kas hoolikast näitlejate valikust, juhuslikust kokkusobivusest, taiplikust lavastajakäest või professionaalsusest, nende kolme koosmõju täidab kaks vaatust väga ilusasti ära.

Pärast etendust silmitsen Tõstamaa mõisapargi fontääni, mille vesi viskleb üles otsekui leek ja moodustab kujundeid vaid korraks, et seejärel pöördumatult igavikku variseda. Küps juulipäike vajub raugelt vanade pargipuude taha ja mõisahoonest kostab kirglikku klaverimängu. Lauldakse „It’s a wonderful world …“. Publikuliikmed kaovad ühekaupa kaugustesse, laskub öö.

Mitte miski sellest ei ole utilitaarne, kasulik ega hariv. See on seesama vistseraalne hetk, läbinisti instinktil ja kõhutundel põhinev nauding. Fontääni siplemine, suveõhtu, ekstaatiline laul klaveri saatel, klounaad ühe ammu surnud naise elust – mitte midagi sellest ei mahu eelarvereale ega ole teaduslikult põhjendatav. Milleks siis kõik see?

Ainus vastus on paratamatult seesama hetk, kui istud mõisatrepil, kuulad Armstrongi matkivat lauljat ja vaatad päikeseloojangus lõputult tantsisklevat veejuga. Emotsioon. Muinasjutt võib olla tarbetu pillerkaar, aga on põhjus, miks neid on esitatud sellest ajast peale, kui loomanahkades inimesed kogunesid lõkke ümber. Seniks, kui on selliseid inimesi, on ka sellist teatrit.

Läbi kõigi elude otsime … Mida? Armastust. Sihti. Tõtt. Vastust suure algustähega. Mida iganes keegi otsib, see tuleb tal tõenäoliselt ise endal leida. Ainult siis saab elada õnnelikult elu lõpuni.