Munk Nestori tantsuline mörin

Keiu Virro

Karl Saksa tantsulavastus ei vaja narratiivi, piisab, kui see on olemas tantsija peas.        Nüüdistantsulavastus „The Drone of Monk Nestor” („Munk Nestori burdoon”). Idee autor, lavastaja ja esitaja Karl Saks.  Esietendus 8. III Kanuti gildi saalis.        „„The Drone of Monk Nestor” on jätk „Tšuudile”. Kiievi koopakloostrist rändab kroonik munk Nestor Peipsi järve kallastele. Ta näeb seal tantsivat tšuudi kuldsete sibulate vahel. Munga suu vajub lahti ja sealt hakkab kostuma  ürgne mörin. Tšuud tantsib ja loojang rullub üle kolletava lagendiku kaugele silmapiiri taha, mustade metsade vahele.” Ja nii edasi. Tore tutvustav tekst kodulehelt. Ühtlasi täiesti tarbetu. Karl Saksa tantsulavastus ei vaja narratiivi, piisab, kui see on olemas tantsija peas. Kahtlustada võib, et vaatajale on sõnastatud lugu etenduse vastuvõtu seisukohalt ülearune, pigem peaks ta seda tunnetama tantsija tegevuse kaudu, sest tantsija on loodetavasti (ja  praegusel juhul kindlasti) selle tegevuse iseendale lahti mõtestanud. Õigupoolest on ilmselt isegi see tekst siin igas muus mõttes peale lavastusele tähelepanu suunamise ülearune (aga ma liigun siiski!).       

Tantsulavastuse erinevus sõnalavastusest seisneb sageli suuresti selles, et narratiiv esitatakse sootuks teistsuguste vahenditega. Publik ei peaks tundma survet panna kokku lugusid, otsida ilmtingimata vihjeid ja viiteid. Muidugi – ka seda võib teha. Õigeid vastuseid millegi vastuvõtmise puhul pole (aga kus neid tänapäeva kultuurimaastikul üldse leiab? Autor on ammu maha maetud ja tema asemele pandud  lugeja.) Teadagi, iga väärt teos on suurem kui selle autor. Vähemalt selle lavastuse puhul teeb sõnade kasutamine tantsu kuidagi üheplaanilisemaks. Tantsus eneses peitub võime lisada teistsuguseid dimensioone, midagi sisemist, tunnetuslikku. Kui ratsionaalne mõtlemine mõneks ajaks magama jätta, siis võib laval leida ehk palju enamat kui lihtsalt ühe loo. (Sellest vaatepunktist mõjubki isegi väheldane tekst munk Nestorist Peipsi kaldal ülearusena, ükskõik  kui võluv see oma poeetilisuses ei oleks. Kuldsed kuplid kostuvad kaugele – mõelda vaid.).   

Selles lavastuses on midagi, mis puudutab pealispinna asemel varjatumaid tasandeid: inimolemist üldisemas plaanis, instinkte, psühholoogiat. Karl Saksa tantsulavastuses on midagi ürgset, palju suuremat kui tantsija, kes selle publikuni toob. Ta ei näita rituaale, tema keha ise ritualiseerub. Tantsija liikumine on voolav, nii rahus kui ka hullumises läbi lavastatud, tema liikumine tekitab esteetilist empaatiat.  Laval nähtav on ühtaegu hüpnootiline, voolav ja jõuline. Ka munga hullumises ei puudu sisemine kontroll. Pidev pinge, füüsilise kurnatuse pealt tantsimine hoiab üleval energiat ja seega ka sidet publikuga ning annab ilmselt munga teatavat skisofreenilisust või sisevõitlusi edasi paremini, kui seda sõnades oleks võimalik teha. On paras julgustükk valida religiooniga seostuvaid teemasid. Neid käsitledes on lihtne kalduda klišeedesse, groteski, muuta nähtav  piinlikuks. Saks on suutnud hoiduda seda habrast piirjoont ületamast, taotlemata seejuures kordagi huumorit, irooniat, sarkasmi – kipun unustama, et see on (tantsu)teatris (õnnestunult) üldse võimalik.         

Suurema osa etendusest tantsib Karl Saks sissepoole pöördunult, munk on iseendaga. Toimuv on tema sisemaailm. Aga ajuti jääb ta kurnatuna publikusse vaatama. Ei süüdista, aga otsib justkui abi. Enesest väljapoole suunatud pilk tõmbab vaatajad veel tugevamini tema maailma, tekitab isikliku seose, paneb ehk kõigest  hoolimata veidi süüdigi tundma. Publik on sattunud vaatama midagi kriipivalt isiklikku ja piiritlematut nagu elu ise. Tegemist ei ole ju vaid ühe inimese kannatuste või siseheitlusega: munk Nestori lugu peegeldab lavastuse kaudu invariantset, inimloomuse üht tahku tervikuna. Munk Nestor ei ole selles käsitluses eripärane, isikustatud. Vastupidi. Samamoodi nagu pühakute elulood on ja peavadki olema ühe ja sama mudeli järgi koostatud, on ka Karl  Saksa loodud munk Nestor pigem üldistus, mitte niivõrd ajalooline tegelane.     

Kujundus ja valguslahendused on lihtsad ja toimivad hästi. Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve loodud helimaastikud mitte üksnes ei toeta ega lisa lavastusele midagi, vaid ongi sellega  orgaaniliselt üks („drone” viitab juba pealkirjas helidele kui etenduse täieõiguslikule osale). Ka valguskujundusest saab kohati vägagi selge märgilisuse loomise vahend: kui munk Nestor püüab naasta hingerahuni (selle märgiks on suuresti liturgilised žestid), langeb/tantsib ta pidevalt valgusest välja, „kirjutab üle joonte”. Vaatasin lavastust kaks korda, üks neist oli kontrolletendus. Selles oli oma võlu. Saalis istusid vaid mõned inimesed. Etendus ja inimene  selles suhestus ilmselt igaühega palju isiklikumalt kui rahvast täis saalis. Saan aru küll, kui jabur see on, aga teisel korral jäingi kuidagi totralt mõtlema sellele, et näitleja (ka tantsuteatris) võib ju olla ühel päeval munk, teisel hoor, ja nüüd, kui ta polnud mitte ainult minu, vaid veel saalitäie rahva ees, siis saigi mungast ühtäkki hoor. Keskaegsed teemad tõid minus vististi esile keskaegse mentaliteedi. Vot sulle säh. Muide, kuigi lavastuse pealkirjana on kirjas  „The Drone of Monk Nestor”, siis ma loen ikka ja jälle välja hoopis „The Drown of Monk Nestor” („Munk Nestori uppumine”). See sobitub minu peas viimases stseenis laest laskuva (laskumine, uppumine, midagi nagu oleks) kuldse sibulkupliga. Oleneb, kustpoolt ja kuidas vaadata, aga mina vaatasin, et giljotiin. Kah omamoodi lunastus. 

Nii palju kui on vaatajaid, on ka vaatamise variante. Sattusin pärast etendust rääkima kahe sõbraga: üks arvas, et lavastuses oleks võinud olla rohkem liikumist (sest tantsulavastus peab sisaldama tantsu, nimigi ütleb nii!), teine pakkus, et vähem (sest liikumine tähendab trikke,  aga sisu ei pea ennast niimoodi avaldama, trikkide jaoks on tsirkus). No ei ole õigeid vastuseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht