Murduvad just kõige kõrgemad puud

Tambet Kaugema

Māra Ķimele käe all valmiv „Hedda Gabler” on „kaks ühes” juhtum: nii tudengite õppetöö kui ka teatrilavastus.        Läti üks hinnatumaid lavastajaid Māra Ķimele Riia Uuest teatrist teeb praegu Tallinnas proove Henrik Ibseni näidendiga „Hedda Gabler”. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lennu  diplomilavastus esietendub 5. II Von Krahli teatris.          Alati on hea teada, kuidas naabritel käsi käib. Kuidas on Läti teater üle elanud need paar majanduskriisi aastat, kas rahapuudus on mõjutanud teatrite kunstilist taset?          Mulle tundub, et eriti pole mõjutanud. Viimasel ajal on tõusnud esile üsna palju päris noori lavastajaid, kellel eluaastaid vaid pisut üle kahekümne – nad ignoreerivad riigis valitsevaid majandusolusid ning kasutavad oma töös „vaese teatri” väljendusvahendeid. Idealistid, kes teevad teatrikunsti ilma rahata, sageli nälgides. Kahtlemata on neil väga raske, kuid neil  on kunstinärvi ja värsked mõtted. Näiteks Mārtiņš Eihe ja Andrejs Jarovojs on noored, kelle tegemisi tasub jälgida. Erinevalt Eestist tekkisid Lätis nüüdisaegsed teatritrupid märksa hiljem, riigiteatrites aga – välja arvatud Riia Uues teatris – oli mõtlemine pikka aega küllaltki vanamoodne. Nüüd on noored lavastajad pääsenud tööle ka riiklikesse teatritesse, hakanud seal väikestes saalides tegema nüüdisaegse teatrikeelega  lavastusi. Kasutusele võetakse täiesti uusi mängupaiku – põnevad lavastused sünnivad sõna otseses mõttes tühjalt kohalt. Lätis on ilmunud mitmed nüüdistantsul ja liikumisel põhinevat teatrit viljelevad trupid, tehakse objektiteatrit ja palju muud. Jää on hakanud liikuma, teatrikeel muutuma – mind rõõmustab see väga. Riiklik teater on olnud Lätis liiga kaua stabiilses seisundis. Tasemelt ehk isegi mitte kehv,  pigem keskmiselt korralik, aga kuidagi igav. Samas tuleb tunnistada, et suur osa publikust armastab sellist teatrit. Ma ei arva üldsegi, et kogu olnu tuleks hävitada nagu 1917. aastal, kõik endised maha lasta ja ehitada siis kõige selle varemetele midagi täiesti uut. Igasuguse maitsega publikul on õigus talle meelepärasele teatrile, aga minu arust on hukutav see, kui selle kõrval pole uuenduslikke suundi, pole teatrit noortele inimestele. Õnneks hakkab see  uus suund praegu pead tõstma. 

Kas elavnemist on märgata vaid Riia teatrielus või ka väljaspool pealinna?   

Peamiselt Riias, aga ka väljaspool seda. Lätis – erinevalt Eestist – on teatrimaastik vägagi tsentraliseeritud, peale Riia on teatreid veel vaid kolmes linnas. Seda on kahtlemata vähe, vähemalt kahes linnas oleks tarvis veel teater luua, aga riigivõim leiab, et seda pole vaja. Arutatakse  koguni seda, et võib-olla jättagi vaid üks riiklik teater. 

Milline on hetkeolukord teie koduteatris? 

Majanduslikus mõttes on Riia Uues teatris olukord samasugune nagu kõikjal, ka meil kärbiti. Kuid sellevõrra on lihtsam, et Riia Uue teatri  lavastusi kutsutakse välismaale festivalidele ja külalisetendusi andma. Eelistame festivale, kus ei kaeta üksnes sõidu- ja elamiskulud, vaid makstakse esinemise eest ka honorari. Need honorarid pole sugugi väikesed ja küllaltki suur osa neist summadest läheb riigile: seega teenib Riia Uus teater riigile raha ja endale palgalisa. Riigipoolsed rahakärped ei anna seetõttu nii valusalt tunda. Aga ikkagi, kui tahame lavastuse tarvis korralikke dekoratsioone, peame otsima  sponsoreid ja vaatama, kuidas osa asju tasuta saada. Vaatamata sellele, et nii teatri kunstilise juhi Alvis Hermanise kui ka minu viimased lavastused on olnud „vaese teatri” võimaluste kohaselt kujundatud, ei tee see meid kurvaks. Näitlejate mäng on see, mis paneb publiku südamed põksuma. Mõistagi oleks vahel vahva kasutada uhkeid kostüüme ja dekoratsioone, superstsenograafiat, kuid sellest ei sõltu siiski teatri kestmine.         

Moskvas GITISes õppides olite kuulsa vene lavastaja Anatoli Efrose õpilane. Milline inimene ta oli?         

Muide, Eesti teatris on praegu selles mõttes unikaalne aeg, et siin lavastab kolm Anatoli Efrose õpilast: Ingo Normet, Mladen Kiselov ja Māra Ķimele. Tallinnas tuleks korraldada Efrose  festival. Seda saaks teha ilma suuremate kuludeta, sest Eesti teatrite mängukavast leiab meie kolme mitmeid lavastusi, samuti saaks mõne lavastuse Tallinna külla kutsuda. Muidugi tahaksin teha selle festivali Riias, kuid seal on praegu teistsugused prioriteedid. Eestis on aga korraga nii palju Efrose ja tema õpilastega seotud teatrit, koguni Efrose poeg Dmitri Krõmov oli oma lavastuste retrospektiiviga alles äsja Tallinna Linnateatri festivalil „Talveöö unenägu”.  Kummalisel kombel toovad Efrose jäljed ikka ja jälle Tallinna. Anatoli Efros oli väljapaistev lavastaja, kes avaldas Moskva kultuuri- ja teatrielule tugevat mõju. Meie, kolm tema õpilast, ei hinnanud teda kõrgelt üksnes kui lavastajat, vaid ka kui oivalist inimest. Ta polnud üksnes suur meister, vaid ka suur inimene.     

Eestis olete varem lavastanud ühe korra, 1981. aastal Pärnu Endlas – ilmselt GITISe kursusevenna Ingo Normeti kutsel – Putniņši „Truuduse magusa koorma”. Miks nii pikk vaheaeg?     

Eks see sõltub ikka sellest, kas kutsutakse või mitte. Nüüd tuli Riiga Alvis Hermanise sõber Peeter Jalakas ja ilmselt Alvis soovitas talle, et kutsugu lavastama just mind. Teatritöö kõrvalt õpetan kultuuriakadeemia teatriosakonnas tulevasi lavastajaid-näitlejaid, õpetamiskogemus  on mul varasemast seega olemas. Peeter Jalaka soov oli, et üliõpilased saaksid koolitust just realistliku psühholoogilise draama vallas, ta tahtis, et nad käiksid algusest lõpuni läbi rolliloome tee, õpiksid sisemise rollijoonise loomist ja palju muud, mis seotud näitlejameisterlikkusega. Nüüdisaegses teatris ei lähe seda ehk nii palju vaja, näitleja töötab rohkem enda pinnalt, kuid Peeter Jalakas mõistab oivaliselt, et tema üliõpilased peavad saama võimalikult  mitmekesise teatrihariduse ja -kogemuse. Kaugeltki kõik need noored ei hakka tulevikus mängima Von Krahli teatri laadsetes truppides, vaid võib-olla hoopis teistsugustes teatrites ning teistsuguste lavastajate käe all. Õppetöö mitmekesisus aitab neil tuleviku eri olukordadeks paremini valmis olla. 

Kui palju on Von Krahli teatri „Hedda Gableris” õppetööd ja kui palju teatrit? 

Mingis mõttes on see „kaks ühes” juhtum. Ühelt poolt läheme me muidugi üsna akadeemilist  teed, analüüsime näidendit ja rolle, aga sellest peab valmima ka lavastus, mida tullakse teatrisse vaatama. Seepärast teeme sellest loost mitu varianti, otsustasime koguni, et lavastuse tunnuslause võiks olla „igal õhtul isemoodi”. Mängime lavastust kolme koosseisuga ja lisaks on veel üks miksitud variant. Näidend on keeruline, noored näitlejad on teinud tohutut tööd, sest vanust ja elukogemust on neil vähem kui näidendi tegelastel. Oma tegelaste  dramatismi saavutavad nad seega ande, mitte elukogemuse põhjalt. Väga tubli trupp, andekad ja töökad noored inimesed.         

Hedda Gabler on maailma näitekirjanduse üks olulisemaid rolle, teda on nimetatud koguni nais-Hamletiks. Sõltuvalt lavastuse kontseptsioonist võib sellele tegelaskujule läheneda mitmeti. On ta idealistlik kangelanna, kes võitleb ühiskonnaga, olude ohver, tüüpiline feminist või hoopis manipulaator? Kes ta on teie lavastuses?         

Eks nad on erinevad, kas või juba lavastuse mitme koosseisu tõttu. Mulle on oluline liin, mis kõlab traagiliselt ka tänapäeva ühiskonnas. Inimesed, kellel on kindlad põhimõtted (paistku see vahel või kõrkusena), samuti need,  kelle käitumine erineb tavapärasest suuresti, on emotsionaalsem, ekstreemsem, ka väga andekad inimesed – kõik nad on suuremas ohus kui ülejäänud inimesed. Nagu teame, murduvad just kõige kõrgemad puud. See loodusseadus kehtib ka inimeste puhul. Mulle tundub see teema väga oluline, sest näen igapäevaelus enda kõrval palju selliseid inimesi. Keskmiselt korralikud inimesed suudavad kohaneda ja elavad hästi, jumal tänatud, aga need, kes tahavad  rohkem saavutada, ei oska kuidagi eluga hakkama saada ja hukkuvad traagiliselt. Olen oma õpilastele rääkinud, et selliseid vanu näidendeid on keeruline mängida, sest teksti on palju-palju ja kohati läheb see igavaks. Tähtis on aga see, et need tekstid on oma ajastu paremik, aeg on juba oma valiku teinud, sajad kehvad kirjanikud on unustusse vajunud. Tuleb võtta Ibsenilt, mis on tema kirjutatus geniaalset, ja ühtlasi minna mööda aegunud  teatrikeelest. See ei olegi nii lihtne, eriti minul – GITISe klassikaline haridus ja akadeemiline kool segavad vahel, ei lase bluffida, sest tean ja tunnen vale kohe ära. Pean pidevalt pead murdma, kuidas lavastada nüüdisaegselt ja jääda samas kindlaks oma õpitud põhimõtetele.   

Kuidas valite oma tööks materjali? Mil moel otsustate, kas hakata näidendit lavastama või mitte?   

Enamasti valin ma ikka sellise näidendi, mis on mingil põhjusel silma jäänud ja mida tahaks lavastada. Riia Uues teatris töötades on mul välja kujunenud omamoodi nišš: mina lavastan näidendeid, Alvis Hermanis aga neid oma  lähtematerjalina enamasti ei kasuta. Selline tööjaotus ja tasakaal on meil. Näitlejad tahavad aeg-ajalt mängida näidenditest pärit rolle ja õiglane on anda neile selleks ka võimalus, seda enam et Riia Uues teatris töötavad väga meisterlikud näitlejad. Võtan lavastada „Onu Vanja” või „Othello”, sest ma näen, et meie teatris on olemas neisse suurrollidesse õiged ja sobivad näitlejad. See annabki tegutsemiseks impulsi. Võib-olla on see naiselik lähenemine  asjadele, aga mind tõukab see küll takka, kui näen ja mõistan: see või teine näitleja lihtsalt peab oma lavateel mängima Othellot, aastad lähevad, oleks kuritegu talle sellist võimalust mitte pakkuda. Valiku puhul on mu esmane ajend siiski huvitav teema, vahel ka mingi professionaalne eesmärk, mille tahan endale püstitada – uus teatrikeel, mida soovin proovida, uus lavastusvõte, midagi sellist. Von Krahli teatri tarvis sai „Hedda Gabler”  välja valitud seetõttu, et väga vähe on selliseid sobivaid näidendeid, kus tosin teatritudengit saaks mängida eripalgelisi rolle. Tšehhovi „Kolm õde” oleks sel eesmärgil vahest samuti sobinud, aga seda näidendit ma oma koduteatris alles hiljuti lavastasin, kuidagi ei tulnud pähe ideed, kuidas teha sellest uus värske versioon. Kui värsket ideed pole, siis ei meeldi mulle lavastada asju, mida olen varem lavastanud.       

Kui lavastama asute, kas teil on juba täpselt teada, kuidas lavastus välja hakkab nägema? Või kujuneb kõik lavastusprotsessi käigus?       

Ei, mingit väga selgepiirilist plaani mul lavastama asudes pole, pigem sisetunne, kuidas see lavastus lõpuks välja võiks näha. „Hedda Gableri” prooviperioodi alguses – jõulude ja aastavahetuse eel – oli meil järjest kakskümmend proovi. See aeg kulus suuresti selleks, et teha tudengitega tutvust ja saada selgeks, kes keda mängima hakkab. Mulle olid nad kõik ju täiesti tundmatud inimesed. Aga kui su ees seisab juba reaalne inimene, näitleja, siis hakkab  lavastaja peas kohe kujunema ka ettekujutus, kuidas üks või teine roll peaks arenema.     

Olete Läti teatris üks väheseid naislavastajaid. Kas naislavastajad näevad oma tööd tehes asju teist moodi?       

Ma eriti ei usu sellesse, et oma soost sõltuvalt näevad ja mõistavad naislavastajad näiteks „Hedda Gableri” kuidagi teistmoodi. See sõltub ikka inimesest ja tema maailmavaatest. Kui naislavastaja on rohkem selline mehelik tüüp, teeb ta seda lugu ühtmoodi, või kui hoopis feminist, siis ilmselt teisiti. Kuid mind sellised suundumused eriti ei huvita, pigem ikka inimene.  Oma ilmavaatelt ei ole ma eriti sotsialist ega usu ka sotsiaalsesse võrdsusesse – ehkki selle poole püüdlema muidugi peab. Sotsiaalne võrdsus pole mingi sisemise seaduspära tõttu inimeste hulgas minu arvates lihtsalt võimalik – ikka on keegi andekam ja ikka on kellelegi rohkem antud. Teine asi on see, kui tehakse nõrgemale liiga, siis reageerin ma sotsiaalsele ebavõrdsusele alati, sellele lihtsalt tuleb vastu astuda. Sellise ilmavaate tõttu huvitavad mind  üpris vähe ka Hedda traktaadid, pigem köidab mind Ibseni näidendi kompositsioon, see, kuidas ta on eri isiksused omavahel suhestanud. Oluline on see, milliseid mõtteid lavastus saalis istuvatel vaatajatel tekitab, kas publik hakkab mõtisklema enda ja elu üle või mitte. Kui ei hakka, järelikult lavastus ei õnnestunud, kui aga hakkab, on sellest palju rõõmu.   

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht