„Must prints“ ja tema kirev kaaskond

Lavastaja Gerda Kordemets on avanud Iris Murdochi teose lavaletoomisega ukse, mida loodetavasti ei suleta niipea.

EVA-LIISA ROHT

Kõigele lisaks ja enesele ootamatult armub Bradley (Hannes Kaljujärv) sõbra tütresse ning lapseohtu naine (Saara Kadak)  asub teda otsustavalt armastama.

Kõigele lisaks ja enesele ootamatult armub Bradley (Hannes Kaljujärv) sõbra tütresse ning lapseohtu naine (Saara Kadak) asub teda otsustavalt armastama.

Mark Raidpere

Rakvere teatri „Must prints“, autor Iris Murdoch, tõlkija ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Roomet Villau. Mängivad Liisa Aibel, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg, Hannes Kaljujärv, Eduard Salmistu ja Tarvo Sõmer. Esietendus 13. XI 2015 Rakvere teatri suures saalis.

Iris Murdochi „Musta printsi“ jõudmine Eesti teatrilavale on vägagi tervitatav. Isegi kergelt kummastav, et Murdochi teoseid polnud siiani võetud ühegi siinse teatri repertuaari. Pakuvad need ju peale mitmetahuliste karakterite ka haaravaid lugusid, millesse sukeldunud lugeja või vaataja saab kaasa väärt võimaluse jääda veel edasigi mõtisklema. Peale laia romaanivaliku on Murdochi varasalvest eriti mugavalt võtta ka kuus näidendit, sealhulgas romaani „Must prints“ dramatiseering. Lavastaja Gerda Kordemets on avanud ukse, mida loodetavasti ei suleta niipea.

Kohtumise esmase atmosfääri loob minimalistlik lavakujundus, mis oma lihtsuses ja sümbolismis üldiselt toetab laval sündivat. Armastuse nooli valitseva Erose tiibu meenutavad kortsutatud ja täiskirjutatud paberilehed hoiavad tagaplaanil meele loomisprotsessi temaatika juures, ent lava eesosas seisab kolossaalne freudikabinetlik diivan, mis paistab jäävat oma totaalses staatilisuses vahel mängulegi ette.

Laval avaneb maailm, kus perfektsionismikriisis vaevlev kirjanik Bradley Pearson, kelle plaane tungitakse äkitselt rikkuma, jääb inimsuhete köidikuisse kinni. Tegelaste (mitte küll kõigi puhul meisterlikult graatsiline) sisenemine loob paraja annuse vaimukusega hästi tunnetatava õhkkonna. Sellel hetkel mängitakse elulik vaatepunktide paljusus kenasti esile. Erisugused perspektiivid ja motiivid, ihad ja soovid valguvad laviinina Bradley ja vaataja üle. Kohale ilmuvad mehe juurest lahkunud õde, endine naine Ameerikast, endise naise alkoholiprobleemidega vend ning konkurendist sõbra läbipekstud abikaasa. Kõigele lisaks ja enesele ootamatult armub Bradley sõbra tütresse ning lapseohtu naine asub teda otsustavalt armastama. Etendusel pole igavust karta, Murdoch oskab dostojevskilikult osavalt inimeste kompleksset siseelu ja suhterägastikke esile manada. Liigset seebiooperlikkust ei tasu samuti peljata, sest elust suuremat seebiooperit kunstis nagunii ei kohta, küll aga avaneb teatris võimalus haarata inimolemuse nüansside järele.

Kuigi „Musta printsi“ tegevus keerleb maksuametniku töölt pensionile jäänud kirjaniku Bradley ümber, ei ole lavaletoodu niivõrd vana mehe ja noore tüdruku armastuse lugu. See ei ole isegi kahe teineteisest kui öö ja päev erineva kirjanikuametit pidava looja lugu, vaid eelkõige on lavastus intensiivselt terav sisselõige kõigi tegelaste sisemaailma – kontsentreeritud kujul, nagu Murdochile omane. Kavalehel rõhutatakse tegelaste tutvustuses igaühe olulisust selles mängus, pakutakse sellega lisatasand tegelaste mõistmiseks. Eelkõige on siiski oluline aga just tegelaste olemuse ja arengu nüansirikas ja sobivalt annustatud väljendus laval. Siin peitub aga konks: igale rolliesitajale langeb suur vastutus. Vahendajana peab laskma näitleja publikul mõista lavaletoodud karakterite sügavamaid kihte. Selleks aga eeldame näitlejalt, et ta elustab karakteri tema meeldivate, ebameeldivate, harmooniliste ja vastukäivate iseloomujoonte spektriga, mis teebki ta ju inimlikuks, seda isegi siis, kui kõike ei saa sõnades välja mängida.

Inimestele suunatud emotsioonidest hoiduva ja kirjandusse kirglikult suhtuva mehena astub üles sobivas eas1 Hannes Kaljujärv, kes näib kohati kandvat siiski rüüd, mis talle päris hästi selga ei istu. Mõnel hetkel ja mõnes asendis sobib see paremini, kuid päris keha järgi tehtud rätsepaülikonna sobivust näitleja (täpseks timmitud vanusest hoolimata) ei saavuta. Kui juba flirditakse psühhoanalüütikutega, siis oleks võinud lähtuda näiteks Jungi psühholoogiliste tüüpide jaotusest.2 Praegu tekib tahes-tahtmata mulje, justki oleks püütud lavastuses tulutult vormida ekstravertsest tüübist Bradley-sugust introverti. Sellest omakorda tuleneb võimetus tabada seda, kuidas Bradley suhestub maailmaga, ning seetõttu jääb kahe kirjaniku sügav tüübierinevus pigem pealispinna kriipimiseks, mis piirab just Bradley sisemise muutumise loogika edasiandmist. See ületamatu ebakõla sünnitab aga ebaloomulikkuse.

Kui vaadata osatäitjaid ükshaaval, joonistub tegelaskujudes välja ebaühtlus. Tasakaalutus mõjutab aga tervikpilti, sest terviku püstihoidmiseks on oluline iga osatäitja panus. Meie ette ei laotu lihtsad mustrid või ootuspäraselt ümberpööratud rollid. Kognitiivne dissonants tekib vaikselt ligi hiilides, vahetevahel tabavate mõtetega end meie meelde pikkides. Need murdochlikud, noolena märki tabavad aforistlikud mõtted oleks vähem rabistava esitusega saanud mõjuvamalt esile tuua.

Kuigi Murdoch eelistab peategelastena mehi, pakuvad tema naised (ka „Mustas printsis“) küll väiksemaid, kuid sellegipoolest põnevaid rolle. Näiteks Juliani roll on noorele naisnäitlejale väärt võimalus päriselt mängida (veidi isegi Hamletit): tegemist on tervikliku isiku rolliga, mitte vaid mõne (mees)tegelase lisandiga. 25aastaselt näidelda 20aastase naiivsust võib olla hoopis keerulisem, kui suuremat vanusevahet ülespidises suunas ületada. Ajakihte maha kustutades jääb Saara Kadak veidi liialt elutargaks, kuid mõjub siiski ehedalt. Vaid lolitalik „Hamleti“ lugemise stseen tundub sobimatu ja tõukab mõtte lihtsustuse rajale.

Meeldejäävalt tugevana saab tõsta esile Ülle Lichtfeldti Priscilla rollis. Oma tegelaskujus püsivas Lichtfeldtis tuleb mõjusalt esile mehest ja vennast sõltuva ning lõpuks nende toetuseta jäänud õnnetu, abitu ja häviva naise siseilm. Mitte küll eriti intelligentse, kuid iseteadva ja iseseisva Christiani tegelaskuju tema materiaalsusele suunatuses suudab Liisa Aibel samuti ellu äratada. Murdochi naised – nagu mehedki – on eelkõige keerulised indiviidid, mistõttu nad köitvad ongi. Neil lihtsalt võivad olla ka mõned naise spetsiifilised kogemused, mis aga ei tohiks olla mõistetamatud ega jääda kaugeks end mis tahes soorolliga siduvale vaatajale. Kuna tegemist on pigem toetavate osatäitmistega, ei ole need nii selgelt välja kirjutatud ega kõlavate monoloogidega ning nõuavad seetõttu suuremat tööd, et roll usutavaks mängida.

Kahjuks ei joonistu Racheli (Tiina Mälberg) karakter etenduse vältel piisavalt välja, et oleks võimalik märgata temas toimunud muutust. Ka võiks just tema karakteris tulla esile vanuse mõju. Seda aga ei õnnestu tabada, kuigi armukadedana näeme teda küll. Silmatorkavad on eelkõige tema hipistiilis rõivad, mis tekitavad kummastust ja jätavad sõnumi segaseks. Kostüümide juurde tulles tuleb öelda, et kui kangelannad oleksid vähem vehkinud oma tühjade kuldsete käekottidega, oleks saanud paremini keskenduda nende tegelaskujudele.

Kui põigata meeste juurde, siis teeb Tarvo Sõmer Racheli abikaasa, Bradley sõbra ja konkurendi Arnold Baffinina ladusa ja usutava esituse. Näeme teda nii sümpaatse sõbra, enesega rahuloleva kirjaniku ja naistemehena kui ka väljavihastatud isana. Francise tegelaskuju (Eduard Salmistu) võinuks olla lavastuses isegi võtmeisiku tähtsusega, kuid tema potentsiaali pole kasutatud täiel määral, tema sisemust ei avata ning seetõttu pole võimalik mõista ka tema motiive. Nii jääb mängus kõlama deklameeriv stiil ning Francis ei mõju tüütavalt mitte tegelastele, vaid pigem publikule.

Kui karakteritel on piisavalt põnev siseelu, nii et nad võiksid vaatajat mitmel tasandil puudutada, ning selle edasiandmine ei jää markeerimiseks, saab liigselt lihtsustamata lahata ükskõik millist teemat, inimest sealjuures. Rakvere teatri „Mustas printsis“ jääb puudu karakterite sügavuse ja nende omavaheliste suhete nüansside edasiandmisest. Samuti mõjuvad ülepingutusena ajastukohased kostüümid, eriti kui kasutatud elemendid on ühiskonnaklassi ja geograafilise asupaiga seisukohalt kohati küsitavad. Murdochi pakutud võimalused on ära kasutatud poolikult, lavastus toimib, ent pole kaugeltki mitte kogu aeg meisterlik. Traditsioonilisele psühholoogilisele teatrile kohaselt pakutakse inimhinge tungides endale ja publikule mõtteainet ning seda mitte ainult looja olemise raskuse või ebakonventsionaalsete suhete teemal.

1 Klassikaraadio saatesarja „Delta“ (18. XI 2015) saates „Iris Murdochi „Must prints“ Rakvere teatris Gerda Kordemetsaga“ rõhutab lavastaja, et ootas lavastamisega, kuni Hannes Kaljujärv oli jõudnud sobivalt Bradley Pearsoniga samasse ikka.

2 Carl Gustav Jung, Psühholoogilised tüübid. Ilmamaa, 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht