Musta rõõsaks rääkimine

The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox“ paneb endalt küsima, kuivõrd mõjutatavad me oleme ning kas see, mis näib õige, seda alati ka on.

KÄRT KELDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox“, autorid, lavastajad ja etendajad Alise Bokaldere, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva ja Hanna Junti, dramaturg Piret Karro, kunstnik Kairi Mändla, helikujundaja Mari-Liis Rebane, valguskujundaja Märt Sell. Esietendus 21. III Kanuti gildi saalis.

Elame segasel ajal: viirused ei taha taanduda ning meile üsna lähedal võitlevad ukrainlased Venemaaga oma riigi ja vabaduse eest. Iga päev arvutis uudisvoogu sukeldununa vaatavad sealt mulle vastu poliitikute vägi- või häbiteod ning õhtuks on pea infost nii paks, et enam ei tea, kas „mõtlen, järelikult olen olemas“ peab minu puhul ikka paika.

The Biofilm Sistersi (edaspidi nimetan neid lühendatult õdedeks) lavastus „Pure Pink Pox“ („Rõõsade rõugete ruum“) ei säästa küll vaatajat infotulvast, ent tunni jooksul koorub publiku ees ja tegelikult ka seest välja, kuidas ühest mõttest võib saada teine ning kogu eelnenu seatakse kahtluse alla. Etendus algab tõdemustega, millele ei saa vastu vaielda. Kõik laused, mis pudenevad Mari-Liis Eskussoni, Katrin Kreutzbergi, Arolin Raudva ja Hanna Junti huulilt, kinnistavad fakte: jah, me oleme roosas ruumis, meid on kindel hulk ning me istume patjadel.

Kunstnik Kairi Mändla loodud lavakujundus mässib vaataja pehmesse vatti. Info, mis publikusse paisatakse, läbib justkui roosade prillide filtri ning etendajate iga ingliskeelse küsimuse ette kõlav „Kas mäletate, et …“ tuletab meelde, mis kõik võiks olla. Kas mäletate, et tantsija sai ennast teostada, kuidas soovis, ega pidanud lisatööd tegema? Et ta oli ravikindlustatud? Et tal oli vabakutselisena teine korter, mille sai välja üürida?

Nii jõuavad õed faktide kinnistamisest ideaalmaailma loomiseni. Need küsimused osutavad ka teravalt, kui keeruline on olla vabakutseline tantsija ja koreograaf. Kes tantsu- või etenduskunstide valdkonnaga veidigi kursis, saab mitmel puhul vandeseltslaslikult kaasa noogutada.

The Biofilm Sisters: Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson ja Hanna Junti.

Ruudu Rahumaru

Küsimusega „Kas mäletate, et …“ luuakse justkui kollektiivne mälu maailmast, mida tegelikult pole kunagi olnud. Või äkki …? Siinkohal meenub animatelesarja „South Park“ XX hooaja esimene osa, kus kesksel kohal on viinamarjalaadsed memberberrie’d. Nende ülesanne on äratada tarbijais nostalgia, mis pidi piirduma vaid heade mälestustega. Tegelikult surus mõnutunne minevikuvarjud alla, nii et lõpuks tulid need lõksulangenuid kummitama. Teisisõnu, memberberrie’d sümboliseerivad seal mäluga manipuleerimist ning „veatu“ mineviku tagaigatsemist – teate küll, rohi oli rohelisem ja taevas sinisem.

Ka õed veenavad justkui mäletama seda õnnelikku minevikku ning hakkavad siis selle ümber utoopiat ehitama. Tantsijad asetatakse igasuguste teaduslike saavutuste ja n-ö oluliste eluvaldkondade edendamise rüppe. Mäletate ju, kuidas nad leiutasid jalgratta ning lahendasid mitmesuguseid tähtsaid probleeme? Omamoodi faktimoonutuste kõrval panevad need küsimused mõtlema, kas tantsijal on ühiskonnas tähtsust. Kas ta suudab luua midagi võrdväärset näiteks vähivastase ravimiga? Kas ta üldse peabki seda tegema? Kui tantsija loob koreograafiakunsti, kas seda saab võtta piisavalt tõsiselt, nii et tal on vabakutselisena tagatud kindlust pakkuvad hüved?

Rääkimist on „Pure Pink Poxis“ palju, ent kas mitte polegi ühiskonnas lihtne infomürasse uppuda. Faktidega lüüakse paremalt ja vasakult, kuid milline on tõde? Kellel on õigus kinnitada, et tõde on just see? Publik on justkui passiivse pealtvaataja rollis, kuid siiski teevad etendajad vaatajast kas hea või halva, privilegeeritu või represseeritu. Olenevalt sellest, kus istud „omal vabal valikul“. Kui mikrofon pannakse suu ette, et su arvamust küsida, ning valmistud häälepaelu valla päästma, tuleb kuskilt vastus, mida ei ole võimalik enda omaks pidada.

„Pure Pink Poxi“ valmimisprotsess on olnud küllaltki pikk. Isegi kui lõpptulemus ei olnud õdedel taotluslik, saab praeguse (sõja)ajaga tõmmata mitmeid paralleele. Otseselt ei pea ju midagi selleks tegema, et saada külge silt, mida omaks ei pea. Vahel piisab rahvusest, aga ka nahavärvist, klassist või sünnisoost, et olla valede hulgas. The Biofilm Sisters viitab millelegi, mida teame eksisteerivat pliidi ja kapi vahel, kuid mida oleme otsustanud ignoreerida. Mulle tundub sel puhul välditavaks olevat info kriitiline tarbimine ning inimeste polariseerumine, mõistmise osatine kadu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Pure Pink Pox“ on intensiivne lavastus, kus vaatajat ei jäeta endas kandma eestifilmilikku kandvat vaikust. Sõnarohkus on piiri peal, ent seejuures täpselt nii, et kui õdede viimaste hüüatuste saatel valgus tuhmub, jääb sisse elevus. Justkui oleks napilt veidrast värbamisest pääsenud ning pea selgemaks saanud.

Mitmete küsimuste seas jääb kõlama ka paar tabavat märkust tantsijate ja tantsumaastiku kohta: „Kas mäletate, kui tantsijad hakkasid etendama, sest tantsimine ei rahuldanud enam piisavalt“ või „Kas mäletate, kui tantsijatest said kriitikud, sest neil oli nii palju öelda“. Ega ka õed etendusel ise liiga palju tantsi, seejuures on neil aga palju öelda. Nad justkui ironiseeriksid enda üle, kuid tegelikult huvitab mind küll, miks on kehalisest koreograafiast saamas sõnaline? Kas tants tuleb kunagi lavalaudadele tagasi?

Teatrist välja astudes mõtlen, kas omadeks ja võõrasteks jaotamine viidi läbi võimalikult valutult, nagu kavalehes lubatakse. Viidi, ent teemat ennast silmas pidades on praeguse aja kontekstis valu isegi soositud. Küsitavaks jääb, kas The Biofilm Sistersi stiil suudab gaasi põhja vajutada hetkedel, mil esteetilisusest ja verbaalsusest jääb väheks? Õed on sõnaosavad (siinkohal kuulub osa aust dramaturg Piret Karrole) ning vajadusel teravad, ent veidi jääb puudu kehalisuse tugevast toest. Praegu moodustavad etendajad biokile all nn bakterikoloonia, mis sünkroonis liigub, kuid kindlasti tuleks tulevikus kasuks pealiskihi alt välja pugemine ja pealtvaataja nakatamine füüsilise eneseväljendusega. Nad on selleks rohkem kui võimelised.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht