Müstikat on lihtsam uskuda kui inimkogemuse rääma

Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.

JOHANNA RANNIK

Kellerteatri „Mets“, autor Polina Borodina, tõlkija Veronika Einberg, lavastaja Tatjana Kosmõnina, liikumisjuht Olga Privis, kunstnik Piret Peil, video- ja valguskunstnik Rene Topolev, helikujundaja Vladimir Džumkov, animaator Daria Dementeva. Laval mängivad Maria Teresa Kalmet ja Veljo Reinik, videos Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Rainer Elhi, Silva Pijon, Andres Roosileht ja Aivo Erm. Esietendus 3. II Kellerteatri saalis.

Mida teha, kui kõik on otsekui ilmne – kõik, aga mitte lahendus? Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.

„Mets“ on minu esimene kokkupuude 2019. aastal loodud žanriteatriga, kes keskendub põnevikele ja müsteeriumidele – oli ka aeg lõpuks lähemalt tutvust teha. Põnevusteater on võrdlemisi uus ja avastamata ala mitte ainult Eestis (kus Kellerteater on esimene omasugune), vaid ka mujal – teatriteaduslikke artikleid tuleb sel teemal tikutulega otsida. Ometi näib, et publik on sedasorti teatri soojalt vastu võtnud, ning laiemaltki võttes on huvi krimižanri vastu üha suurem (vaadakem kas või true crime podcast’ide ja dokksarjade hulka). Iseasi, kui eetiline on säärane suundumus pöörata juhtumid, kus ohvrite elu on kistud detailideni avali, kõigi meelelahutuseks ja kergel kujul tarbimiseks. Kuna teatrižanrina on põnevusteater alles lapsekingades, on loodetavasti juba peagi rohkem selleteemalisi arutelusid nii teatritegijate, -praktikute kui ka -vaatajate osavõtul.

„Metsas“ eraldab publikut ja näitlejaid puurilaadne võre. Puur näitlikustab nähtavasti nii detektiivi lõksusolekutunnet (kuna on juhtumiga puntrasse jooksnud) kui ka Anna vabadusiha (soovi põgeneda vägivaldse pereelu, majandusraskuste ja reetva poisi juurest). Lakooniline lavakujundus, millest puur moodustab lõviosa, mõjub nii, nagu lavastaja on tõenäoliselt ka taotlenud – lämmatavalt, kalgilt ja argiselt. Ehkki puuri kasutatakse lakoonilisusest olenemata mitmeti, ei ole selline lavakujunduslik motiiv uudne – alles hiljuti esietendus veel üks lavastus, kus seda minu hinnangul õnnestunumalt ja loomingulisemalt ära kasutatakse (kuna lavakujundus on palutud tolle lavastuse puhul jätta saladuseks, olen siin napisõnaline).

Lavastuses „Mets“ eraldab publikut ja näitlejaid puurilaadne võre. Uurija – Veljo Reinik.

 Siim Vahur

Kuna „Mets“ põhineb vene dissidendi ja sõjavastase dramaturgi Polina Borodina näidendil, ei saa siin ette heita päris inimeste traumade ekspluateerimist. Küll aga tekitas ohtralt küsimusi sotsiaalselt kaalukate teemade mainimine, et need hetk hiljem unustada. Majanduslik vägivald, füüsiline (kodu-)vägivald, võimusuhte kuritarvitamine ja seksuaalne ärakasutamine professori ja üliõpilase vahel – miks need teemad on sisse toodud, kuigi neid korrakski ei analüüsita ega käsitleta? Kuidas on võimalik, et teises vaatuses pole neist juttugi? Näib, otsekui oleks tegu põnevate ja kerglaste infokildudega, mille üle saab publik veiniklaasi taga vaheajal juurelda, mitte uurimiskäiku tugevalt mõjutavate tunnistuste ja vihjetega, mis peegeldavad tihti ka põhjusi, miks naised kadunuks jäävad. Võte mõjus paraku pinnaliselt.

On tervitatav, et Kellerteater teeb sünkroonselt veebi- ja saalietendusi, kuigi selleks piirangutest põhjustatud vajadust enam ei ole. Iroonilisel moel mõjusid videoklipid haaravamalt ja siiramalt, seevastu laval olevate näitlejate intonatsioon võõritavalt. Mõneti arusaadav näis see hetkedel, kus Maria Teresa Kalmet ei kehastanud mitte kadunud Annat, vaid viirastuslikku kuju. Too viirastus oli ühtaegu detektiivi südametunnistus, kujutletav vestluskaaslane ning mees ise – detektiiv tajus uurimise käigus enda ja neiu vahel sarnaseid jooni (selle seose puust ja punaseks tegemiseks olid kujutletaval Annal detektiiviga sama riietus ja sarnased maneerid).

Siiski ka üks näitlejatööalane nurin. Anna on vene rahvusest ja pärit venekeelsest kodukeskkonnast – kuna tema emal ja kasuisal on aktsent, võib eeldada, et see on ka nende kodune keel. Seega jäi arusaamatuks, miks vene nõiasõnu lausudes Anna puiselt ja ebaloomulikult kõlas, hääldusabi võinuks proovide ajal vene päritolu kolleegidelt küsida.

Ekraanidele, millel lavastus suuresti seisab, kuvati nii enne etenduse algust kui ka vaheajal õõvastav – ent kõnekas – PPA statistika, mis tõi välja erisuguseid põhjusi, miks inimesed Eestis möödunud aastal kadusid ja mõnikord kadunuks ka jäid. Põhjused ulatuvad vabatahtlikust kadumisest psühho­troopsete ainete ja koduvägivallani. Kuna ühismeedia on kadunuks jäänud isikute otsimist ja üldist infolevikut tohutult hõlbustanud, on nii mõnelegi jäänud mulje, et pidev kadunuksjäämine on hiljutine probleem. Tegu on aga pigem klassikalise juhtumiga, kus ühismeedia toob pidevalt teadvusse inimesi, kelle lugudest me muidu teadlikud ei oleks. Politsei kodulehel on teadmata kadunud inimesi praegugi arvukalt, vanim sissekanne on aastast 1997. Ometi pole lootust kaotatud – ja kuidas seda lähedastelt nõudagi? Etenduse lõppedes seisab ekraanidel: „Pühendatud neile, kes ootavad ja loodavad.“

„Inimesele on oluline, et saaks panna punkti,“ nenditakse laval, nöökides seega nähtavasti publikus (ka minus) tekkivat nördimust loo lahtise lõpu üle. Nagu eespool näha, on tõepoolest suur hulk juhtumeid, kus kadunu lähedastel ei jäägi üle muud kui aktsepteerida punkti asemel ellipsit. Kas seda saab aga nimetada põnevusteatriks, kui loos endas tekib kiire aktsepteerimine ja „noh, ju siis on nii“ – miks peaks vaatajas kihelema uudishimu, kui detektiivis seda ei ole? Pigem tekitavad tegelaskuju ja sündmuste käik pettumust sellise politsei vastu, mille esindaja nädalapikkuse uurimise möödudes juba alla annab ja valib mugavama, ulmelisema variandi („äkki muutuski tuviks!“). Pole siis ime, et antsrootslaste ja teiste võltslootuse pakkujate poole pöördutakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht