Muusiku olemuslik paine

Peale muusika on lavastuses „Muusikale“ kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul.

AURI JÜRNA

Tallinna Linnateatri „Muusikale“, autorid Ketil Bjørnstad ja Diana Leesalu, tõlkija Elvi Lumet, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, arranžeerija Rasmus Puur, lauluõpetaja Riina Roose, liikumisjuht Oliver Reimann. Mängivad Sander Roosimägi, Kristiin Räägel, Maris Nõlvak, Ester Kuntu, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Andres Raag, Evelin Võigemast ja Theodor Teppo. Esietendus 5. XI Salme kultuurikeskuse väikesel laval.

Kuigi enamasti sobib muusika teatrilavale nagu sool spagetivette, on Diana Leesalu uue lavastuse materjalivalik, Ketil Bjørnstadi romaan „Muusikale“, esmapilgul arusaamatu. See ei ole teos, mille lugemisel kangastuks silme ees lava. Pigem on „Muusikale“ filmilik: aeglane, sissevaatav, pikkade lähikaadrite ja paljude ajahüpetega. Peamiselt on fookuses peategelase Aksel Vindingu mõtte- ja tundemaailm ning tegevus, mis on kohati küll dramaatiline, ent justkui teisejärguline, pigem kontekst, mitte tuum. Valdavad on monoloogid, pikad kirjanduslikud sõnavõtud, mis võiksid näitleja suus tunduda kobakad ja rasked. Ent Leesalu on võtnud selle suure tüki dramatiseerida ja teinud teadliku otsuse katsetada tinglikumat mängustiili ning sel moel mahub Bjørnstadi romaan enam-vähem kenasti Salme kultuurikeskuse väikesele lavale.

Esietenduse eel selgitas lavastaja, et teda köitis selle materjali puhul see, et tegemist on noorte inimeste arengut ja valikutegemist puudutava looga, aga ka peategelase dilemma, kas sukelduda pea ees ümberringi pulbitsevasse ellu või jääda omamoodi kõrvaltvaatajaks, eralduda kõrgkunsti piiritletud maailma. Leesalu on öelnud, et lavastuses „Muusikale“ on ta otsinud oma senistest töödest kujundlikumat väljenduskeelt. Mõistagi täidab seal väga olulist rolli ka muusika.1

Oleks ka kohatu, kui muusiku elust muusiku kirjutatud lugu pealkirjaga „Muusikale“ oleks muusikata. Vähe sellest, et musta tiibklaverit kui elavat partnerit tegevuse käigus laval siia-sinna liigutatakse, musitseerivad sellel mõlemad peategelase osatäitjad: Sander Roosimägi kui Aksel Vindingu sõna ja füüsise kandja ning Theodor Teppo kui tema muusika kehastus. Viimane on tegelikult selle lavastuse staar, sest noore ja andeka klaveriõpilasena väljendab ta tahtmatult ja loomulikult seda tõsist pühendumust ja lapselikku elukaugust, millest Bjørnstad kirjutab ja mis käib paljude elukutseliste muusikutega kaasas. Näitlejate õpitud siiruse kõrval on temas midagi nii ehedat, et ka siis, kui ta sõrmed klahve ei puutu, tõmbub pilk tema vaiksele, jälgivale olekule.

Vähe sellest, et musta tiibklaverit kui elavat partnerit tegevuse käigus laval siia-sinna liigutatakse, musitseerivad sellel mõlemad peategelase osatäitjad: Sander Roosimägi (paremal) kui Aksel Vindingu sõna ja füüsise kandja ning Theodor Teppo kui tema muusika kehastus.

Siim Vahur

Teatrikriitik Keiu Virro: „Theodor Teppot vaadates mõjub see kolmetunnine lavastus mõneti iselaadse kontserdina, kus pianisti saatvaks orkestriks on näitlejad. Soleerimine on see ainult muusikalisel tasandil, muus toimub kokkumäng näitlejatega palju võrdsematel alustel. Teppo lisab lavastusele sedasorti filigraansuse, mis paneb muusikaga seotud tahke analüüsimise asemel tunnetama.“2

Kuigi Kadri Kõusaar kritiseerib oma arvustuses esitatava muusika valikut, mis lähtub pigem mängijate võimetest, selle asemel et teatri vahenditega ambitsioonikamat ja autoritruumat repertuaari salvestusena esitada,3 on minu arvates just elav klaverimäng selle lavastuse keskpunkt ja tugevus. Ilma Theodor Teppo ja katkendliku klaverikontserdita see ei toimiks.

Kuna romaan oma mitmeharulisuse ja keerukusega pole dramatiseerimiseks just kerge materjal olnud, on Leesalu seda näidendiks kirjutades palju tegevusliine ja tegelasi välja kärpinud. Õigustatult, sest raamat ja lavastus ongi eri asjad. Olgu algteos nii hea kui tahes, ei tule iga hinna eest sellest kinnihoidmine lavaversioonile kuidagi kasuks. Küll aga on dramatiseering seetõttu katkendlik, ebaühtlane nii stiililt kui ka vormilt ning kohati seganegi, sest nii mõnestki sündmusest libisetakse pikema seletuseta üle. See, mis kõik kokku sõlmib, emotsionaalseid seoseid loob ja sildu ehitab, on muusika.

Peale muusika on kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul. Kõigile pianistidest tegelastele on leitud karakterile ja mängitavale palale sobiv füüsiline vaste, tormilisest muusikast tõukuv hillitsetud tants. Eriti poeetilised on oma hapruses ja traagilisuses Anja klaveritantsud, mis annavad publikule sõnadest pareminigi ettekujutuse tema hingeelust ja saatusest. Üldse tõuseb Anja tegelasena, aga ka tema osatäitja Kristiin Räägel ansamblis esile –­ Aksli kinnisidee seisukohalt on see ka loogiline.

Kohati tundub, et teised tegelased saavadki rohkem ja huvitavamalt mängida kui peategelane-jutustaja, kes enamasti vaatleb ja analüüsib. Ja kuigi mõned näitlejad lisavad mängu hulka ehk liialt palju endale omast koomikat, on lool üldpildis seda vaja. Lavastus on sihilikult tume, vihjeline ja varjuline, aga seetõttu kohati ka raske ja ühetasandiline, mistõttu väikesed huumorikillud siin-seal mõjuvad värskendavalt. Tegelikult kannataks lavastus ehk rohkemgi nalja ja argisust, et leevendada kunstnikele olemuslikku rõhuvat raskust. On ju muusikute eluski palju muhelemist, aasimist ja absurdi.

Väikeseks pinnuks silma jäi Kristjan Suitsu lavakujundus, mis on üdini ootamatu. Suitsu lavakujundused on siiani olnud silmapaistvalt kaunid, tasakaalustatud, minimalistlikud ja elegantsed, kuid lavastuse „Muusikale“ must eri tasandite ja peeglitega lava mõjub ahistavalt ja … igavalt. Selline minimalism on juba kuskil vaese teatri piiril, ja mitte heas mõttes. Asi pole kunagi selles, et lava on väike või raha ei ole või midagi muud nii banaalset – hea kunstnik nagu Suits lahendab olukorra leidlikult. Millegipärast on seekord inspiratsioon või aeg teda alt vedanud.

Peeglid, mida stsenograafid armastavad, on laval ohtlikud, sest seavad tehniliselt lavataguse meeskonna kehva olukorda ja võivad publiku pilku eksitada. Üldine must pilt süvendab liialt rusuvust ja poeetilisust. Seesugune valik ei veena, sest ei romaan, muusiku elu ega muusika ise pole ühestki küljest must(valge), ning kuigi peeglid annavad võimaluse jälgida pianisti igast küljest, ei õigusta see üheülbalisust. Ainus huvitav element lavakujunduses on hulk (tuule)kelli laes, aga nende tähendus ja funktsioon ei selgugi. Muidugi võiks neile mingi tähenduse hea tahtmise korral külge pookida.

Viimase märkusena toon esile parukad: mõned tegelased on varustatud ebarealistlikult mõjuvate parukatega, kuigi teised on loomulikud. Siinkohal võib mõista soovi rõhutada 1970. aastate tegevusaega, ent üldpildis on see üleliigne ja pigem segab.

Kuigi lavastus on iseenesest tugev ja huvitav, eelkõige juba materjali poolest ja ka Leesalu lavastajakäekirja arengu mõttes, on sel omajagu arenguruumi. Kõige enam vahest selles osas, et millest seal üldse räägitakse. Ei ole oluline, millest räägitakse romaanis, sest lavaelu on teine, puhas reinkarnatsioon, mis peaks seadma täiesti oma fookuse. Leesalu fookus on aga nõrgem kui Bjørnstadi oma. Kui Leesalu fookus on muusikal, on see paraku liiga lai teema, kui aga Theodor Teppol, siis liiga kitsas. Viimane, olgu mu austus noore muusiku vastu nii suur kui tahes, on teatrilavastuse mõttes siiski vahend, keha, infokandja. Kui iva peaks olema muusiku olemus või probleemse perekonna raske taak, kaldutakse klišeesse.

Võib-olla on „Muusikale“ just seda tüüpi lavastus, mis vajab aega ja publikut, et settida ja oma raskuspunktid paika loksutada. Mine tea, ehk on kümnendaks etenduseks selge, millest ses loos jutt.

1 Linnateatri uus lavastus „Muusikale“ jutustab noore pianisti kujunemisloo. – ERRi kultuuriportaal 3. XI 2021.

2 Keiu Virro, „Muusikale“. Etendus ambitsioonidest, kaotustest, ülesaamistest ja kinnijäämistest. – Eesti Päevaleht 16. XI 2021.

3 Kadri Kõusaar, Liiga palju sõnu, liiga vähe muusikat. Linnateatri uues lavastuses jäetakse suurepärane algmaterjal kasutamata. – Eesti Ekspress 17. XI 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht