Näiteid ja nimesid läti teatri seest

Rait Avestik

Omadramaturgiat napib, kuid ilma teevad efektiivsed ja efektsed näitlejad. Suur rahvusvaheline edu saadab läti tipplavastaja Alvis Hermanise lavastusi Riia Uues Teatris: kõige kuumem „toode” on hetkel „Vaikuse hääl”. PRESSIFOTO

Läti Uue Teatri Instituudi korraldatud iga-aastane showcase („Spēlmaņu nakts”) või „kohaliku parima teatri väljanäitus ja müük” on andnud juba mitmeid aastaid läti teatrist kompaktse ja küllap ka adekvaatse pildi. Niisiis võiks juba üsna suure koguse läti teatri põhjal hakata otsima erinevusi või sarnasusi meie teatriga või väita midagi nende teatrile ainuomase kohta jne. Sügavalt järele mõelnud, ei tundu see tegevus siiski kuigi rentaabel, sest polegi nagu eriti loogiline, et vanad naabrid (riigi)piirideta Euroopas kuidagi kardinaalselt oma (kunsti)tegemistes erineksid. Tähelepanuväärseid lavastusi kõrvuti tähelepandamatutega leidub nii Eestis, Lätis kui ka igal pool mujal. Ja tegelikult tundubki meie ja läti teater üsna ühes rütmis ja suunas liikuvat, kusjuures suunda ennast polegi just kõige lihtsam määrata või määratleda.

Ilmselt saab „erinevusena„ mainida ka tõsiasja, et läti teatris pole tänapäevase omadramaturgiaga lood kaugeltki nii head kui meil. Samas ei saa maha salata seda, et kuigi eesti (nooremapoolsete) parimate näitlejate üle oleks patt nuriseda, on läti (nooremapoolsed) parimad siiski kuidagi efektiivsemad või efektsemad. Olgu see arvamus kas või sügavalt subjektiivne. Tõsi ta on, et selle väite on peaasjalikult sünnitanud Riia Uue Teatri ja Läti Rahvusteatri etendustel kogetu: näitlejate käitumist on mõjutatud ilmselgelt lavastuste napp hermeetilisus nii vormis kui sisus. Seega klassikalise kompositsiooniga atmosfääri loovale psühholoogilisele realismile ma seda arvamust ei laiendaks. Aga eks hea näitleja saa hakkama igasuguse ülesandega. (Loomulikult saavad välisteatri puhul oluliseks tõlge ja kõik sellega seotud tehnilised nüansid, mis omakorda mõjutab vastuvõttu jne.)

Muidugi – Lätis on Alvis Hermanis, kes ühendab oma parimates lavastustes nii Von Krahlist kui ka NO99st tuttavaid ja tuntavaid (ja ilmselt nende parimaid) külgi. Perfektselt lohakas punk ning sügavuti kaikuv estraad, mis kaasaegset teatrit ju laias laastus iseloomustavad, on Hermanise lavastustes variatsioonidega olemas küll. Ja midagi on neis veel, mis paneb ka eeskujulikud küünikud oma küünilisust häbenema.

Hermanise praegusest edust ja võimsusest kirjutab ka läti teatriteadlane Guna Zeltiņa, kes hooaja parimaid teatritöölisi äramärkivas brošüüris kinnitab Hermanise edu nii leedulaste Eimuntas Nekrošuse, Oskaras Koršunovase ja Rimas Tuminase kui ka Elmo Nüganeni ees. Sellise huvitava võrdluse (mitte et see väär oleks) lõpetab aga tõdemus, et Hermanis kuulub praegu raskusteta Euroopa parimate lavastajatega ühte ritta.  

 

Riia Uus Teater

Möödunud sügisel eksponeeritigi Riias 2006/2007. aasta hooaja Läti parimaid lavastusi. Kuigi edasine võiks olla ka vaatamissoovitus, julgen kahelda, kas tavaetendustel siiski tõlge on – nii mõnigi tekstiline moment on selline, mis nõuaks arusaamist. Niisiis näited läti värskest teatrist.

Suurt rahvusvahelist edu on mainitud hooajal nautinud Riia Uus Teater ning nende kõige kuumem „toode” on hetkel Alvis Hermanise lavastatud „Vaikuse hääl” (Laur Kaunissaare on sellest kirjutanud 23. XI Sirbis). Kuigi lavastuses ei viidata otseselt ja pealetükkivalt Hermanise „Pikale elule”, mainivad lätlased ise lavastuse tutvustuses, et tegemist on samade inimeste või sama kohaga, kus „Pika elu” raugad aktiivselt vegeteerivad, ainult et „Vaikuse hääles” on nad noored. Aeg on teine, inimesi on rohkem (veel), korterid on tühjemad, vaikust on vähem. Või oli see vaikus vähemalt häälekas. Näeme jälle laiali venitatud ilma neljanda seinata ühiskorterit, kus „toimubki” 1968. aastal Simon & Garfunkeli „kontsert”. Noored inimesed elavad oma tormilist elu, peas kumisemas S&G muusika, mis on ka ainus heli, mida publik kuuleb. „Muusika” ja „vaikus” ongi selle lavastuse märksõnadeks, nagu „Pikas elus” oli ainult vaikus. Võrdlus „Pika eluga” pole liigne, sest tunneme ära tehnikahuvilise noormehe ja ärisoonega paarikese, kes jäävad oma huvidele truuks pikaks ajaks.

„Vaikuse hääle” kirjeldamise äärmine ebatänuväärsus seisneb eelkõige selles, et lavastus kubiseb teatrispetsiifikasse kuuluvast, mis väljendub eelkõige pisidetailide, ideede, muusika ja näitlejate mängu tugevas koostöös ja -mõjus, mille kirjeldamiseks kuluks liiga palju (tühipaljaid) sõnu. Ja nii „Pika elu”, „Vaikuse hääle” kui ka „Jää” puhul võib häbenemata kasutada kulunud hõiset „seda peab ise nägema!”. Kuigi Monika Pormale kujunduses on kõik äärmiselt realistlik, mõjub kogu teatritegevus ikkagi meeldivalt kujundlikuna. Hermanise parajalt romantiliste, pisut naiivsetegi, samastumist pakkuvate, äärmiselt teatrimaitsekalt (geniaalselt?) ja tohutu teravmeelsusega tehtud lavastuste suurim vaenlane on igavus. Ja nagu oleme kogenud – igavus on alati kiirelt kaotajaks osutunud.  

Eespool nimetatud Hermanise lavastustes on oluline koht fotodel, õigemini fotolikkusel, mis „Vaikuse hääles” ja ka „Pikas elus” väljendub esmalt etenduse alguses eemaldatud „neljandas seinas”, mille taga me näeme siis kunstiliste lisandustega ajastutruusid (nagu fotod ikka) liikuvaid pilte. Enamjaolt piltidena jääb „Vaikuse hääl” ka meelde, sest mitmetunnist emotsionaalselt liigutavat „ilutulestikku” on täies mahus esimese korraga pea võimatu kogumahus mällu talletada. Samas tuleb rõhutada, et kõik need „pildikesed” moodustavad ikkagi ühe suure „foto”, millel olemas nii ajalooline kui ka kunstiline väärtus, mis on tehtud parimate objektiividega ning millele tänu tänapäevasele tehnikale on lisatud üliolulised helifailid.  

Pildiline on ka Hermanise „Läti armastus”. Selles Hermanise ja tema trupi loodud näidendis või pigem dialoogide buketis näeme galeriid meile kõigile justkui tuttavatest ja samas tundmatutest inimestest. Reaalsetel lugudel põhinevad stseenid kujutavad läti (või eesti) inimesi nende esimestel kohtumistel ehk kohtingutel. Galerii inimestest, kes on leidnud teineteise tänu tutvumiskuulutustele või kosjakontoritele. Iseenesest pole sellises „teist ja teile” estraadlikus näitemängus midagi erilist, Riia Uue Teatri lavastuses tõusevad aga „meelejahutamise„ tasandist kõrgustesse kujundus (Monika Pormale) ning eriti kõrgele näitlejatööd. „Pildikesi elust” rõhutavadki iga stseeni jaoks maalitud foon (bussijaam, ateljee, haigla, kontor jne), mis paistab (mõjub) kui foto, rõhutades oma elulähedusega teatraalsust. Ning fakt on ka see, et selle lavastuse edu Lätis on suuresti just Hermanise põhinäitlejate  Guna Zariņa, Baiba Broka, Vilis Daudziņš, Ģirts Krūmiņš ja Kaspars Znotiņši teene. Ja jällegi – näiteks Guna Zariņa hämmastavat (sisemist) muutust teatrilaval peab ise nägema.

 

Klassika tõlgendused

Riias asuva Daile teatri suurel laval on tõlgendanud Nabokovi „Lolitat” Dž. Dž. Džilindžers, kes ilmselt tänu oma „suure lava” lavastustele (eelmisel hooajal massiivne ja efektne „Caligula”) praegu sealsete lavastajate esinumbrite seas. Lavastaja on koos kunstnik Mārtiņš Vilkārsisega teinud „Lolitast” üsna stereotüüpse ameerikaliku muusikali-komöödia. Lavastaja on öelnud, et „Hamletit” saab lavastada, kui on olemas näitleja, kes suudab mängida Hamletit. Põhitõuke „Lolita” lavastamiseks andiski lavastajale noor näitleja Ieva Segliņa. Lavastaja küsib kavalehel: „Kas vananeva mehe tõeline ja sügav armastus teismelise tüdruku vastu on koomiline, naljakas või hoopis tragikoomiline?” Muidugi võib kergemeelse olekuga lavastusest aimata irooniat ja ilmselt on selline „võti” lavastuse tarvis ka mõeldud, aga vajaliku metatasandi efektiivsest käivitumist ei täheldanud. Täis kuhjatud laval, kus oli olemas kõik toolist kuni liivarannani, ei loonud ka lavastuse „põhjustanud” Lolita osatäitja oma näitlemisega teist plaani, ei tekkinud muljet, et lavastaja tegeleb siiski millegi enama kui etteaimatava komöödiaga. Näitlejate kõrimikrofonide kasutamist võiks pidada kunstiliseks (ehk siis kriitiliseks) võtteks, aga ka proosaliseks paratamatuseks. Ilmselt tuleb kõne alla teine võimalus, sest saal on suur. Ja samadel põhjustel muutus intiim-erootiline melodraama lihtsalt markeeringuks.

Läti Rahvusteater koos Galina Polištšuki Teatriobservatooriumiga on tõlgendanud Aleksandr Ostrovski näidendit „Äike”, mis Polištšuki glamuurses lavastuses kannab pealkirja „Meie”. Lavastuses lõikuvad Ostrovski ajastu ja tänapäev, tegevus on toodud Venemaa provintsist kaasaegsesse moemajja House of Kabanova. Mäng käis mitmel tasandil: teatritegemiseks mitte mõeldud säravas Läti Rahvusteatri teise korruse fuajees toimuski näitlejate soorituses moedemonstratsioon, millega samaaegselt keriti edasi algteksti tegevust. Ruumi ja päris-mängult piiride hägustamine hõrenes, kui tegelased said teises vaatuses selga „päris”, „Äikese” ajastust (teatri)kostüümid. Lavastaja oli hästi hakkama saanud nii teatri kui metateatriga: pidevalt oma „tööd” tegev fotograaf, päriselt laval töötav baar, teksti-tegevuse-riietuse koherentsus ja näitlejate tugevad sooritused ühel ajal nii „Äikese” kui „Meie” tegelastena lõid mingi omamoodi vaatenurga näitlejate elule või teatri olemusele üldse.

Mārtiņš Eihe on Valmiera teatris lavale toonud kohaliku klassiku Rūdolfs Blaumanise tüki. Hooaja ansambli tiitli pälvinud „Surma varjus” käsitletakse igivanu probleeme-küsimusi elu ja surma teemal. Minimalistlikus lavastuses, kus mängivad ainult venivalt, võiks öelda, et isegi staatikas kulgevad mehed, on olulisel kohal lakooniline ja habras psühhofüüsilisus. Väga pretensioonikas teater juba selles mõttes, et iga näitlejate või publiku vale liigutus, ragisev tõlge kõrvaklappides ja muu selline proosaline rikub kogu Eihe eesmärgi.

 

Veel andmeid

Peale eespool nimetatud lavastajate on praegu Lätis kuulsad ja tunnustatud lavastajad veel Rolands Atkočūns, Viesturs Kairišs, Oļģerts Kroders, Gatis Šmits ja ilmselt mõned veel. Eespool mainitud lavastuste kõrval pälvisid aastatiitleid aga ka Liepāja teatris Atkočūnsi lavastatud „CV” (Anton Tšehhovi näidendite põhjal) ja Valmiera teatris Krodersi lavastatud Shakespeare’i „Kuningas Lear”. Ka tuleb silmas pidada tõsiaja, et teatrit tehakse tegelevad veel Daugavpilsi teatris, Riia Vene teatris, tegutsevad väiketeatrid TT, Skatuve (Lava), Kabata (Tasku), muusikateater Seitse, Dramaturgide teater, „umka.lv”, United Intimacy jt. Vähemalt kahe viimase ettevõtmistest midagi konventsionaalset loota ei maksa…