Naer on terviseks

Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Teatri Piip ja Tuut „Rebane-filosoof“, autor Sławomir Mrożek, lavastaja ja muusikaline kujundaja Toomas Tross, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad Stefan Hein, Kristjan Poom, Grete Konksi, Maarja Tammemägi ja Haide Männamäe. Esietendus 17. II Sakala 3 teatrimajas.

Nalja ja naeru on kohati raske õigustada ajal, kui maailm on täis muret ja valu, kuid tegelikult on see äärmiselt vajalik. Tähtis on viia end aeg-ajalt ekraanimürast eemale, kevadisse metsa, sõprade seltsi või teatri muinasjutumaailma, et säiliks inimlikkus. Pidev stress paneb terve keha pinge alla ja tekibki tunne, et tunneli lõpus on keegi valguse ära kustutanud. Aga kas või tunnikeseks end unustades taastub mingigi lootus ja saab jälle hingata.

Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse. See tuletab meelde, miks on ikka ja jälle muusikuid-näitlejaid rindele saadetud – et tuua võitlejate rusuvasse argipäeva helgust. Õelusest prii naer vabastab. See muidugi ei tähenda, nagu oleks Sławomir Mrożeki looming kerge või tühine. Vastupidi: see on üldjuhul peen ja nüansirikas, tema huumorist kumab alati läbi midagi nukrat. Kriisiaja inimeste taju on teravnenud ja meel seostele avali ning seetõttu sobivad just Mrożeki tekstid praegusse hetke paremini kui miski muu.

Piip ja Tuut on uuslavastuses „Rebane-filosoof“ (lavastaja Toomas Tross) kokku pannud Mrożeki kaks lühinäidendit, „Serenaad“ ja „Rebane-filosoof“, kus läbiv tegelane on rebane (Stefan Hein) ja tema diplomaadilikult libe keel. Tegevuselt on mõlemad üsna lihtsad: esimeses meelitab rebane osavalt kanala kolme kana (Grete Konksi, Maarja Tammemägi ja Haide Männamäe) ning saab lõpuks kätte kuke (Kristjan Poom), teises osas sikutab aga rebane saaki läbi metsa, näeb piiskoppi ning arutleb temaga usu ja moraali üle. Kui esimene pool on üsna sirgjooneline mõistujutt võimust, usaldusest ja kavalusest, siis teine on rebase monoloogist hoolimata rohkem avali tõlgendustele, eriti selle kohta, kes on vaikiv piiskop. Läbi naeru ja sundimatu tõlgenduse suunatakse publik mõtlema sõnade ja sisu vastuolule, kiskja ja ohvri suhtele, eeldustele ja ootustele. Päevakajaliste teemade tõttu võivad need muidugi kalduda nukrusele.

Lavastus on ootamatult stiilipuhas ja minimalistlik. Inga Varese lava­kujundus (nelja aknaga majakese fassaad, mis kuke röövimisega laguneb) on lihtne ja leidlik ning annab näitlejaile kõik mänguks vajaliku ja mitte midagi enam. Priidu Adlase pehme, delikaatne valguskujundus mängib varjude ja tekstuuriga ning koondab tähelepanu Sakala teatrisaali kõrge lae alt intiimsesse keskpunkti. Lavastaja muusika­valik on mõnusalt elegantne ja optimistlik ning hoiab tühjavõitu lavasügavuse varje eemale.

Uuslavastuse „Rebane-filosoof“ läbiv tegelane on rebane (Stefan Hein) ja tema diplomaadilikult libe keel.

Rait Avestik

Ent lavastuse suurim trump on näitlejate imeline kehakeel ja kokkumäng: vaataja, kel Mrożeki „Serenaadi“ tegevus teadmata, ei pruugi esimese paari minuti jooksul arugi saada, et tegemist on kanade ja rebasega, aga taipamise hetk on seda lustakam. Männamäe, Tammemägi ja Konksi kanad on võrratult selgelt väljajoonistuvate karakteritega, seejuures aga jaburalt samasuguste ihade ja motiividega. Igaühe meel ja keha reageerib rebase sarmile eri moel ja ometi ühtmoodi jõuliselt ning kuke manitsustele vaatamata nihkuvad nad järgemööda ohtliku võrgutaja poole.

Lavastaja on autori põhjalikest juhtnööridest viimseni kinni pidanud ning see kannab vilja: kogu panus on tegelaste suhtlusel ja karakterite sisemistel soovidel ning korrakski ei teki küsimust, millest käib tegelikult jutt. Kanade, kuke ja rebase näiliselt lihtsa jagelemise käigus joonistub kiiresti ja selgelt välja meeste-naiste kummaline mäng, võrgutamise, unelmate ja uudishimu ohtlik kombinatsioon. Rahulik ja salapärane rebane keerab kõik kanala elanikud ükshaaval ja erisuguse taktikaga ümber sõrme ning saab mängleva kergusega soovitu.

Kuigi kogu trupp on märkimisväärselt tugev, tuleb eraldi kiita Kristjan Poomi, kelle kukk on toredalt enesekindel äpu. Poomi lavaline kohalolu on niivõrd tugev, et see röövib ka vaikides rebase monoloogilt tähelepanu ja ajab naerma. Tema pidev harja kammimine, kannika vahele tiritud trussikud, pikad püsimatud jalad ja äraolev pilk mõjub rebase elumehelikkuse ja kanade kaagutamise kõrval eriti naljakalt. Kuigi keegi neist pole laskunud päris loomaparoodiasse, on iga looma olemus ometi selgelt tabatud. Seejuures on igaühes neist nii palju inimest, et vaataja võib vabalt ära tunda mõne oma tuttava.

Kanade triost on ehk etteaimatavalt säravaim Haide Männamäe ebalevast romantikust blondiinina. Tema üleni, üdini täpne kehakeel joonistab selgelt välja üksildase unistava naise võitluse iseendaga ning otsuse hüpata ohu kiuste tundmatusse. Tema kogenematus ja lootusetult optimistlik usaldus tekitab vaatajas momentaalselt kaastunnet ja hella haletsust, nii et on peaaegu kahju, et ta oma petlikku unistust ei saa. Algse arguse taustal on eriti tabav kirglikkus, millega blondiin peab brünetiga duelli – Marge Ehrenbuschi seatud võistlevate kanade tants.

Rebase tähelepanu pärast tantsiv brünett (Grete Konksi) on blondiini vastand: iseseisev ja sihikindel, ent ometi sama kergesti võrku püütav kui teised. Üllatuslikult jääb punapea (Maarja Tammemägi) kui kõige truum ja tobukesem kana rebase haardest kõige kaugemale, sest uudishimule vaatamata ei trumpa see üle kanala turvatunnet. Ometi on kõik kolm kana täielikus üksmeeles, kui kuke matused kasvavad ennastunustavaks lesknaiste peoks, mille käigus lammutatakse majake maha ja tehakse uuele elule teed.

„Olen mõelnud näiteks märtritest ja märterlusest. Noh, selliseid diletandi mõtteid. Tulevad vägisi pähe. Mul on veidi piinlikki taolise autoriteedi ees nagu Ekstsellents. Aga noh, Ekstsellents ehk ei pahanda. Vaat, ma olen märganud, et märterlus on mänginud meie ajaloos suurt rolli. Kõigepealt piinati kristlasi usu pärast, pärast piinasid nemad teisi, kah usu pärast. Nii või teisiti, märterluseta asi paigast ei liikunud. Kannatustega mõõdeti veendumusi. Aga mis on täna mõõduks?“ („Rebane-filosoof“, tõlkinud Hendrik Lindepuu).

Õõvastav on praeguste sündmuste valguses mõelda, kui kiiresti võib elu muutuda, kui kergesti kokku kukkuda turvaline kanala, kus varem kaagutasime kõiksugu pisiasjade pärast, aga nüüd kipub katus pähe vajuma. Rahuajal on mõnus pikalt ja põhjalikult filosofeerida abstraktsete ideede üle ning kirglikult vaielda tühisuste pärast. Hakkab aga keegi meie pisikest tare lammutama, ärkame nagu uimast ja aimame, kui õrn on tasakaal. Siis jooksevad ühed nagu peata kanad ja teised suiguvad, pea tiiva all, ning kolmandad saavad märtriks.

Sõda ei ole õilis ega romantiline, vaid õudne ja mõttetu. Tekib küsimus, et kui Homo sapiens pole mitmesaja tuhande aasta jooksul välja mõelnud ühtki teist konfliktide lahendamise viisi kui üksteise mahanottimine, siis kas sel liigil üldse on tulevikulootust. Kas peabki olema? Ja kui pole, siis mille nimel hommikul üles tõusta? Hüva, vahel kas või selleks, et tunnikeseks teatrisse minna ja natuke naerda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht