Nagu päev Balti jaamas

Helena Krinal on teinud tiheda ja ergastatud lavastuse ning viinud tantsijad seisundisse, kus neil on hea olla ja see hea kandub publikuni.

PEETER SAUTER

Väikese Objekti A „Häbi“, lavastaja Helena Krinal, dramaturg Katrin Tegova, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Liisa Hirsch. Tantsivad Helen Reitsnik, Tiina Mölder ja Ajjar Ausma. Esietendus 8. X Tallinnas Ülase 16.

Arvustuse pealkirjas kõlava võrdluse tõi dramaturg ja produtsent Katrin Tegova. Tabav. Kolm kaltsukubu (ilusad funktsionaalsed kostüümid seljas) askeldavad väsimatult, kraaklevad, lepivad, aelevad maas, ülbitsevad, tunnevad piinlikkust ja jäävad lõpuks magama. Mina nägin siiski pigem lapsi mänguväljakul (sestap kasutangi siin edaspidi tantsijate kohta väljendit „kaks tüdrukut ja poiss“.)

Zuga ühendatud tantsijatel on tohutu energia, hea kohaloleku-, ruumi- ja partneritaju. Hingetõmbehetke polnud, kuigi ette tuli pikki pause. Pingestatud pausid kandsid hästi. Lõpuks olid tantsijad läbimärjad. Meenub, kuidas Mati Unt kirjeldas Jaapani publiku tänu näitlejatele: „Täname, et meie nimel niimoodi pingutasite.“ „Häbi“ etendus võiks meenutada spordivõistlust, näiteks 3 + 3 kossumängu, kus käib väsimatu andmine algusest lõpuni. Zuga annabki: annab valu ning annab end publikule ja üksteisele.

Ruumitaju üle mõtlesin korduvalt. Liigutakse keset väikest platsi, publik neljas küljes, tihti selg eest, lüüakse pöörast puntratantsu. Kordagi publikut riivamata või põrkamata vastu puust posti tantsupõranda serval. Profivärk. Väänatakse üksteist nii- ja naapidi, kakeldakse, lohistatakse põrandal, soputatakse partnerit pea alaspidi, kõik käib pöörase energiaga, aga keegi haiget ei saa. Kõik on kontrollitud, ehkki sisaldab selgelt improvisatsiooni, sest riidehilpe loobitakse mööda ruumi laiali ja korjatakse kokku. Jah, nagu lapsed teeksid lõputult koerust. On tunda, kuidas tantsijad ise naudivad, seejuures ei muutu see aga eneseimetluseks ning see kaif nakatab vaataja. Suurema osa ajast ma naersin vaikselt (ja vahel valjemaltki), sest tehakse lollusi ning siis ollakse taas häbenevad ja kurvad.

Jerzy Grotowski kunagiste lavastuste puhul (pole ma neid näinud, ainult lugenud ja kuulanud, mida rääkis õpetaja Hermaküla, kes oli lavastust „Apocalypsis cum figuris“ Poolas näinud) tõsteti esile kohalolu. Ollakse väga kohal siin ja praegu, iga hetk on ergastatud, aja vool muutub tajutavaks. See erk kohalolekutunne kandub üle publikule. Nagu ekstaas tantsides või mõnikord jumalateenistusel – polegi tähtis, mis tähendus sel on, aga oled väga kohal.

Tinglikult võiks „Häbi“ jagada viieks episoodiks, teemaks, mis kõik tehakse rahulikult ja visa järjekindlusega (seejuures tohutu energiaandmisega) detailselt läbi.

Publiku saabudes seistakse nagu nurka pandud lapsed, häbenetakse. Harva on tantsijatel nii peen miimika (Zuga plussiks on, et kaasa mängivad nii miimika kui ka napp, aga vaba ja täpne improvisatsiooniline tekstiandmine), suur häbi pilgus. Eriti peen oli Ajjar Ausma, tal oli nii häbi, et mulle meenusid mu enda lapsepõlvehäbid. Vahel tahaks mõni tantsijatest tantsida ja teeb argliku tantsuliigutuse, aga häbi ei luba teiste nähes tantsida. Loobub kohe. Seejuures titasid ei mängita, küüsi ei närita ja nina ei luristata. Ometi on häbi kohal.

Zuga ühendatud tantsijatel Ajjar Ausmal, Helen Reitsnikul ja Tiina Möldril on hea kohaloleku-, ruumi- ja partneritaju.

Anastasia Semjonova

Ükshaaval sisenevad viimased vaatajad, krägistavad suures vaikuses ust (tänuväärt hirmus krägin). Sisenejad püüavad mitte häbeneda. Ometi on neil korraks kogu publiku pilgud. Peab vapper olema. Etendus justkui juba käib, aga sina krägistad ust. Häbiepisoodi paradoks on, et ollakse tundlikud, kartlikud ja häbis, pilgud vilavad, vahel maha löödud. Ometi mängitakse (jah, veel ei tantsita) suure veendumuse ja enesekindlusega. Häbenetakse mõnuga.

Järgneb poisi soolo. Ta kas ripub kättpidi taevast alla või tahaks käe taevasse sirutada. Käsi on taevasse takerdunud ja lahti ei saa. Üritab tantsida. Pulseerib, lainetab. Aga tüdrukud teevad häbi-häbi. „Ei, halb, vilets, ei kõlba …,“ poetavad nad poisi etteaste vahele. Poiss pingutab ja pingutab, teeb tola, ahvikõndi ja hüppab tagumiku peal ringi. „Ei-ei, jube, mis sa teed.“ Poiss püüab ühe vaataja varvast, kohe aga taganeb häbenedes. Pika ponnistuse peale vajub lõpuks kokku.

Tüdrukud muutuvad kaastundlikuks, püüavad poissi äratada, lootusetu. Mis seal ikka, asuvad kaltsuna vedeleva poisiga põrandat pesema. Nühivad põrandat kõigi tema jäsemete, kehaosadega, kaasa arvatud pea. Kogu põrand on vaja puhtaks saada ning tüdrukud lohistavad poissi kogu saali ulatuses ja muudkui nühivad oma partneriga põrandat läikima. Poisil silmad lahti, ise justkui letargias, kõigest loobunud.

Vaatasin, et mõndagi publikust ehmatas, et kuidas siis nii, inimesega pestakse põrandat. Mis alandus see siis on? Häbi! Piinlik vaadata! Peter Handkel on tekst „Publiku sõimamine“ ja Pariisi kabareedes on publiku mõnitamist korduvalt kasutatud. Tahetakse tekitada publikus korraks ebamugavus ja ta sealt siis välja lunastada – kergendus, katarsis.

Põrandapesijad pööravad tülli ja kraaklevad nagu kaks koristajamutti kunagi. Riideid katkutakse teineteisel seljast, kaltsukubuhilbud lendavad mööda saali laiali. „Müts, kus mu müts on?“ sisistab üks. (Mõtlesin, et proovide ajal oli Ülase tänava saalis ilmselt jahe ja vammused üksteise otsas mugav kostüüm, aga etendusel on soe ja kostüüm saab korralikult läbi higistatud.)

Poiss kerkib maast. Lepitakse. Aidatakse üksteist riidesse. Tõrgutakse abistamise suhtes, lepitakse. Vahepeal ollakse justkui põranda küljes kinni (sellesarnane episood oli vist „Godot’s“, kus korraga millegipärast ei saada enam maa küljest lahti, jah „Godot“ meenus mitmel korral.)

Järgnevad pöörased ühistantsud, kaerajaanilaadsed karged üle kogu saali, seejärel kogunetakse puntrasse ja keereldakse, tammutakse ringi nagu kaheteistkümne jäsemega loom. (Meenus, kuidas Liverpooli teatrikooli liikumistunnis moodustasime kamba peale masina, igaüks pendeldas, võnkus ja pumpsutas korrapäraselt, sest aurumasin pidi korralikult töötama.) Loom tuiab mööda saali ja püüab mööda posti üles ronida. Mõtlesin juba, et tantsijad ronivadki kõik mööda posti üles, kaovad rõdule ära ja etendus on läbi. Aga ei läinud nii. Omadega puntras kaltsukubudest inimloom, kellest on raske eraldada, milline jäse millisele tantsijale kuulub, kukub lõpuks kokku, muutub kaltsuhunnikuks. Saabub pimedus ja lapsed jäävad magama. Katarsis.

Helena Krinal on teinud tiheda ja ergastatud lavastuse ning viinud tantsijad seisundisse, kus neil on hea olla ja see hea kandub publikuni. Kuidagi peavad nad enne etenduse algust end seisundisse viima. Huvitav, kuidas? Ei usu, et see on vaid füüsiline soojendus, see peab olema ka psüühiline soojendus.

Meenus kunagine Peter Brooki „Carmen“, kus dekoratsiooni peaaegu polnudki, aga kõik tegutsesid laetult ja kergelt, tantsisid, laulsid ja tõmbasid vahele sigareid, sest Carmen töötas sigarivabrikus. Sellist vabadust ja karismat on ka Krinali „Häbis“.

Kirjanduses on häbi ja ebakindlus, pidetus, suutmatus maailmas kohaneda kesksed teemad. Eksistentsialismi põhi. Viivi Luik on meenutanud, kuidas ta saksa kirjastaja ütles, et kirjutada tuleks ainult sellest, mille pärast häbi on. Kerttu Rakkel on (edukas, nomineeritud) romaan „Häbi“, millest Virko Annus lavastas Loodeteatriga „Sisaliku needuse“. Toimis kenasti. Mängisid puha naised.

Kui mul tulevad spontaansed lapsepõlvemälestused, on need enamasti episoodid, kui pidin piinlikkust tundma. Olen ebakindlusega võidelnud kogu elu ja selle ületamiseks kaldunud ülbitsemisse. Mis omakorda paneb häbi tundma.

Häbi on universaalne inimlik teema. Häbist avalikult rääkimine aitab sellest vabaneda. Häbi ületada. Kellel üldse häbi pole, on ilmselt psühhopaat või egomaniakk. Natuke häbi on ehk hea, aga liigne paneb inimese kinni. Lavastus aitas kõike seda meelde tuletada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht