Naise koht on … laval. Ja lava taga

Arusaam meeste ja naiste võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe ühtlasi tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle.

HEDI-LIIS TOOME

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„2021 oli teatris naiste aasta,“ ütleb Valle-Sten Maiste eelmist aastat kokkuvõtvas „Teatrivahi“ saates.1 Eero Epner kirjutab Sirbi „Uue teatri“ sarjas ilmunud artiklis „Noored naised“,2 et korraga on tekkinud Eesti teatrisse noorte naiste agentsus, seda eelkõige etenduskunstnike kaudu. Kaja Kann lisab: „see, et naised on laval, ongi enesestmõistetav, kuna statistikaameti andmetel moodustavad naised poole rahvastikust.“3

Olulised naisloojad. Raske oleks nendega väidetega mitte nõustuda. 2021. aasta üks kaalukamaid lavastusi oli Kertu Moppeli „Mefisto“ Eesti Draamateatris ja tähelepanuväärsete lavastuste hulka kuulub ka Laura Jaanholdi „Ma teenindasin Inglise kuningat“ Endlas. Samuti esietendusid mullu Laura Kalle ja Liis Aedmaa „Kui sa tuled, too mul lilli“ Ugalas ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Teises toas“ Eesti Noorsooteatris, kus käsitletakse koduvägivalla valusat probleemi, mis tabab enamasti naisi ja palju vähem mehi. Ka lavakunstikooli üliõpilase Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ Von Krahli teatris oli meeldejääv debüüt, mis loodetavasti ei jää vaid säravaks sähvatuseks. Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse viiest auhinnatud näidendist neli on kirjutanud naised.

Ja miks vaadata naiste kui loojate tegevust ainult aasta lõikes? Eesti parim näitleja, soolisele aspektile tähelepanu pööramata, on Marika Vaarik – ja see pole lihtsalt minu subjektiivne arvamus, minuga nõustujaid on nii naiste kui ka meeste hulgas. Mari-Liis Lillest on saanud hinnatud lavastaja, kes oma töödes käsitleb marginaalsete ühiskonnarühmade teemasid ning keda avalikkus mäletab tema loomeliitude pleenumi XXV aastapäeva tähistamisel esitatud küsimuse „Mis on sellel pildil valesti?“ põhjal. Eero Epneri mainitud noored etenduskunstnikud Maria Metsalu, Netti Nüganen, Jette Loona Hermanis, Karolin Poska, Elina Masing ja Keithy Kuuspu ongi tegijad, mina lisan veel Liisa Saaremäeli. Loomulikult ei saa kõrvale jätta rahvusvahelise haardega Ene-Liis Semperit.

Naisküsimus teatris. Eero Epner kirjutab juba mainitud tekstis kuidagi ebalevalt „naisesusest“ ning küsib, kas „võiksime sellest sildist ükskord ometi vabaneda ja rääkida kunstist üleüldse“.4 Muidugi võiks, kui diskussioon „naisesusest Eesti teatris“ oleks üldse kunagi avatud. Võib-olla räägitakse „nendel teemadel“ teatrite tagatubades, aga lavale või (kultuuri)ajakirjandusse see ei jõua.

Siinkohal on huvitav tõmmata paralleel kirjandusega, kus naisküsimus on juba maha käinud, pigem otsitakse „uut hingamist veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest“.5 Kuigi selle väite autor, kirjanduskriitik ning ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja Johanna Ross nendib, et „ei tahaks pidada nii oluliseks seda, kes on mõne teksti kirjutanud“, siis on „naiskirjandusel või vähemasti selle andunud ootajatel siiski veel mingid ambitsioonid, mingi valu ja vaev, mingi kustumatu iha“.6

2021. aasta üks kaalukamaid lavastusi oli Kertu Moppeli „Mefisto“ Eesti Draamateatris.

Tairo Lutter/Pm/Scanpix

Kas samasugune ootus naistele on ka teatris? Või saab olukorra kokku võtta Kaja Kannu sõnadega: „Ja siis saavad need noored naised vanemaks ja kaovad lavalt. Nad saavad teadlikumaks traditsioonilise teatri allhoovustest, astuvad dialoogi kõigi nende Maestrote, Erakute ja Isandatega ning väsivad. Olles teadlikum oma kehakuvandist, ei taheta enam olla väljanäitusel, kui endiselt nähakse rangluus, puusades või perses metafüüsikat ning naises vaid lahtimuukimise objekti. Ikka ja ainult mehe jaoks.“7

Kogu seda pikka sissejuhatust võib võtta provokatsioonina. Kui arutasin sõpradega, kas peaks sel teemal üldse kirjutama, oli nii neid, kes ütlesid, et see on äärmiselt vajalik, kui ka neid, kes arvasid, et midagi uut öelda on raske, olukord on teada ning nagunii on mingeid konkreetseid ettepanekuid teha keeruline, isegi mõttetu.

Siinses artiklis ei keskendu ma mitte sellele, kuidas naist või milliseid „naiste teemasid“ lavale tuuakse või kuidas neid kujutatakse, vaid vaatlen hoopiski meeste ja naiste tööalaseid võimalusi. Aga kas need ei ole mitte omavahel seotud?

Pikemas versioonis saab neil teemadel lugeda sotsiaalministeeriumi väljaandes „Teel tasakaalustatud ühiskonda“,8 kus koos kaasautori Liis Jõhvikuga avaldasime artikli teemal „Kas etenduskunstid ja audiovisuaalne kunst Eestis loovad naistele ja meestele võrdsed võimalused?“.

Otsustajad eelkõige mehed. EENCA üleeuroopaline uuring9 soolisest võrdsusest kultuuri- ja loomevaldkonnas osutab, et etenduskunstides tihti ei nähta naisi ebavõrdses olukorras olevana, kuna nad on ju nähtaval, s.t laval. Kui vaadata kas või Eestis tegutsevate riiklike sihtasutuste truppide soolist jaotust, siis on mehi ja naisi nende hulgas pooleks. Veelgi enam, repertuaariteatri loogika – hoida mängukavas korraga mitut lavastust mitmele sihtrühmale – nõuab nii eri vanusest kui ka soost inimesi. Piltlikult öeldes peab trupp koosnema näitlejatest, kelle hulgast saab valida nii Julia kui ka Romeo, nende mõlema vanemad ning amme ja vend Lorenzo.

Siiski näitab see uuring, et arusaam võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle. Vaatamata näilisele võrdsusele on otsustajate seas (loomingulised juhid, lavastajad, näitekirjanikud, kelle teosed lavale jõuavad) eelkõige mehed. Samasuguseid suundumusi näeb ka Eestis.

Meie teatrite kunstilised juhid on suures osas mehed, kusjuures ka erateatrites (nt Von Krahli teater, VAT-teater, Theatrum, Tartu Uus teater jt). Riigiteatrite peanäitejuhtide kohad taasiseseisvunud Eestis ongi olnud vaid meeste pärusmaa: ainuke naine selles ametis on olnud Merle Karusoo Eesti Draamateatris aastatel 1998–1999. Tähelepanuväärne, et isegi veel hiljuti loodud teatrid nagu Kinoteater või Paide teater koosnesid oma loomisel ainult meestest (Paide teatrisse lisandus eelmisel aastal siiski kaks naist). Erandlikena paistavad silma Oma Lava, mida juhivad kaks naist, ning Must Kast, kus neljast juhatuse liikmest kolm on naised. Kaua tegutsenud erateatritest on naisjuhiga kultuuriloolistele lavastustele keskendunud Varius.

Must Kast on tähelepanuväärne sellegipoolest, et seal ka lavastavad peamiselt (noored) naised, sest kui vaadata lavastajate soolist jaotust sõna- ja muusikateatris, siis on see selgelt meeste poole kaldu. Nüüdistantsu ja etenduskunstide puhul on olukord võrdne või isegi vastupidine, aga sellest hiljem.

Üheksas suuremas riikliku püsitoetusega sõnateatris10 on kas osalise või täiskohaga tööl 19 lavastajat. Neist vaid neli on naised, kellest kaks töötavad, muide, Endlas. Muidugi võiks siin arvestada ka teatrite naisnäitlejaid ja -dramaturge, kes samuti on (kodu)teatris lavastusi välja toonud, aga siiski näitavad andmed, et uuslavastustest keskmiselt vaid 25% on teinud naised.11 Kusjuures peaaegu olematu on naislavastajate osakaal muusikateatris, mis on teatriliikidest kõige ressursimahukam ja kus liiguvad tänu sellele ka kõige suuremad rahasummad.

Kokkuvõtvalt: lisaks koosseisulistele lavastajatele kasutatakse ka külalistena rohkem mehi kui naisi. Lavastajate soolist jagunemist meeste kasuks kinnitab erialaliit: Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu liikmetest 72 on mehed ja 42 naised, kusjuures naiste hulka on suurendanud dramaturgide liitumine, mis toimus alles mõni aasta tagasi.

Kust leida lavastajaid? Voldemar Panso küsis pool sajandit tagasi, kust leida teatrisse režissööre, ning hoiatas sealjuures: „Hoidku jumal naiste eest. (Eranditega ei tõesta midagi).“12 Sellest ajast oleme loodetavasti mõne sammu edasi astunud. 2020. aasta kevadeks oli EMTA lavakunstikoolis lavastajaõppe lõpetanud viis naist ja 15 meest. Lavastajaid on muidugi lisandunud sama kooli dramaturgi- ja näitlejaõppest, kusjuures samuti asuvad neist lavastama eelkõige mehed, mõne erandiga.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna on 2020. aasta kevade seisuga lõpetanud 15 lavastajakutse saanut, koos harrastusteatri lavastaja erialaga isegi 19 (neist kümme naist ja üheksa meest). Naised on nende hulgas kõik vabakutselised, mõned mehed on (osalise) lavastajalepinguga tööl riiklikes sihtasutustes, ülejäänud vabakutselised. Praxise uuring vabakutseliste loomeinimeste sotsiaalkaitsest ja toimetulekust13 näitas, et vabakutseliste põhiprobleem on sotsiaalne toimetulek (nt tervisekindlustus), kuna sissetulekud on ebaregulaarsed. 70% vabakutselistest loovisikutest on naised.

Huvitava faktina võib märkida, et kui Lääne-Euroopas asuvad kunstialadel (rakendus)kõrgkoolides õppima rohkem naised kui mehed (mehed tõusevad ka nendes riikides kergemini juhtivatele kohtadele), siis Eestis võetakse lavakunstikooli jätkuvalt veidi rohkem poisse kui tüdrukuid. Erandiks on TÜVKA, kus viimastel aastatel õpib mehi ja naisi võrdselt. Meesüliõpilaste eelistamist seletab ehk Tallinna Linnateatri endise peanäitejuhi Elmo Nüganeni ja Eesti Draamateatri endise peanäitejuhi Priit Pedajase kinnitus, et klassikalises näitekirjanduses ongi rohkem rolle meestele ning seega tuleb mehi eelistada.14 Usun, et ka see suundumus muutub: viimastes lavakunstikooli lendudes on mehi ja naisi olnud võrdsemalt.

Meestelt naistele. Kui mõelda, et tüüpilise teatripubliku moodustavad keskealised, kõrgharitud naised, siis olemegi olukorras, kus keskealised mehed (ja nende valitud lavastajad) teevad teatrit keskealistele naistele. Võib-olla sellepärast tegeletakse laval just „üldinimlike teemadega“, mille kehastamiseks sobivad millegipärast meestegelased. Loomulikult on kõrvalekaldeid (vt artikli algust), ent peab arvestama, et suurem osa (keskealisest nais)publikust jõuab suurtesse meeste juhitud riigi repertuaariteatritesse.

Kas peaksime kehtestama kvoodid, vahetama välja poole loomingulistest juhtidest ja asendama mehed naistega? Küsimus on selles, kas me teame, miks naised ei vali lavastaja eriala, ei kandideeri teatri peanäitejuhiks, ei raja erateatreid. Või kui ka valivad, siis kas nad saavad võimaluse õpitut ja omandatut rakendada, on nad teatrites oodatud ja nende ambitsioone toetatakse? Või on ikka veel levinud uskumus, et juhirolli (mida nii lavastamine, aga veelgi enam loominguline juhtimine on) sobivad eelkõige mehed? Minu meelest võiks kultuuriministeerium panustada ka sellistesse uuringutesse, kus ei keskenduta kvantitatiivselt väljendatavatele tulemustele (kes ja kui palju?), vaid küsitakse, kuidas grupid ennast ühes või teises olukorras tunnevad.

Tunnustus. Üks indikaator, mis samuti illustreerib loomingulisele tööle antavaid hinnanguid, on auhinnad. Mis te arvate, mitu naist on iseseisvuse taastanud Eestis saanud parima lavastaja auhinna? Õige vastus: mitte ükski. Kui mitte lugeda siia hulka 1991. aastal Kaarin Raidi, aga kui auhindu anti 27. märtsil, siis sel ajal olime alles Nõukogude Eesti. Kurb on seegi, et näiteks 2005. aastal läks lavastajaauhind Tiit Ojasoole lavastuse „Julia“ eest, kuigi Eesti Draamateatri kodulehel on Ene-Liis Semper märgitud kui kunstnik-lavastaja.

Kunstnikuauhinna saajate hulgas on naisi rohkem kui mehi, aga traditsiooniliselt on see olnud ka rohkem naiste amet (võib kas või vaadata Eesti Lavastuskunstnike Liidu soolist koosseisu). Viimastel aastatel (õigustatult) levima hakanud suundumus, et kunstnikuauhinnale nomineeritakse kunstnike gruppe (nt lavastus-, valgus-. videokunstnik jne, kes ühiselt loovad visuaalse ja ruumilise terviku) on aga viinud selleni, et kunstnikuauhinna preemiasumma jaotatakse mitme vahel, aga lavastaja (mees) saab selle üksinda endale.

Nagu varem mainitud, on tantsu- ja etenduskunstides naiste osakaal palju suurem ning nad leiavad ka rohkem tunnustust (on nomineeritud ja saavad laureaadiks). Põhjus on kindlasti see, et etenduskunst on tihedalt seotud nüüdistantsuga ning tantsijaks õppijate seas ongi rohkem naisi, mis loogiliselt väljendub ka tunnustuses. Seejuures hindab nüüdisaegne etenduskunst palju rohkem teistsuguseid organisatoorseid suhteid kui klassikaline repertuaariteater: etenduskunstiks nimetatavaid lavastusi luuakse palju rohkem trupiga ühiselt, koosloomemeetodil. Etenduskunstis on ka tavaline, et lavastuse looja on ühtlasi selle esitaja, mis tähendab, et etendaja ei pea ootama, et teda truppi valitakse, ning ka lavale ja lava taha jääva loomingulise meeskonna saab ta ise valida.

Tervitatavad nihked. Paremini läheb administratiivsetel ja loov-tehnilistel aladel. Tänu Viljandi kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia õppekavale on paranenud valgus- ja videokujunduste tase, teisalt on nendesse valdkondadesse lisandunud ka naisi. Siiski on mehed need, kes saavutavad valguskunstniku taseme, aga naised jäävad valguskujundaja või -meistri tasandile. Seejuures pole näha, et mehed liiguksid tööle kostüümi- või grimmialale.

Ka lavastusalajuhataja kohale on tõusnud (noored) naised: taas amet, mis traditsiooniliselt on olnud meeste haldusala. See on siiski juhtunud olukorras, kus ka teatrijuht on naine. Veebruarist sai Eesti Etendusasutuste Liit esimest korda naisjuhi, Vanemuise direktori Kristiina Alliksaare. Naissoost teatridirektoreid on nii riiklikes sihtasutustes (nt veel Garmen Tabor, vastvalitud Svetlana Jantšek), samuti erateatrites (Tiina Rebane, Triinu Aron, Ruta Rannu, Musta Kasti naisjuhtkond).

Raske on kommenteerida, milline on palgalõhe etenduskunstide valdkonnas. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on määratud (alates 2022. aastast 1400 eurot bruto) ning sellega peavad riiklikud sihtasutused arvestama. Erateatrid on tihti palgamaksmisel veelgi halvemas olukorras. Muidugi on teatav struktuurne palgavahe, mis tuleneb sellest, et juhtivatel kohtadel on mehed, kes juba oma töö iseloomu tõttu saavad kõrgemat palka. Küll räägitakse, et vabakutselised meesnäitlejaid julgevad küsida suuremat tasu kui vabakutselised naisnäitlejad. Teadusuuringud kinnitavad, et mehed on paremad palgaläbirääkijad kui naised.

Erilaadsed vaatenurgad. Nendime koos kaasautor Liis Jõhvikuga sotsiaalministeeriumi kogumikku kirjutatud artikli alguses, et kunstivaldkonda peetakse avatuks, mitmekesiseks ja boheemlaslikuks, seal ollakse jäikade ettekirjutuste vastu, seal saab teha meelepärast tööd, mis on loominguline ja egalitaarne. Seejuures on aga näha, et kunstivaldkonna toimimine ei erine ühiskonna üldistest suundumustest – on ju teada, et võrreldes Põhjamaadega on meil soolises võrdsuses arenguruumi küll.

Usun, et muutused algavad igast inimesest ning seega peaksin saama ka ise midagi ära teha: õppejõuna Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolis saan rohkem keskenduda naislavastajate ja -dramaturgide loomingule, „Draama“ festivali korraldajana valin teadlikult programmi naisloojaid.

Peagi kuulutatakse välja teatriaasta auhinnad ning seekord on nominentide hulgas rohkelt naisi: lavastajaauhinna puhul on sel aastal viiest nominendist kolm naist ning üks mees-naine partnerlus, kunstnikuauhinnale kandideerivad ainult naised, samuti tantsuauhinnale. On tõesti olnud naiste aasta. Loodan, et see ei jää erandiks.

Aga mida teha üldisemal tasandil? Tuleb olukord läbi mõelda ning aru saada, kas see üldse on meile problemaatiline. Kas me üldse tahame, et naistel oleks etenduskunstide valdkonnas rohkem või teistsuguseid võimalusi? Võib-olla on tõesti nii, et naised ei tahagi tõusta loomingulistele juhtivatele kohtadele, aga mind huvitab sellisel juhul küll, mis on selle põhjus. Käesolevaga pakkusin vaid ühe sissevaate teemasse, teatri „naisesust“ saab muidugi uurida ja analüüsida erilaadsete nurkade alt. Loodetavasti leidub nii noori teatriuurijaid kui ka teisi, keda need teemad huvitavad.

1 Teatrivaht. Teatriaasta 2021. – 2. I 2022 https://vikerraadio.err.ee/1608453569/teatrivaht-teatriaasta-2021

2 Eero Epner, Uus teater – Noored naised. – Sirp 15. X 2021.

3 Kaja Kann, Uus teater – Naised. – Sirp 29. X 2021.

4 Eero Epner, Uus teater – Noored naised. – Sirp 15. X 2021.

5 Johanna Ross, Inventuur soos ja proosas. Mõttevahetus: XXI sajandi kirjandus. – Looming detsember 2021.

6 Samas.

7 Kaja Kann, Uus teater – Naised. – Sirp 29. X 2021.

8 Liis Jõhvik, Hedi-Liis Toome, Kas etenduskunstid ja audiovisuaalne kunst Eestis loovad naistele ja meestele võrdsed võimalused. Rmt: Teel tasakaalustatud ühiskonda III. Naised ja mehed Eestis. Marling, Raili; Käthlin Sander, Marju Raju, Marion Pajumets (Toim.). Tallinn 2021: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, lk 200−220.

9 EENCA, Gender gaps in the cultural and creative sectors (with the exception of the audio-visual sector). European Expert Network on Culture and Audiovisual (EENCA 2020).

10 Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Eesti Noorsooteater, Vanemuine, Endla, Ugala, Rakvere teater, Vene teater, Kuressaare teater.

11 Näiteks 2015. ja 2017. aastal olid naised kõigist uuslavastustest lavastanud vaid 26% (Tiia Sippol, Eesti Teatri Agentuur).

12 Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, minu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium II. Varrak 2020, lk 301.

13 Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus“, Praxis 2021.

14 Heili Sibrits-Bondarenko, Eesti repertuaariteatrite koosseisulised näitlejad 2014. aasta kevadel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool 2016.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht