Naised, mees ja minevik
Lavastuselt „Olga, Irina ja mina“ ei pea kartma mingeid vihmarlikke veidrusi – kõik on üldinimlik ja liigutav.
Pärnu Endla „Olga, Irina ja mina“, autor Ralf Långbacka, tõlkija Ülev Aaloe, dramaturg Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor. Esietendus 13. II Küünis.
Soome teatri- ja ooperilavastaja Ralf Långbacka (sünd 1932) on kirjutanud vaid kaks näidendit. 1993. aastal teisena valminud „Olga, Irina ja mina“ on tänuväärne materjal naisnäitlejatele, kuid see pole ehk ainus põhjus, miks Endla teatri peanäitejuht Ingomar Vihmar otsustas selle Küünis lavale tuua (Endla oma on alles teine selle näidendi lavastus pärast 23 aasta tagust esietendust Soomes). Vihmari sõnul on selle näidendi kõige olulisem sõnum armastus. Kõikehõlmavast armastusest on kindlasti saanud lavastaja n-ö oma teema, sellest kõneldi ka tema eelmises lavastuses „Tramm nimega Iha“.
Kolm naist … Långbacka näidendis, mille on tõlkinud Ülev Aaloe ja omaaegsest Soome keskkonnast Eesti konteksti tõstnud dramaturg Martin Algus, räägitakse kolmest naisest, kes on 20 aastat tagasi mänginud teatris Tšehhovi kolme õde. Nüüd tullakse taas kokku. Tähistatakse. Meenutatakse. Juuakse. Igatsetakse. Unistatakse.
Ühest näitlejannast on saanud koduperenaine ja teisest inspitsient. Vaid Irinat mänginud Liisule (Kadri Adamson) antakse veel 40aastaseltki rolle – vähe, kuid siiski. Esimese armastaja mängimiseks juba liiga vana, elatanud naiste kehastamiseks aga veel liiga noor. Ebamäärane vaheala. Adamsoni Liisu on naiivne ja kergemeelne, alkoholisõltuvuses ja labase keelepruugiga. Ta ütleb kõik otse välja, ei häbene midagi. Autori ja lavastaja tahtel saab just tema esitada lavastuse olulisima, mõjuvaima stseeni. Luukeredest kapis. Vihmarlikult pöördelisi sündmusi argistades mõjub Adamsoni poolküljetsi esitatud monoloog siiski ootamatult teravalt ja puudutavalt. Võib-olla on Adamson teinud oma senise lavatee parima rolli. Liisu tüpaaž sobib talle oma kergemeelsuselt, kuid pakub tänuväärselt ka sügavamaid ja pöördelisi hetki.
Mašat mänginud Maria (Kleer Maibaum-Vihmar) abikaasa on põmmpeast ärimees, kes käskis noorel näitlejannal teatrist loobuda. Kibestunud Maria elab uhkes basseiniga villas, tundes end koeri kasvatades üksikuna. Maria on šikk, kuid ebakindel. Mees elab tema elu ega lase naisel midagi otsustada: abikaasa võimaldab uhket maja ja kalleid reise ning teab, millist elu peavad elama nende ühised pojad. Marial on kõigest kõrini. Ta on võõrandunud omaenda elust, kahetseb ja mõtleb, mis oleks, kui …
Kleer Maibaum-Vihmari rollilahendust vaadates võib mõelda tema Blanche’ile lavastuses „Tramm nimega Iha“. Tegelaste tüpaaž on päris erinev. Närvlikult hõljuv Blanche istus Maibaum-Vihmarile kui valatult. Maria roll ei anna end lihtsalt kätte: pole kerge seda mõneti kõrki, kõike näinud daami elusaks mängida. Mõlema näidendi tegelase ühisnimetaja on igatsus, armastuseigatsus. See on ka Tšehhovi Olga, Irina ja Maša ning Långbacka näidendi naistegelaste ühisnimetaja.
Ka Olgat kehastanud Beritil (Carmen Mikiver) pole midagi hõisata: keskealise näitlejannana inspitsiendi kohale taandunud, lastetu ja üksi. Naiste piduõhtu toimub Beriti korteris (Liina Undi õhuline kujundus) – korteriperenaine on ülehoolitsev ja sahmiv. Muidu malbelt kulgev lavastus näitab vaid üht vimkat: ohtralt tarbitav alkohol ja õhtu jooksul rüübatav kohv on nähtavalt veekarva, Beritile turgutuseks pakutav vesi aga apelsinikarva. Berit on korraldanud kreeka muusika ja toidu õhtu. Naised istuvad ümber ümmarguse laua ja kõlistavad kujuteldava õhtusöögi kallal, mis mõjub aga kuidagi reaalsena – ma peaaegu et näen sööki taldrikuil –, kuigi naised klõbistavad kahvlitega tühjadel taldrikutel ja kiidavad kujuteldavat kreeka õhtusööki.
Oivaline kokk Berit jääb tegelasena siiski pigem saladuseks, sest erinevalt teistest naistest tema oma luukeresid kapist välja tuulduma ei too. See, et neid luukeresid või lihtsalt hingepiinu on, ilmneb tegevuse käigus aga küll. Ka Mikiveri puhul on põhjust meenutada tema eelmist rolli Millyt lavastuses „Siin elavad inimesed“: keskealine naine, korter ja pidu, eksistentsiaalsed küsimused. Lõuna-aafriklase Athol Fugardi näidend pakub küll rohkem teatraalset mänguruumi, kui pigem etteaimatava sužeekäiguga põhjamaalase oma. Milly tõdemus „Mulle lubati hoopis midagi muud. Lubati elu, mida tasub elada. Kus see on? Mind peteti“ sobib nagu valatult nii Tšehhovi Olgale kui ka Långbacka Beritile.
Kolme naise pidulik kokkusaamine kujuneb minevikus surkimiseks, meessuhete revideerimiseks. Need naised elavad vaid minevikus. Tüübid on aga niivõrd äratuntavad, et publik saalis leiab lihtsalt samastumisvõimaluse. Etenduse lõpus kostub nuukseid.
… ja mees. Lavastuse vaatused on erisugused. Esimene mõjub, justkui piiluks publik vanatüdrukute õhtul lukuaugust sisse. Kolm naist napsutavad, lobisevad tühjast-tähjast, räägivad taga, urgitsevad minevikus, lebotavad diivanil. Kõik on eriti argine, igav ja loomulik – taotluslikult vihmarlik seisund. Mõeldes aga näidendi pealkirjale „Olga, Irina ja mina“, võib eeldada, et esitatakse eelkõige Maša/Maria vaatepunkt, kuid nii see päriselt pole. Pigem tuleb vaadelda Beriti korteris toimuvat läbi lukuaugu või kärbsena seinal.
Kui esimene vaatus mõjub argise tuiamisena ning olukorra ja suhete kaardistamisena, siis teises vaatuses lendab peale mees ja temaga koos ka elu. Napsitanud naised otsustavad külla kutsuda ka 20 aasta taguses „Kolmes ões“ Veršininit kehastanud populaarse meesnäitleja Kalle (Jaan Rekkor), kellega kõigil naistel oli olnud suhe. Kalle mängib tol õhtul don Juani ja muidugi tekitatakse teadlikke assotsiatsioone rahvusvahelise kuulsusega südametemurdjaga. Kalle toob sisse uusi suhestumisvõimalusi, mis esimese vaatusega tundusid naiste vahel olevat juba ammendunud: olime ju teada saanud, et Liisu on paras alkohoolik, Berit täditsevalt hoolitsev ning Maria külm ja uhke, aga kibestunud. Kallega on kõigil omamoodi suhe. Jaan Rekkor sobib Kalleks: veidi joviaalne, aga vaoshoitud, ta naudib kolme naise tähelepanu, jääb seejuures endale kindlaks ja lahkub sobival ajal.
Miks või kuidas … Ingomar Vihmari lavastajatöö seisneb seekord eriti silmatorkavalt just näitetrupi kokkupanemises. Vihmar on rollidesse valinud eriti sobivad näitlejad, kuid seetõttu võib palju teatris käiv vaataja kogeda, et pole põnevust ega avastamisrõõmu. Kõik loovad oma rolli ootuspäraselt, trupist tõusevad esile Jaan Rekkor ja Kadri Adamson. Seejuures on lavastaja taas vaid talle teada nippidega saavutanud trupi ühtsuse ja lavaelu ülima loomulikkuse.
Mille poolest on aga „Olga, Irina ja mina“ Eesti teatripildis eriline? Miks on seda vaja? Ega see lavastus olegi eriline, kuid seda on vaja publikule, inimesele, kes istub saalis ja kellele antakse võimalus lasta oma elu silme eest läbi. Sellel teatriõhtul ei pea kartma mingeid vihmarlikke veidrusi – kõik on üldinimlik ja liigutav.