Naiste ristsõna

Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro ise on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu.

MARIS JOHANNES

Eesti Draamateatri „Lähenemine“, autor Mark O’Rowe, tõlkija Krista Kaer, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kaido Mikk, videokujundaja Tauno Makke. Mängivad Harriet Toompere, Hilje Murel ja Tiina Tauraite. Esietendus 20. I väikeses saalis.

Alati, kui olen käinud Eesti Draamateatris näidendi esimesel lugemisel, on see mind köitnud. Näitlejad istuvad reas laua taga, tekstiraamatud käes. Näidendi mõte jõuab kohale ja kogenud esitajalt saab emotsiooni kätte. „Lähenemise“ lavapilt sarnaneb sellega. Pole küll teksti­raamatuid, aga misanstseen meenutab esimest lugemist.

Kolm naist järgemööda kahekaupa kohvikulaua taga. Tee- või kohvitass ees ja juttu jätkub … mitte väga kauaks, sest naised elavad oma elu ja kokkusaamised on pinnapealsed. Põhjus lihtne: pole millestki omavahel rääkida. Stopp! Nii see ometi ei ole. Nad on koos koolis käinud, on olnud armunud, läinud lahku, matnud mehe, alustanud uut suhet, sünnitanud lapse. Pagas missugune. Äkki mõistavad vanad tuttavad üksteist poolelt sõnalt ja mina vaatajana olen see kõrvaline, kellel hakkab piinlik, et olen sattunud sellist juttu pealt kuulama.

Kui oleksin mees, torkaksin sarkastiliselt, mis naiste plära see olgu, meie, mehed, küll sedaviisi ei lobise, vähemalt jalgpalliteemaga päästaksime päeva. Kui olen naisena eas, kus paarisuhte uuendamine pole enam päevakorras ja laps üles kasvatatud, muutun eriti kriitiliseks: mida kuradit te veeretate seda juttu üle kivide ja kändude, minge oma eluga edasi, milleks sellised kokkusaamised? See on esmamulje „Lähenemisest“, mis on osutunud publiku seas ülipopulaarseks, väike saal on välja müüdud hooaja lõpuni. Nii et leidub palju neid, kes seda naistejuttu vajavad.

Teatriloos on tegu kõneka sündmusega: kokku on saanud kolm kursusekaaslast Priit Pedajase XVIII lennust ning maestro on oma 70. sünnipäevaks lavastanud nendega iiri näitemängu. Mäletan seda kursust Madis Kõivu „Peiarite õhtunäituselt“ (1997) Eesti Draamateatri suurel laval, kui auväärt koht ootas neilt lahtilaulmist. Oli andekas lend, kes nüüdseks on oma laulu leidnud nii Von Krahli teatris kui Eesti Draamateatris. Nüüd tuleb kolmel neist oma näitlejameisterlikkus proovile panna olukorras, kus pole abi ei laulust, tantsust, liikumisest ega mõttemahukast tekstist. Ole ja mängi tühja jutu ajamist ning leia sealt iva, miks seda teatris tehakse. Pole kergete killast ülesanne.

Tekst on ülimalt kõnekeelne. Laused jäävad poolikuks, tuleb ette mõttekordusi, täitesõnu, üksteisele pealerääkimist, kaasanoogutamist. Näib, nagu autor oleks suulise jutuvooru salaja salvestanud ja siis näidendiks kirjutanud. Siit see salaja pealtkuulamise tunne. Tekstiraamatut lugedes sain aru, et Krista Kaer on selle tõlkimistembuga väga hästi toime tulnud. Ainult pealkiri on tuim. Lähenemine – mine-lõpp mõjub eesti keeles kohmakalt ja puiselt. Või ongi see peen vihje tuimale tekstile ja hingetule olukorrale. No sel juhul on tegemist juba kõrgema pilotaažiga.

Kui inimsuhted laval ei köida, tegelgem keeletasandiga. Sel puhul oleksin pidanud ootama, kui näitlejad jutu suupärasemaks ja rollid selgepiirilisemaks vormivad. Teksti on sisse kirjutatud üksteisele sisserääkimised ja igasugused ühmamised, saalis aga arvan, et näitleja pusserdab. Iga mängukorraga läheb jutuvoor kindlasti enesekindlamaks ja lisandub ka näitleja kõrvalpilk rollile. Hea surakas irooniat kuluks sinna lavaruumi marjaks ära.

Praegu on kõige täpsem Hilje Mureli Anna. Selline enesekindel bitch, välimus hoolitsetud, olekus 200% enesekindlust pluss paras annus teesklevat osavõtlikkust. See, millest ta räägib, on temaga juhtunud, vähemalt rääkimise hetkel ta ise usub seda. Mis omakorda ei sega teda teises olukorras risti vastupidist väitmast. Kui Hilje Mureli Anna on teravate kontuuridega, siis Harriet Toompere Cora pigem hajuv akvarell. See tegelane on märsilohistaja tüüpi, kaaslastest ebakindlam, seejuures ei saa aru, kas ta luiskab ja on oma armuloo välja mõelnud või on see tõestisündinud. Ta on aeglasema jutuga, seltskondlikus plaanis kuulaja tüüp, mõjub üksiklasena või kirjanikuna, kes on materjalikorjel. Kõige maisem on Tiina Tauraite Denise – välispidiselt poiss­tüdruk ja lapse ema, Anna õde. Ta esindab praktilise naise tüüpi mõningase soovmõtlemise ilmingutega.

Naistekolmik on olnud nooruses väga lähedane, aga kokkusaamisel hüpatakse teemalt teemale, justkui kuulatakse üksteist ja toetatakse emotsionaalselt, jutt voolab nagu taustamuusika – kuulasin, rääkisin, unustasin. Muidugi pakub olukord publikule äratundmist, olgu siis kraanikausivahetus või sünnituskogemus, liigne kehakaal või trennitegu, nõme töökaaslane või eluarmastus, koer või ämm. Või on see jutt üks suur asendustegevus, naised on kokku saanud, suusoojaks meenutatakse eluseiku, aga valusaid teemasid puudutatakse vaid riivamisi. Jutud algavad poolelt sõnalt ja lõpevad poolelt sõnalt, kokku saadakse ehk jälle aasta pärast. Ja ikka kahekaupa, mitte kordagi kolmekesi.

Loo konteksti arvestades on Anna ja Denise’i käes konflikti võti, õed ei ole omavahel suhelnud pikki aastaid ja seda mehe tõttu, kes nüüdseks surnud. Aastate­pikkune konflikt näikse lahenevat kerge pealiskaudse loba saatel. Aga kuidas on lood lähenemisega? Kas õed saavad koos edasi minna? Väikesed ja suuremad luiskelood ähvardavad siin taas kord plahvatusega lõppeda. Näidendi lõpus näikse autor nalja viskavat nii publiku kui ka oma tegelaste arvel, kõik läheb järgmisele ringile, taaskasutus on ju moes, olgu siis ristsõna või kohvikujutu kujul. Kust neid uusi mõtteid ikka võtta on.

„Lähenemine“ on kui ristsõna, mis ei anna ennast kätte. Minu lemmiklause selles näidendis kõlab Tauraite Denise’i suust elukaaslase surma järgselt: „Ma ei olnud nii rööpast väljas, aga kuradima rööpast väljas olin ma küll.“ No anna abi! Kes aitaks inimesel kuulata seda, mida ta mõtleb ja suust välja ajab. Äkki teater ongi see koht? Tuled teatrisse ja vaatad peeglisse. Näed, et kellelgi on valu, mis võib olla sinu valu moodi, näed, kuidas kellegi hing karjub lohutuse järele. Denise pihib, kuidas ta mängis vapustatud partneri rolli, sest seda talt oodati. Tegelikult plaaniti lahku minna, sest oldi üksteisest tüdinud, aga surm jõudis ette. Väga tõsine ülestunnistus. Keda siin lohutada? Selline peegel pannakse nina alla: vaata, milline sa oled! Või hoopis: vaata, millised nemad on! Peeglike-peeglike seina peal, mina küll nii tasakaalutu ei ole. On ju!

Ei oska aimata, kuidas lavastaja Priit Pedajas ennast sellel naistefoorumil tundis. Ju võttis elukogenud inimesena teadmiseks, et ahhaa, sellised teemad siis. Vaevalt ta lasi ennast rööpast välja viia, ehk pidas peent naeru, et vaatame, kuidas tüdrukud välja ujuvad. Tänuliku vaatajana jään meenutama Kõivu-Pedajase aega, „Lähenemise“ kontekstis just „Peiarite õhtunäitust“, ja miks mitte ka „Suurt kohvijoomist“, mis minu tundeilma harisid ja täislausetega rääkima õpetasid. Kuulugu need pealkirjad minu ristsõnasse. Kes „Lähenemist“ näinud, saab aru.