Näitleja lõppmäng

Vana näitleja lõppjaamas ootab teda kohustuslik lemmikroll Tšehhovi loomingust ning selles on küllaga traagilise lõpu eelaimduse magusat rammestust.

TIIT PALU

1.

Teater pole maja ega asjad selle sees, vaid tõe vari, mida näitlejate põlvkonnad annavad käest kätte. Alati on väike lootus, et mõnel hooletul sammul see puruneb ja paljastub hetkeks ta sisu. Selle hetke nimi on tõehetk, selle nimel käibki kõik see mäng.

Näitlejale on iga etendus hüpe sellesse varju nagu mustavasse järve, mille pealispinna saab küll mõttes rahulikuks sundida, kuid mille põhja kohta andmed puuduvad (seal võib olla kõike!). Nii kordub see igal õhtul, aga alati teisiti.

Näitlejad sünnivad ümberkehastumise kaudu nagu liblikad röövikust. Kui see harv protsess kord toimub, on meil näitleja igaveseks. Muidugi ei juhtu seda iga päev ja igaühega, kuid vahel siiski. Need õhtud tuntakse ära ning jäävad kohalolnutele meelde.

Näitleja saatuses on kummalisi sõlmi nagu tuulepesi, millesse takerdumata tema elu poleks kahtlemata see. Kõrvalseisjale tarbetuna näivad, enesehävituse piirini kirglikud otsingud talle tühja kestana antud tegelaskuju hingestamiseks määravad ära näitleja vaateprisma murdepunktide kvaliteedi.

Parim näitlejasaatus on särada heledalt ja kustuda jääknähtudeta.

2.

Mõnigi lavastaja on jõudnud mõistmiseni, et jumala vaatepunktist on teatris kõik sedavõrd ebatäiuslik, et puudub üldse mõte ennast ja oma truppi arutluste, pealisülesande ja detailidega vaevata. Ta ei vaja seda isetegevust.

Las olla nagu on: suurimas mängus, kus panuseks ülim, võib umbes tulistades kergemini kümnesse tabada kui hoolikalt sihtides. Palehigis sõnade harjutamine ja misanstseenide seadmine on ses mõttes abituim katse kuhugi välja jõuda mängus, kus kas juba ollakse kohale jõudnud või ei jõuta iial kuhugi. Mida vähem tasakaalu ja rohkem ebakindlust, seda suurem on seni nimeta kombinatsioonide tekkimise tõenäosus – lase lõdvaks ja anna minna!

Midagi etenduse vältel ikka juhtub, see on sama hästi kui garanteeritud. Silmapiiri ületavad tähenduste väljad on teatris nii tihedalt mineeritud, et ootamatused ei lase ennast oodata. Ja lõpuks saab lavastaja hiljem öelda, et seda, mis juhtus, ta nimelt soovis ja ette nägigi, selle poole oligi ta teel.

Kui sellisel lavastajal jagub mõneks aastaks järjepidevust, kogunevad talle sappa jüngrid, kes kuulutavad ta geeniuseks ja teatrikunsti päästjaks. Võib-olla on neil õigus, võib-olla ei ole.

3.

Lavale astub siiski näitleja, mitte lavastaja, kriitik või kontseptualist. Just näitleja peab kõigile kastanid tulest välja tooma. Miks ta on sellega nõus? Millele ta saab loota, kui asub sise- ja välistegevuse kaudu, oma keha ja hinge ohvriks pakkudes lahendama saladust, mida sõnadesse panna ei saa? Kui seda teaks, siis ehk selguks teatri müsteerium, ja seni haruldastest tõehetkedest, mis liiga tihti jäävad nagu kiuste silmapilgutuste vahele, saaks argine kontiinum.

Noorele näitlejale on palju lubatud, sest ta teab nii vähe. Kuna ta ei tunne hästi elugi, saati teatrit, saab ta kõik kohe andeks. Süütut jultumust temalt oodataksegi, midagi muud pole tal kaua oma marssalipaunakesse panna. Noor näitleja on varmas astuma tundmatusse, sest ta ei tea veel, mida peaks kartma, kui kell seitse algab reegliteta rituaal.

Elu ja teatrit näinud näitleja juba natukene aimab, et lava võib olla ka mõõtmatu impeerium, kus päike kunagi ei tõuse ja armu ei anta; elu on talle kallis ja lapsed alles väikesed. Teatrikoolist kaasa antud Ariadne lõngakera ettevaatlikult lahti ja kokku kerides julgeb ta igal õhtul astuda siiski kukesammu võrra kaugemale. Miski ei hirmuta teda nii, nagu mõte selle lõnga katkemisest või lõppemisest, mis ühel heal päeval vältimatult juhtub niikuinii.

Siis jääb ta üksi ning peab langetama iseseisva otsuse hakata astuma edasi või tagasi. Edasi minnes eemaldatakse kõik kaitseriivid. Tagasi minnes põletatakse kõik sillad. Teater on lõks, mida tippvormis näitleja kujutleb end üle kavaldavat, aga see lõks on tema ümber selleks ajaks juba sulgunud.

Aastatega hakkab näitleja tundma vastutust oma tegude eest, nagu oleks teater koht, kus vastutust kanda. Juba teab ta omast käest, kuidas on piisav ja ökonoomne, ent teine pool temast tahaks veel selle vastu mässata ja panustada kogu jõu ühte juhuslikku sööstu. Elu ja teatri ristteel seisev näitleja võib tunda end niivõrd kammitsetuna sõnatutesse kokkulepetesse ja koolkondlikesse konventsioonidesse, et soovib teatri hüljata ja eluga edasi minna.

Mõnel see õnnestubki, ehkki ukse sulgemisega kaob ka võimalus mängida end lõplikult vabaks. Nagu see oleks ülepea võimalik (aga lootust ju on, ärge öelge, et ei ole!).

4.

Alles vanaks saanud näitleja on nõnda vaba, et kaaslased, pealtvaatajad ja juhtnöörid teda enam ei häiri. Tal on teatris nüüd lihtne. Tema on nõus ennast ära kaotama kas või iga päev, ja selleks igaveseks teeleasumiseks tal pealehakkamist jagub, ehkki kõik katsed kaotsi minna lõppevad ikkagi samas punktis, kus oldi alguses (või siiski mitte?).

Vana näitleja mobiil võib olla nädalate viisi tühi ja ta ise kadunud, kuid etenduse päeval on ta aegsasti platsis. Tema osalusel etendusi pole palju, neid võibki olla mõni harv kord, vanale näitlejale pole see aga enam ammu tähtis. Temas toimib teater ka fanfaarideta, ja kõik, mis teistele on uus, on talle tuttavlik vana.

Ta võtab teatrisööklas aeglaselt einet ja manustab garderoobis rohud. Ennäe, need puud akna taga on suureks kasvanud, nagu olnuks kõik alles eile. Ta istub ja vaatab seda kasvamist ja sagimist ümberringi. Ta näeb end peeglist ja sedastab, et inimese hing on igavesti noor. Vana näitleja räägib juttu nendega, kes teda mäletavad, ja tervitab aupaklikult esimesena neid, kes temast midagi ei tea.

Proovis võib ta lasta silma looja, kuid õhtu poole, etenduse lähenedes, muutuvad ta meeled erksaks – selliseks on sätitud ta sisemine kronomeeter. Neile, kel on kogu aeg rutt, tundub ta võimatult aeglane. Aga tema teab, et kõik tuleb ringiga tagasi. Mida kiirem tempo, seda lühemad ringid, ja tema on võtnud sisse koha nende ringide keskpunkti paiku. Ta teab, et kõik kordub, ehkki alati teisiti.

Vana näitleja naerab teistel kohtadel ja ajab asju huvitavalt segi, temas tekkivad seosed on tavaliselt teistele läbipaistmatud, sest nende allikad on ajahõlmas. Talle on käkitegu ajada komöödias segi uksed ning märgusõnad, kuid seda ei saa pahaks panna, sest vahet ausalt öeldes ju ei ole.

Ekskursioonil sõprusteatrisse tuleb teda trepikäänakutel järele oodata, seevastu etendusel võib ta kõiki üllatada sellega, et on vallutanud võtmestseeni tipu siis, kui teised alles hoogu koguvad. Tema väsimatud püüded laval hädaolukordi tekitada loovad järjest uusi väljapääse – ja nii võib värskelt elustuda ka lavastuse sajas etendus.

Vana näitleja puhul arvestavad kõik vaikimisi sellega, et homsest võib ta enam üldse mitte tulla (selleks puhuks on varuvariandid), kuid lõpuks on harva tema see, kes veab alt.

Jah, mõnikord on ta nagu oma aja ära elanud katastroof, ent tegelikult kaalutakse just temaga tuleviku kullaproovi. Vana näitleja tunneb teatri aega ja ruumi nagu oma peopesa, tal ei ole teatris enam ammu igav. Temal pole kuhugi kiiret, sest olulised asjad sünnivad just õigel ajal või siis üldse mitte kunagi.

Oma rollide ajaloo prügikasti pole ta aastakümneid tühjendanud, see on kuhjaga täis, seal on läbisegi tõesti kõike. Sellest ongi juba saamas rahvuslik aare: ta võib oma mälu hauakambritest tuua lagedale lõputult muumiaid ja need lihtsate võtetega elustada.

Ta oskab laval nii võluvalt ära eksida ja kõik kokkulepitu nii veenvalt sassi ajada, et igavast reaetendusest saab põnev sudoku. Igal hetkel võib ta aja ja ruumi tasanditest sedavõrd elegantselt otse läbi astuda, et füüsikutel oleks parem pillid kohe kotti panna.

Vana näitleja on väliselt napp, oma liigutuste kogusummas jääb ta sajakordselt alla noorele kolleegile. Kuid see ei kahanda karvavõrdki ta semiootikat, vastupidi! Temast jääb rohkelt ruumi fantaasiale: mida kõike ta võiks teha, aga ei tee, sest jätab selle tegemata (sellest vastasseisust võimaluste ja nendest loobumise vahel tekibki pingestatud teater). Eales ei saa kindel olla, kuhupoole emeriitnäitleja hetke pärast võib hakata kukkuma, ning see teeb tema kohaloleku eriti väärtuslikuks.

Ta on tegevuskunstiteos, munk ja sübariit, paroodia ja paradoks. Kunagi kirjutatakse tema kohta raamatuid, mis vormivad kogutud argihetkedest müüdi.

5.

Mõni aasta tagasi kohtusin teatrisõbraga. Talle oli tähtis jutu alustuseks kohe ära öelda, et ta pole enam kunagi saanud sellist elamust, nagu noorena esimesi kordi teatris käies. Siis oli teater teda korraks sügavalt puudutanud.

Hakkas kurb, kui ta halli näkku vaatasin ja neid tuttavaid etteheiteid kuulasin – teater on võtnud ta elu. Viiskümmend aastat on ta nüüdseks käinud igal õhtul teatris, vaadanud paljut (ehkki kindlasti mitte kõike) ja on oma elu kokkuvõtteks näinud ainult seda, kuidas eesriie sulgub ikka samal kohal, kus avanes (kui sedagi).

Mõnel õhtul on temas tärganud tunne, et veel pisut ning näitleja laval teeb õnnestunult kõike hõlmava žesti või hüppab tavatult kõrgele, vabaks, või rõhutab uudselt mõnd kulunud lauset ja vaatab sulle seejuures silma nii, et olemise tühisus leiab mõtte. Seni asjata, kuigi tema silme all on lahingusse läinud põlvkondi noori näitlejaid. Aga kunagi see ju oli, see puudutus, ütleb ta mulle. Nagu ma ei mõistaks, millest ta räägib.

Kellele ei meeldiks olla teatris õnnetu (ja milleks muuks teater ongi?), aga veidi tahaks ka õnne tunda, eks ole, see on inimlik. Kogu meie lootus on pandud teatrile, sest mujalt pole seda üldse võtta. Seda lootust pole veel päris alt veetud, vaid selle täitumist on edasi lükatud. See peab kindlasti midagi tähendama ega saa minna raisku.

Teatrist on raske loobuda, tema eest ei saa pugeda peitu, kui ta su ellu on korra tulnud. Kuid eks ole ka see midagi väärt, kui lootused luhtuvad nii mastaapselt, et tunded sellestki puhastuvad. Teater on elust sageli suurem, mõnikord ka raskem ja ta alla rusuks võib raugeda.

Vana näitleja ja vana teatrisõber astuvad kõrvuti. Teelolemine on neile tähtsam kui puudutada miraaži. Kõik momendid sel teel sisaldavad ohtusid, millest neil pole kavatsustki kõrvale põigata. Pihtasaamise lootus elab viimasena.

1998. aastal tõi Eino Baskin Vanalinnastuudios lavale Neil Simoni komöödia „Päikesepoisid“, kus ta ise mängis vana komödianti Al Lewist ning tema kunagist lavapartnerit Willie Clarki kehastas Aarne Üksküla.

Arno Saar / Õhtuleht

6.

Nüüdisteater on eeskätt tehniline. Kui täna elektrit pole, siis tuleb tulla homme tagasi. Ka rollile lähenetakse nüüd teaduslikult, tehnika kaudu. Üks eelistab liigelda laval idamaiselt konksus põlvedega, teise looming on rajatud akadeemiliselt tunnustatud hingamisele, kolmas on põhjusega uhke oma väljapoolsuse üle, neljas jälgib pingsalt seedekulglat, viies loob ainult impulsside toel, kuues teeb ka õhtul päikesetervitust, seitsmes improviseerib õpiku järgi, kaheksandal on aukiri viimatisest töötoast, üheksas on äsja avastanud ürgande allika, kümnendal …

Vana näitleja ei oska midagi või on lõpuks vabanenud kõigest üleliigsest. Ta lihtsalt on ja sellest on enam kui küll. Heal juhul, mõnikord, pits konjakit, rohkem pole talle midagi vaja.

Kui püsitrupiga repertuaariteatri kunstilisel juhil on vaja midagi öelda, kuigi midagi öelda ei ole, siis on lihtne koguda poolehoidu jutuga sellest, et tema juhitav teater pöördub nüüdsest näoga eeskätt noorte poole; ka trupis tehku vanad ruumi uutele, sest noored on tulevik (vanad on minevik). Sellega saab pisut aega võita ja tähelepanu päris probleemidelt kõrvale juhtida. Peaasi on siiski mitte minna sõnadelt tegudele ja kõik lõppeb hästi nagu alati.

Vahel tekib mõne teatri osas kahtlus, kas pole tegemist pigem muuseumiga, kus on tallel muljetavaldav ajalugu. Kuid eks saa säilikutestki teha huvitavaid näitusi. Seevastu asutustes, kus kultuurikiht hoopiski puudub, on mõtted sageli otsas enne, kui uhiuutele riistadele jõuab langeda esimene tolm.

Millal siis on näitleja vana? Loomulikult ei saa siin midagi määratleda ainult aastatega, kogemustega, pagasiga, selgusega küll. Noor näitleja on valmis kõigeks. Vana näitleja pole valmis millekski. Noor näitleja peab lavaliseks vabaduseks seda, kui saab seal esitleda oma hingelise segaduse hetkeseisu. Vana näitleja on vaba siis, kui saab neist hetkeseisudest just üle olla.

Oleme märganud, et mõni näitleja on kohe vana, teine aga igavesti noor. Ses mõttes pole vanus oluline, uudishimu on seevastu põhiline. Kõige huvitavamad on aga kaheldamatult need vanad näitlejad, kes on vasktorudest läbi käinud – nendest ju ongi siin jutt. Sellise vana näitleja mängus on kihte, mida oskavad eritleda ainult vana kriitik ja vana teatrisõber. See, kes pole näinud vähemalt poolt ta kahesajast rollist, ei märka kunagi ta mängu päris nüansse. Ometi on just tema loodud rollis kihtidena näha temaga töötanud korüfeede nipid, trikid ja leiud.

Need legendaarsed tüübid turgudelt ja lokaalidest, kellelt vana näitleja laenab, pole enam ammu aktuaalse kaamera vaateväljas. Nendest jäänud jälg ongi talletunud veel ainult selle vana näitleja tundemällu ning sealt nad viipavadki rõõmsalt neile, kes on pühendatud.

Nagu see minema pühitud kultuurist keset kõrbe maha jäänud jälg, mille juures koer oskab veel jalga tõsta (ja sedagi vaid Brodski luuletuses!), nii tõstab jalga jala ette ka vana näitleja ning võimatu on öelda, kelle viga see siis lõpuks on. Kas tänapäevase vaataja oma, kellele ajalugu algas nüüd, või vana näitleja oma, kelle paremad päevad on viimaks ometi möödas?

7.

Iga näitleja elus jõuab kätte päev, mil koduteatri valvelaua töötaja temalt küsib: „Kuhu te lähete ja kes te üldse olete?“

See oleks väga hea küsimus, kui see olukord leiaks aset rambivalguses. Siis hakkaks näitlejal kohe mõte tööle: siin on, mida üldistada ja abstraheerida, siin saaks pikalt pausi pidada, žesti ja miimika abil tähenduslõõtsa lahti tõmmata, sellel mõnegi vahva pala esitada ning lõpuks elegantselt inimolemise tuumani jõuda ja õnnestumise korral kedagi ka inglitiivasulega puudutada.

Vestlus ei toimu aga rambivalguses, vaid säästupirni all, kus tubli ametnik teeb oma tööd ja kaitseb teatri tagalat igaühe eest. Kuidas, millise rollinurga alt vastata heale küsimusele nii, et ükski tõlgendamise võimalus raisku ei läheks?

Sel hetkel mõistabki näitleja, et temast on vist saanud vana näitleja. Lõpuks ometi on temalt võetud kohustused ja taak, ta on vabastatud teatritöö pöörasest tempost. Ta ei pea enam mängima, sest ta ei mahu enam reeglitesse, reeglid pole enam talle. Kõik, mis järgneb, on näitlejaelu puhas boonus. Jah, sest kui kõik on loetud, mis siis enam üldse loeb?!

Mõni vana näitleja elab nii vanaks, et tema mängu enam keegi ei mäleta. Ta ei meenu enam endalegi mitte. Ja see kirge täis noor nägu vanadel viletsatel fotodel lavastustest, mida kunagi nii väga vajati, ei tekita kelleski ühtegi küsimust.

8.

Jääb helehelge unistus vanade näitlejate ühiskodust, kus nad saavad külg külje kõrval väärikalt ja huvitavalt vananeda nagu riiulis raamatud, mida harva avatakse („ei ole lõppu raamatute riiul …“). Küllap on neil seal valged riided ja avarad toad, tõhusad rohud ja südamlikud hooldajad, kes välja valitud ustavaimate teatrisõprade seast.

Pargi poole avanevatest akendest kostab värsikatkeid ja heledat naeru, toit on maitsev ja naps puhvetis soodne. Vanad näitlejad teevad teatritki ühiseks lõbuks, sest vana näitleja tahab ju ikka teatrit teha. Kui mõnikord tuuakse lapsedki vanu näitlejaid vaatama, siis on vanad näitlejad isegi jälle noored ja ajavad lustlikult nii kunsti- kui ka vigurijuttu.

Surm selles asutuses on paljas metafoor, osa igapäevasest karnevalist, mille saab igal hetkel hoobilt ümber pöörata või rekvisiidiriiulile teiste maskide vahele tagasi panna.

Vana näitleja lõppjaamas ootab teda vältimatu lemmikroll Tšehhovi loomingust ning selles on küllaga traagilise lõpu eelaimduse magusat rammestust. Selles viimses rollis juba osatakse kanda pausi ja nautida tegevusliku meetodi külluslikke ande. Improvisatsioon õitseb siin kõigis vaikelulistes vormides, igal sammul sünnib ja variseb maailmu nagu küllusesarvest, ning kontekstide tulevärk võib asjatundja lüüa lausa tummaks. Jah, siin kahtlemata on, mida mängida! Lõpuks ometi …

Milleks teater? Mida ta õpetab, millest meile räägib? Kes võiks neile alusküsimustele vastata paremini kui vana näitleja. Kas teater on teinud kellegi elu paremaks, mis on temast üldse kasu? Vana näitleja ei vasta, sest ta teab, et vastus võib olla küsijale valus ja tee tuleb ise lõpuni käia. Kellel on üldse aega kuulata, mida on vanal näitlejal öelda? Ja kas tal ongi midagi öelda, või on selleks ajaks siiski kõik juba öeldud?

Näitleja lõpus pole punkti, vaid semikoolon, komale asetatud punkt, mille tasakaalus ja lõpetatuses ei või iial kindel olla; alati võib juhtuda midagi, mis toob vana näitleja uuesti mängu.

Näiteks noorel lavastajal võib tekkida plaan teha vana näitlejaga tükk. Võib-olla tahab ta meeldida vanadele kriitikutele, kes vana näitleja pilti noore näitlejana seniajani oma öökapil hoiavad? Võib-olla mõlgub tal meeles mõni vallatus ning kui siis vana näitleja sõnad pähe saab ja laval mõne äkilisema liigutuse teeb, on rahval nalja nabani? Võib-olla vajab ta aga näitlejat, kelle peale saab absoluutselt kindel olla, kui asi tõsiseks läheb?

Kriitilistes olukordades võib teater julgelt rajada oma viimse lootuse vanale näitlejale. Muidugi ta veab välja, sest mis see siis ära ei ole.

Teater. Elu. Mäng. Via regia. Näitleja;

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht