Naljad ja hirmud neljale
„Cancún” on äärmiselt täpselt paika komponeeritud teatritekst, mis kubiseb paradoksidest. Eesti Draamateatri „Cancún”, autor Jordi Calceran, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja ja Jaan Rekkor. Esietendus 28. X Eesti Draamateatri väikeses saalis. Võib vabalt juhtuda, et Mehhiko kuurordist Cancúnist saab tänu Eesti Draamateatri lavastuse menule lähiaastatel eestlaste järjekordne lemmikreisisiht. Mõnel reisikorraldajal jääb lahendada vaid see, kuidas sinna odavalt kohale lennata. Teadmatule, nagu siinkirjutaja, kes polnud sellest kuurordist varem kuulnudki, ei mõjunud „Cancún” näidendi pealkirjana enne sünopsise läbilugemist kuigi kutsuvalt. Neile, kes Mehhiko turismisihtkohtade osas sama harimatud, olgu öeldud, et praegusel juhul märgib Cancún jõukamasse keskklassi kuuluvatele hispaanlastele ilmselt sama, mis eestlaste hordidele Pattaya või Sharm el-Sheikh või Agios Nikolaos – see on ülipopulaarne ja ammu juba täiesti isikupäratu kuurort nagu iga teinegi. Puhkusele on saabunud kaks rõõmsat abielupaari, kelle pikaajaline sõprus ning iga-aastane komme koos reisida tõestab loomulikult nendevahelise sideme sitkust ja siirust. Cancúnis, nagu kõikjal sellesarnastes paikades kus tahes maailma otsas, on elu mõtteks mitte sisse magada oma all inclusive hommiku-, lõunaja õhtusööke, päevitada end pruuniks, käia natuke tüütutel, kuid vahel päris huvitavatel ekskursioonidel ning veeta lõbusaid õhtuid rohke alkoholiga.
Lavastus algab triviaalse kassakomöödia võtmes, kus lavale tuigerdavad pisut nokastanud ja nagu vihuti klišeedeks maalitud turistiportreed. Kui tegu poleks Jordi Calcerani teksti ja Hendrik Toompere lavastusega, võiks siinkohal peaaegu ilmeksimatu täpsusega ennustada, mis saab edasi. Sest täpselt samamoodi algavad miljonid Hollywoodi tüüpi menukomöödiad, kus kõik on šablooni järgi paika arvestatud, ka see, millal publikul on kohustus naerda. Ent mitte Calceranil. Esimene kerge vihje ebakõlale saabub lavale koos šampanjapudeliga. Teate ju seda vastikut petetu tunnet, kui teie sõpradel on merevaatega tuba, aga teie aken avaneb sisehoovi, kus kell viis alustatakse prügikastide tühjendamist? Või nagu siin: sõprade toas oli complimentary šampanja, teil aga mitte!
Niisiis, ollakse joonud, ja juuakse veel. Üks neljast joob natuke liiga palju ning lobiseb samuti natuke liiga palju. Kogemata toob ta päevavalgele tillukese fakti ühest ööst kakskümmend viis aastat tagasi. Paraku ei tohi „Cancúni”-taolise näidendi puhul jutustada ümber sisu – see oleks tulevaste vaatajate altvedamine. „Cancúnis”, nagu ka Calcerani teistes tekstides, on ootamatuid pöördeid, mille enneaegne avamine on sama pahatahtlik kui hakata kriminulli puhul jutustama, kes osutus mõrvariks. Pealegi on osa mõnust, millega Calceran mängib, nimelt vaataja äratundmisrõõmud. Seesugune kuurort, nagu öeldud, on tuttav meilegi. Tuttav on ka šampanjapudeli juhtum. Eriti tuttav on aga tunne, et meie elu ei määra mitte suured sündmused ja põhimõttelised, kaalutletud valikud, vaid tillukesed igapäevased otsused, juhuslikud võimalused, spontaansed sammud. Mis oleks, kui ma oleks/ poleks tookord nii otsustanud? Kui sel või teisel eluhetkel poleks juhus mulle kätte mänginud võimalust, mida ma kasutasin / ei kasutanud, ja alles hiljem mõtlesin … Kes ma oleksin, kui ma poleks abielus selle mehega/naisega, vaid hoopis tolle teisega, kellest olin tookord hoopis rohkem/vähem huvitatud.
„Cancún” on äärmiselt täpselt paika komponeeritud tekst, mis kubiseb paradoksidest. Ühelt poolt tuleb sellest loost justkui välja, et oma unistused tuleb täide viia, elu ohjad enda kätte haarata ja mitte oodata, mismoodi saatus suvatseb kaarte jagada. Milleks muidu räägitakse näidendis ka kellestki üksikust vene vanamehest, kes igal õhtul uue neidisega restoranis lõunastab – kord sobib vanamees neile isaks, kord vanaisaks? „Cancúni” põhjal võib aga jõuda ka küünilise tõdemuseni, et pingutamisel pole üldse mingit mõtet – sest pealt viiekümnesena pole justkui enam vahet, kas noorena oldi väga ilus ja ihaldatud või keskpärane ja mitte eriti populaarne, kas abielluti sellega, kellega taheti, või sellega, kelle saatus ette mängis.
Kavalehele on lavastaja Hendrik Toompere paigutanud kaks mõistujuttu: üks räägib india karjapoisi unenäost ning teine on katkend Peeter Sauteri romaanist „Seltsimaja”. Needki lood juhatavad meid filosoofilistele otsingutele, tegeliku ja näilise piirile. Taas meenub vana mõistulugu professorist, kes nägi unes, et on liblikas, kes näeb unes, et on professor … Või kuidas see tõestamatu teoreem oligi? Kindel on, et miski pole kindel, ja võib-olla just see ongi Calcerani puhul kõige võluvam.
Toompere on „Cancúni” lavaleseadmisel valinud äärmise autoritruuduse tee, mis näidendi väärtusi silmas pidades on ilmselt üsna õige. Musta huumori kuningaks kutsutud Calcerani näidenditest (Eesti Draamateatri repertuaaris on ka sama autori vist kuulsaim töö „Grönholmi meetod”) on oluline kõik nüansid üles leida, esile tuua, välja mängida. Calceran on pigem autor avastamiseks ja avamiseks kui tõlgendamiseks. Ja kuigi see kõlab – eriti Calcerani tekstidele mõeldes – primitiivselt, ei oska öelda muudmoodi, kui et see lavastus on väga hea. Just nimelt lavastaja enesetaandamises, targa autori väärtustamises ja – loomulikult – väärt näitlejate kõrgetasemelises mängus.
„Cancún” on kirjutatud hästi tempereeritud kvartetina, neljale võrdsele väga võimekale näitlejale. See on paras pähkel pureda neile, kes naudivad mängu ilu, peeni nüansse ja emotsionaalseid purskeid, aga ka kavalust ja saladust. Tekst lausa kutsub spekuleerima mõttega, et lavastaja ja näitlejana tegutsenud Calceranil on kirjutades seisnud silme ees kindlad näitlejad. Ka Eesti Draamateater on lavale „paisanud” dream team’i: Kaie Mihkelsoni, Ülle Kaljuste, Jaan Rekkori ja Peeter Oja.
Küllap tuleb seda ansamblit silmas pidades võtta ette uus käik „Cancúnile”, sest võib kujutleda, kui palju suudavad meistrid oma rollis kasvada, kui see kord saab neile päriselt kontidesse ja naha vahele. Tore, et lõpuks ometi on Peeter Oja teatrilavale tagasi meelitatud. Vahepealsed aastad estraadi- ja telemaailmas ei ole õnneks temaga kaasa tulnud, mis kõneleb küpsusest ja tarkusest.
Peategelast, kaunist ja (vähemasti näidendi alguses näib nii) täiuslikku elu elavat Reme’t kehastab aastatega üha enam sära ja sügavust koguv Kaie Mihkelson. Mihkelson näitleja ja inimesena kannab hästi edasi üht „Cancúni” peamist mõtet – temas on ühendunud kuuekümnese (see ei ole trükiviga) tarkus, sügavus ja kogemus oma east aastakümneid nooremana paistva välimusega.
Näidendi keskel on Pablol (Peeter Oja) monoloog, kus muu hulgas ka tekst: „Kas sulle meeldiks, kui sa saaksid [—] ajas tagasi minna ja otsustada tagajärgi juba teades?” Kellele see siis ei meeldiks? Kas me just sellise äraspidi unistamisega ei tegelegi kogu oma elu, pidades mõttetuid plaane, kui hea oleks uuesti alustada, olles kahekümnene ja viiekümnese kogemustega. Sest lõppude lõpuks taandub kõik ju ka Calceranil eksistentsiaalsele hirmule – kas ma olen teinud kõik õigesti? Kas ma olen elanud hästi? Kas minu valikud (eile, täna, hommikul, õhtul, aasta tagasi, kakskümmend aastat tagasi) olid ikka targad? Kasulikud? Aga kui äkki …?
Liiga palju šampanjat joonuna muutub Reme näidendi algul „natuke ninnu-nännuks” ja õhkab: „Jah, sest kui ma mõtlen, kui palju õnne minul on elus olnud ja kui palju on õnnetuid inimesi, kellel pole seda, mis meil on … [—] Kui ma selle peale mõtlen, siis ma muutun kurvaks, aga samal ajal olen ma nii õnnelik, et ma … nutan.” Nõnda jääb „Cancúnist” paratamatult painama ka mõte, et oma mõtete (ja soovide) sõnastamisega tuleb olla ettevaatlik, sest on oht, et need võivad täide minna.
Kõige eelneva juures – ega ma ole unustanud öelda, tegemist on komöödiaga?