Narva Euroopas. Põlvkondade side ja piirieufooria

Giacomo Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks.

MADLI PESTI

„PiiriEUfooria“ („Border EUphoria“), autor ja lavastaja Giacomo Veronesi, ruumi- ja kostüümikunstnikud Anita Kremm ja Liisamari Viik, helikujundaja Kymbali Williams, liikumisjuht Kirte Jõesaar. Mängivad Lena Pavlenko, Olga Kirn, Natalja Orehhova, Jelena Sergejeva, Serafima Kolodkina, Anita Kremm, Liisamari Viik, Kirte Jõesaar ja Kymbali Williams. Esietendus 22. IX Austrias Grazi etendus- ja visuaalkunstide festivalil „Steirischer Herbst“.

Piir on moes, täpsemalt Euroopa Liidu piir. Kahjuks. Teadagi, miks. Eesti muusika- ja teatriakadeemia nüüdisaegsete etenduskunstide õppejõud Giacomo Veronesi tõi Austria festivalil „Steiermargi sügis“ („Steirischer Herbst“) välja lavastuse piirieufooriast („Border EU­phoria“ – suurtähed pealkirjas viitavadki Euroopa Liidule). Lavastuse loojad ja etendajad on Tallinnast ja Narvast. Proovid viidi läbi Narvas endise Baltijetsi tehase ruumides. Grazi linnas toimuval festivalil mängiti lavastust tühjas kontorihoones, kunagise mobiilifirma kõnekeskuses. Baltijetsi tehase ruumid oma Nõukogude-aegse sisuga kanti Austriasse autentselt üle.

Lavastaja Giacomo Veronesi oli kutsutud Grazi etendus- ja visuaalkunstide festivalile teist aastat järjest. Eelmisel aastal tegi ta lavastuse „Turvaline ruum mehekehale“ („Safe Space for Male Bodies“), kus kaheksa sealset ajateenistuses või sõjaväes käinud meest mõtestavad füüsilise tegevuse kaudu oma kehalist kogemust. Meeste sõjaväekogemus oli pigem ebameeldiv ning see toodi esile mitmesuguste performatiivsete ja visuaalsete vahenditega. Lavastuse algtõukeks oli Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukraina vastu.

Tänavuse „Steiermargi sügise“ teemapealkiri on „Inimesed ja deemonid“. Festival, mille peakuraator on end selgelt Putini režiimi vastasena positsioneerinud Vene kunstiteadlane Jekaterina Degot, haakub ümbritseva ühiskondliku fooniga (näiteks festivali eelmise aasta pealkiri oli „Sõda kauguses“). Kuidas suhestub aga „Inimesed ja deemonid“ ühiskonnaga? „Deemonit“ pealkirjas tõlgendaksin eelkõige kurjuse kehastusena: just selline on üks selle sõna sõnaraamatutähendusi peale deemoni kui mütoloogilise olendi.

Festivali tellitud ja produtseeritud lavastused ning neli spetsiaalselt kokku pandud näitust mõtestavad üksikisiku toimimist kurjuse režiimis, inimest keeldude-käskude maailmas ning end ühiskonnas võõrana tundmist.

Võõras. Viimane tähendus hakkas eelkõige kõlama lavastuse „PiiriEUfooria“ puhul. Lavastaja Veronesit inspireeris nimelt lisaks piirilinnale Narvale ka välismaalase passi ehk halli passi (ingl alien passport) kontseptsioon.

Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks. Kuna lavastus sündis inspireerituna Baltijetsi tehase ruumist ja sealse töö sisust (tehases töötati Nõukogude ajal välja haruldaste muldmetallide ja tuumaenergeetikaga seotud tehnoloogiat), siis oli tähtis leida Grazis lavastuse kontseptsiooniga sobiv ruum. Ilmetu kontorihoone keset Grazi peent kõrgkodanlikku, ajalooliste villadega linnaosa on kahtlemata sobivalt kontrastne tegelemaks igasuguste vahealadega, liminaalsuse ja piiripealsusega.

Vaid kahekümnest inimesest koosnev publik juhatatakse sisse peagi lammutamisele mineva kontorihoone tagauksest. Koridori seinal püüab siseneja pilku ajalooline foto Narva ja Jaanilinna kindlusest ning väljavõte ingliskeelsest artiklist Baltijetsi tehase kohta. Need on tegelikult ainsad konkreetsele kohale osutavad artefaktid ning ega Grazi kunstnikest, kuraatoritest ja ajakirjanikest koosnev publik neid viidatud paiku ju ei tea.

Saksakeelsete kirjadega politseimundris Anita Kremm ja Liisamari Viik koguvad kokku publiku isikutunnistused ning annavad vastu autentset kujundust meenutavad välismaalase passid. Passis on foto kohal tulnuka pilt ning sees tekst, mis selgitab lugejale põhjalikult välismaalase passi ajalugu ja kontseptsiooni ning tutvustab ka Narva linna geopoliitilist asendit.

Passi kui kavalehte publik enne etendust lugeda ei jõua (hiljem on see muidugi kasulik lugemine), kuid, nagu öeldud, lavastuses konkreetse koha ja ajaloolise situatsiooniga ei tegeleta. See on palju inimlikum ja isiklikum, kui päris algushetkedest võiks oodata. Kavalehelt lugesingi hiljem võtmeküsimuse: „Kas keerulise infosõja ajajärgul saab luua mikrogeopoliitiliseks suhtluseks turvalisi ruume, mis teevad võimalikuks kohalike inimeste kaasamise ilma ohvriks langemise lõksuta?“ Selle küsimuse juurde tulen edaspidi veel tagasi.

Lavastus Narva kontekstis. „PiiriEUfooriat“ on Eesti teatri seisukohast muidugi huvitav vaadelda kui näidet n-ö Narva-lavastuste kaanonis, viimastel aastatel tõusnud laiema Narva vastu suunatud kultuurihuvi kontekstis. Kui mitmetes dokumentaallavastustes on laval olnud Narva inimesed rääkinud oma päris lugu (nt Piret Jaaksi ja Katrin Nielseni „Minu Narva“, Merle Karusoo „Kes ma olen?“ eesti keele õpetajatega, Rimini Protokolli „100% Narva“) või on dokumentaalset materjali esitanud näitlejad (Birgit Landbergi rännaklavastus „Inimesed ja numbrid“, Julia Augi „Narva – meie linn“), siis ka „Piiri­EUfoorias“ on laval narvakad, kuid laval ei räägita Narvast, Eesti-Vene piirist, sõjast, Baltijetsi tehasest või narvalannade elust. Lavastuses üldse ei räägitagi, natuke lauldakse („Kui Kungla rahvas kuldsel aal …“). Lavastus on küll inspireeritud Narvast, ent pigem laiemalt liminaalsest tsoonist, elust halli passiga, piiripealsusest üldisemalt.

Lavastajat on huvitanud eelkõige isikliku kogemuse kaudu ilmnevad kehalised pildid (oli ju Veronesi keha­dramaturgiks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusele „72 päeva“). Veronesit tundub huvitavat piiripealsust ja vaheolekuid käsitledes pigem filosoofiline lähtepunkt, aga ta soovib leida neile olekutele performatiivse, tegevusliku vaste. Eufooria (sõnaraamatu järgi „rõõmujoovastus, vaimustusseisund“) ilmneb pooleteisttunnise lavastuse lõpupoole, kui etendajad kerivad oma tegevuse järjest absurdsemaks ning ilmutavad end täielike tulnukatena (on ju „halli passi“ ingliskeelne vaste „alien passport“, „alien“ tähendab aga ka võõrast ja erinevat).

Tõsi, „PiiriEUfoorias“ on olemas liminaalsuse, absurdsuse, võõra, erineva ja tulnukalikkuse elemendid, kuid vaatajana pidasin kõige olulisemaks hoopis inimlikku suhtlust põlvkondade vahel. Nimelt on lisaks neljale narvalannale (vanuses 54–80 eluaastat) laval ka neli noort tallinlannat (vanuses 23–27 eluaastat): lavastuse kunstnikud Anita Kremm ja Liisamari Viik (EKA stsenograafia magistrandid), koreograaf Kirte Jõesaar ja muusikaline kujundaja Kymbali Williams (EMTA nüüdisaegsete etenduskunstide magistrandid). Nooremat põlvkonda esindab ka narvalanna, Vaba Lava produtsent, tantsija taustaga Serafima Kolodkina, kelle ülesanne on olla omamoodi suveniirnukk ehk ajastu sümbol: taaskujutatud Baltijetsi tehase kontorihoones, kus riiulitel ilutsesid rahvariides suveniirnukud, kehastab Kolodkina ühte neist nukkudest. Enamasti poosidesse kivistunud, teeb ta aeg-ajalt tantsusamme üle toa.

Põlvkonnad. Kuidas aga toimib lavastuses just põlvkondade suhtlus? Esimesest liminaalsest koridoriruumist, kus publik on lahti saanud oma turvalisest pärisidentiteedist ja pihku on surutud ebamäärane hall alien’s passport, suundutakse väiksemasse, anonüümsesse kontoriruumi. Sarnaselt Veronesi eelmise lavastusega kaheksast mehekehast tutvustavad siin end kaheksa naisekeha. Ruumikoreograafia näeb ette, et peagi saab publik liikuda kolmandasse ruumi ja istuda autentse Baltijetsi tehase kontoriruumi seina äärde.

Ruumist saab lavastuse aktiivne tegelane: Nõukogude-aegsed kontorilauad, toolid ja riiulid, Mehukatti pudel, Gorbatšovi pilt, mis lipendab ventilaatorituules, kartoteegisahtlid, kuivanud rohtliilia, gaasimaskid. Baltijetsi tehases kogusid etendajad asjade pealt tolmu. Seda on saanud täis väike kotike ning üks etendaja puistab väikse kuhja põrandale. Järsku puhub ta selle laiali. Sellele järgnes reaalne füüsiline reaktsioon – ma hakkasin köhima. Narva jõudis Austria publiku kopsudesse. See on üks näide lavastuses olulisest füüsilisest kihistusest, asjade ja objektide reaalsusest.

Vanem põlvkond ehk Narvas avaliku kutsungiga truppi kaasatud käsitööline Olga Kirn, meditsiiniõde Lena Pavlenko, pereterapeut Jelena Sergejeva ja insener Natalja Orehhova (kes, muide, on töötanud 40 aastat Baltijetsi tehases samasuguses kabinetis, kus etendus toimub) tegutsevad. Orehhova lappab oma tehaseplaane, teised kirjutavad arveid, loevad raamatuid, sirvivad kalendreid, avavad kirjutuslaua sahtleid, räägivad Nõukogude-aegse ketastelefoniga. Noorem põlvkond seisab seina ääres ja aknaorvades ning vaatab. Aeg seisab. See on vanema põlvkonna elu, millest nende keha, kogu nende olemus on läbi imbunud. Nooremad vaatavad neid justkui tulnukaid, alien passport’i omanikke.

Peagi sulanduvad nooremad vanemate tegevusse, puututakse kokku kehaliselt, luuakse ühiseid tantsunumbreid (üks neist meenutab tehasetööliste hommikuvõimlemist). Suheldakse hästi sõbralikult ja avatult, isegi intiimselt. Viis nädalat ühiselt veedetud prooviaega on trupi ühtseks sulatanud.

On oluline, et laval olijad ei näitle, vaid on. Lavastaja on töötanud just füüsilise mälu, kehamäluga. Nooremad ja vanemad tegutsevad paaris. Noorem etendaja puudutab vanema selga, põlve, kõrva, rinda. Vanem ütleb naljatades „stopp!“. Siin on ehk kohane rääkida hoolivast koreograafiast („choreography of care“) ja järjest enam etenduskunste puudutavast hoole esteetikast („aesthetics of care“).

Ühismängud kerivad ja kerivad, kuni jõutaksegi eufooriani, teatava vaimustusseisundini: hakatakse endale selga laduma kõikvõimalikke jaburaid kostüümikihte, kuni ühest etendajast valmistatakse tõeline puuslik, võõras, tulnukas, deemon. Siin toetab lavastust ka muusikaline kujundus (Kymbali Williams ostis vinüülplaadid, millelt etenduse jooksul kõlab ulmeline elektrooniline muusika, prooviperioodil Narvast).

Tulles tagasi kavalehel ehk hallis passis esitatud küsimuse juurde, kas infosõja ajajärgul on võimalik luua turvalisi ruume, vaatamata inimeste erisugusele ajaloolisele ja sotsiaalsele taustale, siis jah, just seda on Giacomo Veronesi oma lavastusega „PiiriEUfooria“ püüdnud ning üheksa naist on seda meile ka näidanud. Jääb üle vaid loota, et lavastust näevad ka Narva ja Tallinna vaatajad.

---

Vastukaja

Martin Gasser: „Giacomo Veronesi üheksale naisele mõeldud lavastuses tähistab hüljatud kõnekeskus Grazis Hilmteichstrassel Nõukogude rususid, kus identiteete on üha uuesti läbi räägitud vastavalt etnilisele kuuluvusele – nende üle arutletakse tänapäevalgi. See üleminekuperiood on taustaks mänguväljakule, millel etendajad üksteisega tutvuvad ja üksteist uurivad, andudes kummalistele rituaalidele, mida saadab pidevalt naeratav rahvariietes tüdruk. Lavastuses kasutatud moe-show ja kogukondliku tantsu elemendid annavad tunnistust eksperimentaalse lavastuse utoopilisest potentsiaalist. Žestid, mustrid ja elavad pildid loovad põneva teatri. Itaalia teatritegija ärgitab mõtlema võimust, teadmistest ja usaldusest ning individuaalsusest ja kogukonnast.“ (Kleine Zeitung 24. IX 2023).