Neli vaadet banaanile

Evelin Lagle, Heili Einasto

Ühes vaadeldakse elubanaani neljast küljest, teises kooritakse see paljaks ja pistetakse nahka.        „Neli vaadet”, lavastaja Maret Mursa, valguskujundaja Airi Eras, kostüümikunstnik Reet Aus. Tantsivad Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik; Anne Türnpu, Citra Krista Joonase, Edward Krimmi ja Jaagup Tormise muusika. Esietendus 15. X teatris NO 99.  Insightout Company „Kaks naist köögis, banaanist rääkimata”. Koreograafidesitajad Kaja Lindal ja Mari Mägi, dramaturg Siret Paju, videokunstnik ja fotograaf Kay Kastner (Saksamaa), stsenograaf Sofie  Salfelt (Taani), helikujundaja Pauli Riikonen (Soome), valguskujundaja Tobias Stal (Rootsi). Esietendus 14. X Kanuti gildi saalis.  Alguses olid helid: kauged ja lähedased, ergutavad  ja lõõgastavad, pulseerivad ja voogavad ühtaegu. Helid äratasid kehad ja koos kehadega ka hääled. Pilgud. Vaated. Kehad voolavad, tõmbuvad ja tõukuvad, siuglevad teineteisest üle, alt ja mööda, mõnikord aeglaselt, mõnikord väga aeglaselt, mõnikord väikese kiirendusega. Seisatudes. Kulgedes. Maaga seotult, gravitatsioonile alludes ja pisut sellega mängides. Kaardudes dorishumphreylikult kahe liikumatuse – täieliku vertikaali ja täieliku horisontaali vahel.  Ühes idamaa legendis palus õpetaja õpilasel vaadata kivi ja küsis, mida õpilane näeb. „Kivi,” vastas õpilane. Õpetaja käskis tal vaatlemist jätkata. „Kivi,” kõlas vastuseks. Kuid ühel päeval ei suutnud õpilane enam küsimusele vastata. „Nüüd näed sa kivi,” teatas seepeale õpetaja. Üks väljendus – sõna, lause, liigutus, etendus – ei ole võimeline ammendama üksikut nähtust, küll aga avatakse nii mingi perspektiiv ja muudetakse vaatlusalune ühe  väljenduse võrra rikkamaks. Rikkuse võti on mõistmine, et tegemist ongi suurest paljususest ühe võimalikuga, mida käsitletav nähtus väljendada suudab.  Inimese teekond teadmiste juurde on ajatu. Taipamine võib kõrvalt vaadates kesta vaid hetke, kuid selle tajumine terve igaviku. Ja vastupidi – see, mis võib sähvatada teadvuses kui välk, võib väljastpoolt vaadelduna kesta ülimalt kaua. Aeg on vaid meeltes.    Tantsijad Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk ning  muusikud Anne Türnpu, Citra Krista Joonas, Edward Krimm ja Jaagup Tormis koos valguskujundaja Airi Erase, kostüümikunstnik Reet Ausi, valgusmeistri Siim Reispassi ja helimeister Joosep Tormisega heitsid ühele olukorrale neli pilku, mis haarasid mitmeid tasandeid. Selge, konkreetne liikumisjada hakkas end kiht-kihilt avama: esmalt tutvustati üht lugu kahest inimesest, kahest kehast, kahest mõttemaailmast, millel on üks emotsioon ja vaatenurk.  Iga uus algus hakkas olemasolevat kasvatama, iga uus pilk arendas olnut ning kandis üha tugevamalt mälestust möödunust.  Tantsija kõnnib sirgelt ja enesekindlalt. Pilk peatub tema rühil ja sammul, libiseb siis ta jalalabadele, mis talgitolmuga kaetult ja müstikahõnguliselt tasahilju põrandale rulluvad; silmadele, millest paistab keskendumise ja emotsioonide  piiritu avarus; särgile, kuhu inimsuse märgi ja meeldetuletusena on langenud higitilk.  Pilk-pilgult muutus lugu üha rikkamaks. Esimene pilt oli justkui tutvustus, teises nägime õrna, naiselikku (?) mänglemist, kolmandas valitses mehine (?) intensiivsus, neljas jõudis sügavuseni, mis eelnenu kokku võttis. Tantsijad võtsid kuued seljast, justkui viimse paljastuse märgiks. Viimases rahus oli mõistmine, tunnetamine, lähedus. Lähedus ajas ja ruumis,  lähedus inimeses eneses, lähedus kahe inimese vahel. Maret Mursa lavastatud „Neljas vaates” oli vastandumist: kehatu muusika ja kehaline liikumine (hing/vaim ja keha), mees ja naine, pikali ja püsti. Rõhutades ühelt poolt, et sageli loome endale kahele vastandile toetuva maailma, unustades, et elus on vastandite paarid pigem erand kui reegel: päeva ja öö vahele jäävad hommik ja õhtu (mis kumbki pole ei  see ega teine), talve ja suve lahutavad kevad ja sügis, kuuma ja külma vahele jäävad jahe ja leige. Selle kõrval aga oli vabanemine dihhotoomiast: vaated olid esitatud kulgevalt, täis peatusi ja ootehetki, ent ilma neile vastanduvate äkiliste sööstude või ootamatute ilmutusteta; liikumistrajektoorid olid pigem maalähedased kui kõrgusi kompavad ja tantsijate välisvormis oli rõhutatud pigem sarnasust kui erinevust (ühesugune must pintsak,  seesama, india eeskujudele tuginev kottpükskostüüm).        *** Plinkivad reklaamid meenutavad pidevalt, et kui sa ei tarbi, siis pole sind olemas. Koduselt rõivastatud naine (Kaja Lindal), juuksed ontlikult taha kammitud, vaatab heldinult nähtamatut sööjat – see on toitev ema. Ja tema kõrval on end hellitav – „sa võid seda endale lubada, sest sa oled seda  väärt” – „seksikatel” kontsadel ja dekolteeritud punases kleidis võrgutaja (Mari Mägi).        Nähtamatu mehe jaoks on just need õiged ja tõelised naised: kodune hooldaja ja igatsevalt ootav armuke. Mõlemad täidavad tarbimismaailma tellimust: üks, pühendunud ennastsalgava hoolitsusega, mis kutsub üles leidma üha uusi vahendeid, kuidas kodu saaks  kaunimaks ning vatsatäide vaheldusrikkamaks ja vürtsikamaks; teine aga end vahetpidamata üle vuntsides, otsides üha uusi ja uusi viise, et olla jätkuvalt ahvatlev ja apetiitne. Ema ja armuke, madonna ja vamp. Ning ärgu nad neid rolle segi ajagu!        Askeldavad käed, mis üha kiirenevalt liiguvad, nii et neid näib saavat mitu – üks tubli ema jõuabki ju „ühe jalaga hälli kiigutada ja teisega pisaraid pühkida” (kui meenutada üht koolikirjandi väljendit), kuni (videokunstnik Kay Kastneri  abiga) teisenevad käed nii ingli tiibadeks kui ka ämbliku jalgadeks. Ja ei saagi aru, kas see olend seal pimedas lendab või roomab.        Sisemise teega üheaegselt käime läbi ka välise tee. Kõrvuti vaimu ajatu kulgemisega tuleb liikuda kehalises mõõtmes, kus aeg halastamatult vananemist tiksub. Kaunitarist võib saada koletis ja teenijast tossike – sisemised väärtused „köögis” ei loe.          Liigutused laulavad kaunijooneliselt ja sujuvalt nii nähtamatu duši all kui ka leivale katet määrides, nii küüsi lakkides kui ka tainast kloppides. Kuni fassaad mureneb, rollid pragunevad ja nende alt koorub välja mitmepalgelisem isiksus. Ei pühak ega patune, pigem pisut seda ja pisut teist. Põletab sillad, valmistades Teise, tolle nähtamatu Välise pilgu tarvis surmava joogi, et saada vabaks.        Esmapilgul tunduvad Maret Mursa lavastatud „Neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele  loole” ja Insightout Company „Kaks naist köögis, banaanist rääkimata” üsna vastandlikena. Ühes keskendutakse peatushetkele ja sisemisele kulgemisele, teises seevastu rõhutatakse välist – mullitamist ja töötamist. Ühes otsitakse kordumatust ja ainulaadsust, teises mängitakse klišeede ja stereotüüpidega. Ometi on mõlemal ühine tuum – jõuda iseendani ja saada vabaks. Ühe tee on geelküüntest ja arutust askeldamisest eemaldumine, teise tee  on nendeni jõudmine eneseväljenduse, mitte teistele suunamise pärast. Ühes vaadeldakse elubanaani neljast küljest, teises kooritakse see paljaks ja pistetakse nahka.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht