Neljakeelne ja naljameelne

Põnev on jälgida eri rahvusest näitlejate suhtlust: „Cosmopolitani“ trupp moodustab terviku ning kõik näitlejad teevad teksti võimaluste piires väljendusrikka rolli.

MADLI PESTI

Ugala teatri „Cosmopolitan“, lavastaja ja dramaturg Andres Noormets, tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov, kunstnik Valters Kristbergs, kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa, videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon, muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets, valguskujundaja Lauris Johansons. Mängivad Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons, Ieva Puķe, Jaanus Johanson, Klinta Reinholde, Krišjānis Salmiņš, Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie. Esietendus 14. IX Ugala teatri suures saalis.

Ugala ja Valmiera teatri uus koostöölavastus „Cosmopolitan“ kuulub Tartu kui Euroopa kultuuripealinna põhiprogrammi. Kultuuripealinna üldteema „Ellujäämise kunstid“ sobitub täpselt ka „Cosmopolitani“ juhtmõtteks. Lavastuses kehtestatud maailmas on tegemist ellujäämisega – kõik tegelased püüavad omamoodi ellu jääda.

Kuigi „Cosmopolitan“ on kunstmuinasjutt, pole selle loomise impulss siiski olnud konjunktuurne: eesmärk pole olnud saada linnuke kirja Euroopa Liidu piiriülese koostööprojekti lahtrisse. Vastupidi, impulss koostööks sähvatas juba aastaid tagasi, kui lavastaja Andres Noormets kutsuti lavastama Valmiera teatrisse. Olen minagi teatriajaloo tundides õppinud, et Ugala ja Valmiera teatri vahel olid sõprussuhted ning kaugel Nõukogude ajal toodi kunagise Liivimaa teatrites välja vennasrahvaste dramaturgiat.

Nüüd oli soov suhteid soojendada. Näitekirjanikuks kutsuti Ott Kilusk ning valmis muinasjutt, mille tegelased sõidavad Läti-Eesti piiripealsesse hotelli kokku New Yorgist, Moskvast, Lätist ja Eestist ning nende tegevuse eesmärk pole ei rohkemat ega vähemat kui päästa meie maanurk Venemaa kahjuliku mõjutustegevuse käest.

Kangelane ja tema teekond. Kiluski lugu lähtub klassikalisest teekonnast: kangelane liigub läbi argipäeva, kohtub võlumaailmaga, kus õpib tundma erisuguseid tegelasi, tema teele satuvad takistused ning lõpuks päästab ta võluasja abil maailma. Lugu saab alguse Andrew’st (Alden Kirss), kes istub oma New Yorgi kõrghoone korteris ega hooli muust kui kiirusest, efektiivsusest ja börsikursist. Ema jätab aga noormehele päranduseks kolm võluasja, misjärel hargnev muinasjutuline lugu viib lõpuks agent Rebase juhatust mööda õnneni. Sõlmpunktiks saab Eesti ja Läti piiril positiivsetes ja negatiivsetes mõjulainetes heitlev hotell, kuhu koguneb igasuguseid karvaseid ja sulelisi.

Süžee mõjub küll lihtsakoeliselt ja etteaimatavalt, ent näitlejad on ju päris. Ei jää muljet, et koostöö on ette võetud niisama, sest kogu trupp tundub tõesti nautivat uute kolleegidega kokkusaamist. Ka vaatajana on põnev jälgida näitlejate suhtlust: tõesti, trupp moodustab terviku ning kõik näitlejad teevad teksti võimaluste piires väljendusrikka rolli.

Omaette kihi näitlejamängu ja kogu terviku mõistmiseks pakub tõik, et Kilusk on kirjutanud teksti konkreetsetele näitlejatele mõeldes – silma hakkavad päriselu paralleelid. Kas või seegi, et nii nagu peakangelane Andrew, liikus ka teda kehastav Alden Kirss Uuest Maailmast, täpsemalt Kanadast Eestisse (Kirss sai vist esimest korda Eestis olles luua ingliskeelse rolli). Moskvast pärit endist balletiartisti, nüüdset Vene spiooni Germanit, värvikat kõrvaltegelast, kehastab Vanemuise endine balletiartist, praegune Ugala teatri majakunstnik Oleg Titov, kes saabki vene keeles mängida ning kes kohe etenduse alguses tantsib soolo Raveli „Bolero“ saatel. Küllap oli ka muusikavalik isiklik, kuid mõttesse kargas, mis siis, kui German oleks tantsinud Tšaikovski „Luikede järve“ – publikule oleks metatasandeid juurde tekkinud (kui Nõukogude ajal tuli telekast „Luikede järv“, oli teada, et „suurel kodumaal“ oli mingi jama majas).

Laval on ka „Läti peamine eestlane“ (nagu teda kavalehes nimetatakse) Jaanus Johanson ja tema poeg Eduards Johansons; hotellipidajatest isa ja poega kehastades mängivadki nad esmakordselt laval isa ja poega. Lauris Johansons, teine poeg, on lavastuse valguskujundaja. Jaanus Johanson märgib kavalehel, et tema näeb „Cosmopolitani“ lavastust pigem absurdilike elementidega fantastilise realismina ning et talle on lavastuse peamine sõnum, et oleme säilitanud oma juured. Kindlasti on see mitmendat põlve lätieestlasele ka isiklik lähtepunkt.

Kõige peenema ja koomilisema rolli teeb Aarne Soro Eesti IT-nohiku Indrekuna. Indrek on surnud inimese arvutiekraanil ellu äratanud nii, et ammu surnud esivanem saab suhelda praeguse ajaga. Indrek siseneb hotelli: vibalik, lokkisjuukseline, riietatud teksadesse, kohtlaselt ebaleva kehakeelega. Tegelane on hoobilt humoorikas, loodud maitsekalt ja detailselt, aga oma karakteersuses siiski usutav. Nohik Indrek on Sorol täpselt edasi antud, tegelane ei vaata silma, vibab ringi.

Lavastuse üks tabavamaid stseene toimub Indreku ja Läti progeja Spodra (Ieva Puķe) vahel: kaks võõrast kohtuvad hotellis, nad justkui meeldivad teineteisele, kõlaritest kostub mõlema sisekõne („Mida ta minust arvab? Mis mulje ma jätan?“). Kehakeel, pilkude mäng ning varjatud mõttetegevus on täpsed.

Etteaimatav lugu. Lavastuse pealkirja etenduse jooksul palju lahti ei mängita (väike detail: Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņši kehastatuna värvikas investorite paar joob peentest klaasidest jõhvikamahlaga kokteili Cosmopolitan), kuid mõistagi võib pealkirja tõlgendada iroonilise vihjena tänapäeva kosmopoliitsele maailmale. Lavastuses mängitakse ühtlasi läbi mitmed iseenesestmõistetavused naaberriikide teemadel. Näiteks Eesti-Läti mõõduvõtmise stseenis kuuleb vaid tuttavat: „mitu saart teil on?“, „bobirada meil pole“, „meil on Arvo Pärt ja teil Raimonds Pauls“. Vaimukana jäi siiski meelde, et kui lätlastel on jäähoki, siis meil on jää.

Lavastuses kooruvad teemadena välja tehisintellekt vs. müstika, üle­ilmastumine vs. rahvuskultuur, juured vs. juurtetus, mälu ja mäletamine. Teemasid on justkui rikkalikult ja põnevaidki, kuid neid käsitletakse lihtsa­koeliselt, sketšilikult. Ka tegelaste omavahelised suhted (paaridest saavad armastajad, raskused ja eriarvamused ületatakse) on lihtsamat laadi.

Lavastuses saab omaette märgiks keel kui suhtlusvahend. Mõistagi, kui tegevus toimub neljas keeles, siis tuleb teha ka keelenalja (uut informatsiooni siin siiski sai: „dibens“ tähendab tagumikku, nii et Lätis ehk ei tasu kõva häälega hüüda „Kõik on tibens-tobens!“). Tegelased teevad omavahel releetõlget inglise keelest läti keele kaudu eesti keelde, mis võimaldab ka koomilisi hetki. Lõppkokkuvõttes osutub aga ka vene keel (okupantide keel) oluliseks suhtlusvahendiks. Nooremaid ühendab muidugi inglise keel. Tore on aga see, et publik ei pea pelgama tõlkeprobleemi – keelte paabel on tehniliselt lahendatud sujuvalt.

Lisaks keelenaljale on koomikat välja pigistatud ka esoteerika paroodiast: kuna muinasjutule kohaselt peavad kangelased võitma kurjad jõud, siis kehastab kurja jõudu muidugi Venemaa: Vene luureteenistus on paigaldanud negatiivseid laineid levitava seadeldise. Hotellipidajad korralike esoteerikutena pühivad luuaga (ehk moodsate moppidega) negatiivse energia minema, soolalambid lava kõrval aitavad kaasa.

Eesti-läti kunstmuinasjutt kulmineerub nii, et kõik viited ja süžeeliinid tuuakse lõpuks hotelli kokku. Ema pärandatud võluasi päästab kurjast: Liivi sõlg neutraliseerib venelaste saadetud halvad lained. Lavastus ärgitab mõtisklema, kas müstikat on tänapäeval võimalik kogeda ainult tehisintellekti kaudu. Peakangelase Andrew elu muutub, kui ta saab teada, et Eesti-Läti IT-geeniused on toonud ekraanile tema ammu surnud vanavanemad.

Väljugem digitaalsusest. „Cosmopolitani“ muinasjutulisusest on juba juttu olnud. Kokkuvõtteks ongi lugude jutustamine üks lähtepunkt, kuidas lavastust vastu võtta. Kuidas me lugusid jutustame? Milliste lugude keskel oleme üles kasvanud? Etenduse alguses seisab Andrew New Yorgi korteri akna taga Ämblikmees, kes jääb justkui tühjaks tähistajaks. Loo lõppedes aga võib mõtiskleda, et Ämblikmehe kukkumine kangelase selja tagant üle majaserva alla võis tähistada hetke, kui kangelase ehk Andrew’ saatus pöördus. Ta järgis oma ema pärandi teekonda, millest tal enne ei olnud õrna aimugi („Neid kahte riiki, Eestit ja Lätit, on kaardil vaevu märgata“). Nüüdsel ajal ei räägi me enam pirruvalgel müstilisi muinasjutte, vaid loome tehisintellekti abil ise oma jutte, tegelasi ja reaalsust. Lavastuse viimane heli (pärast Eesti-, Läti- ja Liivimaad ühendavat „Puhu tuult“) on justkui juhtme pistikupesast väljatõmbamise heli. Kas see on lavastaja peen kommentaar? Väljugem digitaalsusest ja elagem päris elu ilma tehisintellektist kaaslasteta.