Nii et üks lihtne lugu?

Ele Pajula, Eva-Liisa Roht

„Gizzelle” jääb meisterlikult aupaklikuks käsitletud teemade vastu, kuid trupil on lastud ka mitmeti lõbutseda. Tallinna Linnateatri „Gizzelle”, lavastaja Saša Pepeljajev ja dramaturg Diana Leesalu. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXV lennu üliõpilased. Esietendus 26. XI Hobuveskis. Saša Pepeljajev opereerib sel korral Hobuveskis oma tuntud headuses EMTA lavakunstikooli XXV lennu ja „Giselle’i” balletilibretoga. Lugu on lihtne. Pepeljajev on juba korduvalt demonstreerinud oma kalduvust inspireeruda noorte aktiivsest valmisolekust katsetada, seega on loomulik, et oma osa saavad teha just värsked ja sitked lavakatudengid. Lugu on lihtne ka selles mõttes, et „Gizzelle’i” lugu ise on lihtne, ei nõua liiga suurt emotsionaalset panust, vaid on hea alus dekonstrueerivaks, aga ka põimivaks liikumiseks. Etendusele peaks lähenema avatult, võiks olla valmis mängima sellega, mis ette antakse. Etendusest ei maksa oodata klassikalist balletti ega pinevate dialoogide rägastikke. Sõnal on selles aktiivses tantsulavastuses siiski oma eriline koht. Õigupoolest on sel lausa mitu kohta, sõnal on mitu funktsiooni. Lavastust saadavad saksakeelsed poeemid, mis jäävad kindlasti osale publikust (aga tundub, et ka trupist) arusaamatuks: seega ei jõua enamik räägitust vastuvõtjani, saksakeelsed sõnad on justkui tühitähistajad. Aga ka keeleoskajast vaatajale ei ole antud erilist edumaad, sest luuleromantika ei edasta rohkem infot hetkeseisu või toimuva kohta. Kuulatamine aitab pelgalt meeleolu luua, tekst on otsekui muusika rollis. Need vähesed sõnad, mis aga kandva rolli saavad, on oma välimuselt ja käitumiselt üsna tavalised. Kasutuses muutuvad need aga vägevateks: sõnadega ärplemisest ja ilukõnest hoidumine tekitab võimsa laengu. Seega on sõna tehtud ühtaegu kasutuks ja eriliseks, niipaljukest kui neid lavastuses on. Sõnatus sunnib vaataja oma vaatepunkti muutma: aga mida siit loost üldse oodata?

Pepeljajev monteerib etteantud loo lahti, mängib sellega, vabastab selle kronoloogilisuse koormast ja heidab vaatajate ette kogumi, mitte terviku. Kogum koosneb variantidest ja kordustest, tagasitulekutest ja edasihüpetest. Pepeljajevi mäng variatsioonidel võimaldab kompleksset kogemust, vaataja endaga haakuvad esituse eri nüansid, need jälle suhestuvad loo teiste juppidega omamoodi. Alati jääb midagi ka adumata. Vaataja kogemus moodustub reaktsioonina nii sellele, mis on loomuomane, sellele, mis näib tuttav, kui ka sellele, mis tundub võõras. Nii laseb Pepeljajev vaatajal tegelikult iseendaga sundimatult kohtuda.

Pepeljajev lubab igaühel vaadata omamoodi. Teisi arvustusigi lugedes tekib aeg-ajalt kulmukergitav tunne, et oleksime justkui eri etendusi näinud. See on sellepärast, et etenduses antakse „mänguklotsid”, millest lavastus koosneb, vaatajale kätte. Edasi on tal vabadus nendega ette võtta, mida soovib. Ta võib neid süstematiseerida ja vastavalt analüüsida. Ta võib neid ritta laduda ja maksimaalselt kõrgustesse pürgiva torni ehitada. Ta võib neist midagi endale meeldivat konstrueerida ning jätta kõrvale jupid, mis asjasse ei puutu. Ja mis vahest meeldivaim: kui isu on, saab tehtu laiali lammutada ning midagi põnevamat kokku panna. Samaaegselt saab kaduda haaravatesse etüüdidesse, nautida nende paeluvust ning jätkata oma klotsimängu, mis ei pruugi sugugi lõppeda koos etendusega. Tänu volile lavastusega oma äranägemist mööda ümber käia jääb „Gizzelle” palaks lugudest lugupidamatutele, vabadusearmastajatele.

Lugu, millest Pepeljajev tõukub ja mida jutustab, on niisiis lihtne, aga mitte labane. Lugu saab eluliseks, aga see ei labasta elu, vaid veelgi enam, lugu ongi nagu elu. Kui see (kas siis elu või lugu) ka ei paelu, siis vähemalt on see huvitav. Seepärast on vaatajal õigus loole ette heita segasust, mitmemõttelisust, kihilisust ja arusaamatust. Nagu elugi kipub olema vaid osaliselt narrativiseeritav, nii allub ka Pepeljajevi lahti monteeritud lugu „armastusest, petmisest, usaldusest ja üksteise päästmisest” (nagu Tallinna Linnateatri ajalehes lubatud) ühetisele ümberjutustusele vaid vildakalt. „Gizzelle’is” näevad kõik Albertid, Giselle’id, Hilarionid ja vilid toimuvat omal moel, eri hetkedel eri moodi. Meie näeme omakorda nende ängistatud sise- ja kerglast välismaailma.

Hoolimata vaataja õigusest näha toimuvas endale sobivat, on raske mööda vaadata sellest, et tegu on armastuslooga, looga, mille sõlmpunktideks ongi armastus ja valu, kuid ka perverssus ja häbi. End näitab armastus, kus vaheldub armunud romantiline õhkamine vastupandamatu sooviga olla lihtsalt pervert. Teiselt poolt on etüüd, kus perverssusele voli antakse, ka totra armumise võrdpilt. Teise ees püksata olek on piinlik enesepaljastus. Mingis mõttes pole siin avanev armastus muud kui perversne ihalus, mis vahel ja võib-olla „kaunite” väljendite taha peidetud. Meile näidatakse üsnagi spetsiifilist armastust, vastutustundetut armastust, mida õigustab Alberti fraas „aga ta ju tantsis nii ilusti!”. Kõik armukolmnurga tipud näevad vaid oma suunda – Giselle, Albert ja Hilarion jäävad igaüks omal viisil egoistliku armastuse küüsi kinni.

Kas ükskõik milline käitumine, mis on põhjendatud armastusega, on õigustatud? Enesekeskne lähenemine armastusele eeldaks justkui sellist käibetõde. Giselle’i lugu näitab, kuidas selline eeldus või lähtepunkt muu olulise kaotab ning hullutab ja lõpuks tapab. Selline sünge vaade on loosse justkui kodeeritud, ent näitlejate hea koostöö ja abivalmidus ning võime üksteisega arvestada ei luba sel esimesel silmapilgul välja paista. Mängleva kergusega aidatakse üksteisel kookonisse mähkuda, saada võrku püütud ja võrgutatud. Nii tekib põnev dissonants soorituse ja loo sisemise suundumuse vahel. Pepeljajev on loo kronoloogia segi paisanud ja nõnda on hukutav hullumine pidevalt aktuaalne, noorte klapp aga justkui narritaks asjaolude tõsisust.

Tõsisuse eest aga ei õnnestu plehku pista ning äkitselt tabanud surm ei too mitte rahu, vaid sunnib hoopiski naasma. Pidevalt loos kummitavad kristliku rahvausundi deemonid vilid ja sireenid hukutavad elavaid. Ebamaised olendid on jäänud kuhugi siin- ja sealpoolsuse vahele, nad ei ole lasknud end päästa, lunastada. Siiski leiavad Giselle’id tihti tee ristile, et lunastada armastatu patud. Surnuist üles tõusma Giselle ei hakka, sest tema armastus ei või päästa maailma, vaid ainult Alberti. Naiivne usk ja pime armastus, mis hukutas, suudab päästa just niipalju. Ristil jalgupidi rippudes saab aga Giselle’ist mütoloogiline Odin, kes ühendab vaimudemaailma ja tavareaalsuse. Sellelt positsioonilt saab ta ohverduda.

Eneseohverduste ja sünguse kiuste jääb „Gizzelle” meisterlikult aupaklikuks käsitletud teemade vastu, kuid trupil on lubatud mitmeti lõbutseda ja teisigi rõõmustada. Vaatajal lasub osa vastutusest etendus endale huvitavaks teha. „Gizzelle” on seda vaeva väärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht