Nimetamisest kahtlemise kaudu mõistmiseni

Johan Elmi lavastuses „Noad kanade sees“ tuuakse välja näidendis peituvad võimalused tasakaalustada poeetilisust arrogantsuse, karmi seksuaalsuse, higi ja karedusega.

KEIU VIRRO

EMTA lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri „Noad kanade sees“, autor David Harrower, tõlkija Anu Lamp, lavastaja ning heli- ja valguskujundaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg. Mängivad Andrus Vaarik, Andres Mähar ja Ilo-Ann Saarepera. Esietendus 12. IV Köismäe tornis.

„Noad kanade sees“ on David Harroweri kammerlik näidend, mille sedapuhku on võtnud lavastada kohe-kohe lavakunstikooli lõpetav Johan Elm. Lugu toob vaataja ette armukolmnurga, mille osaliseks on noor naine (keda nimeliselt ei identifitseerita), tema mölakast abikaasa Poni-William ning külaelanike vihatud mölder Gilbert Horn. Seda võib tõlgendada sünge armuloona või võtta feministlikult kui ühe naise emantsipeerumise lugu, ent igal juhul on näidendi keskmes sõnad ise. Tegevuse algimpulsiks on noore naise huvi ümbritsevat nimetada ja seeläbi mõista.

„Noad kanade sees“ on näidend, millega Harrower 1995. aastal noore mehena teatrimaailma astus, praeguseks on seda lavastatud rohkem kui 20 riigis. Autor olla tegevuspaigana silmas pidanud XV sajandi Šotimaad, ent ajastu ei ole selle teksti puhul esmatähtis. Elmi huvi selle laulva ja poeetilise teksti (tõlge Anu Lambilt) vastu tundub loogiline – lavakunstikoolis õpib ta ju dramaturgi erialal.

Elmi lavastuse peaosas on tema kursuseõde Ilo-Ann Saarepera, teisi osalisi mängivad Andres Mähar ja Andrus Vaarik. Köismäe torn, kus etendusi antakse, mahutab vähem kui poolsada pealtvaatajat, vähene distants võimaldab seda enam pöörata tähelepanu näitlejate mängule. Mõistagi nõuab see näitlejatelt erakordset detailitundlikust ja täpsust, „Noad kanade sees“ ei ole tekst, mis andestaks lohakust. Ehkki peategelane kirjeldab maailma enda ümber, ei ole dialoog ise kirjeldav, tähendused sõnade taha tuleb lavastajal ja näitlejatel luua.

Andrus Vaariku möldris on ühendatud intelligentsus, tüdimus ja teatav riukalikkus.

Denis Emelin

„Kui ma sinuga ei oleks abiellunud, siis ma oleksin kellegi teisega abiellunud, aga see poleks olnud see,“ ütleb noor naine oma mehele. See on lihtne näide repliigist, mida saab panna kõlama mitmel moel. Lause konstruktsioon ei anna midagi peale ilmselge edastamise: kui poleks abiellunud ühega, oleks abiellunud teisega ja muidugi see poleks see, sest see oleks ju keegi teine jne. Ent mõtestamises ongi asja tuum, selle kaudu võitleb noor naine end iseseisvaks. Ühtäkki ei ole naise elu kulgemine, sealhulgas abielu manipuleeriva mehega, enam midagi etteantut ja muutumatut.

Nimetamisega kaasneb kahtlemine, kahtlemisega mõistmine. Saarepera mängitud noor naine on naiivne. Vähemalt alguses, kui teadmiste asemel on pime usk: jumalasse, oma mehesse. Religioossus on üks näidendi läbivaid teemasid. Peategelase usk ei teki ega kao, vaid teiseneb, jumalat mõtestab ta ümber ühes maailmaga enda ümber. Saarepera mängib nähtavaks uudishimu, otsused, kõhklused ja tagasilangemised. Selle, kuidas iga sõna tähenduse saab ja kui eluliselt oluline on see tema tegelaskujule.

Mulle tundub, et see on näidend, mis võib ahvatleda iseenese ilu nautimisse. Näitekirjanikest meenus siin ka teine kammerlike näidendite meister, norrakas Jon Fosse. Ega ma suuremat üllatunud, kui siinset arvustust kirjutama hakates avastasin, et Harrower on Fosset inglise keelde tõlkinud.

Poeetilisus ja igavikulisus on teatri puhul kaks mõistet, millel on minu puhul oht allergiliseks reaktsiooniks. Ilulemine, libe kui angerjas, ei saa lihtsalt kuidagi haakida. Kahtlustasin seegi kord igaks petteks juba ette, et lavastus mind ei kõneta. Ekslikult. Elmi lavastuses tuuakse välja näidendis peituvad võimalused tasakaalustada poeetilisust arrogantsuse, karmi seksuaalsuse, higi ja karedusega. Noore naise vastandpoole, Poni-Williamiks kutsutava künnimehe, mängib Andres Mähar toorelt ebasümpaatseks, impulsiivseks ja tiiraseks. Ühel hetkel on mees oma naisele virutamas (ehkki ta ähvardust kunagi, vähemalt publikule nähtavalt, teoks ei tee), teisal loob mõne soojust täis sõnaga illusiooni armastusest. Kui noor naine kehastab arenemise ja vabanemise lugu, siis Poni-William näitab vaimset paigal tammumist. Ainus liikumine tähendab kas kündmist või naiste võrgutamist, kellele osa endast (ei pea vist ütlema, millist) suudlemiseks pakkuda.

Kolmikust vaata et kõige huvitavamaks kujuneb aga Andrus Vaariku mängitud mölder. Selles tegelaskujus on enim vastuolusid. Mölder, kellest sosistatakse, et ta oma naise ja lapse olla tapnud, on külainimeste hirmud võtnud kasutusse kui kaitsekilbi, püüdmata neile vastu astuda. Mehena, kellele vastupidiselt teistele külaelanikele on oluline nii lugemine kui ka kirjutamine, elab ta oma elu mitmel tasandil. Lisaks argiseid kohustusi täis maailmale on veel teine raamatute kujul ning kolmas, mis kujuneb iseenese reflekteerimisest, oma päevade kirja panemisest. Vaariku möldris on ühendatud intelligentsus, tüdimus ja teatav riukalikkus, mille puhul võib vaid aimata, on see ikka siiras uudishimu, mida ümbritsev elu täiesti välja juurinud pole, või ehk siiski õelus.

Mölder on noorele naisele aken enamate teadmisteni, küllap see tõmbabki ligi. Tuulasin huvi pärast mööda internetti, et näha, kes on varem mujal maailmas samu tegelasi mänginud. Kiire otsingu järel sellist vanusevahet nagu nüüd laval – noor naine, hallipäine vanem mees – ei kohtagi. Jäin aga mõtlema, et selline dissonants aitabki välja joonistada, kuidas peategelasele ei ole maailm alates esimesest tekkinud küsimusest enam objektiivne antus, vaid mõtestamise tulemus. Ka sõnad „mine putsi“ aitavad sammu lähemale. Ja see, kui saad ühel päeval aru, kuidas nimetada lompi, mille vesi ei ole sogane. Kui saad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht