„Noor vaim” – juba teist korda

Reeda Toots

Tulevane lavanoorus näitas ennast ja võttis üksteiselt mõõtu. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia esimese kursuse näitekunsti-tudengid etüüdikavas „See kõik on jazz” (juhendaja Hellar Bergmann). Jana JUUR

„Noor vaim” on festival, mis juba teist korda (festivali „Teater treff” raames) tõi kokku tulevase lavanooruse: ligi 400 osalejat sel aastal, 22 truppi/kooslust ja 35 etendust/kontserti. Tänavu hoidsid noort vaimu kõrgel Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazzmuusika osakond, Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakond, Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osa­konna teatri- ja tantsuüliõpilased ning visuaaltehnoloogia osakond, Tallinna ülikooli koreograafia osakond, Turu kunstiakadeemia nukunäitlejad esimeselt kursuselt, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpilased, Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklass, Tallinna nukuteatri noortestuudio, Endla noortestuudio, Tartu Noorte Teatritehas, Eesti Tantsuagentuuri tantsustuudio, tantsustuudio Prodance jt. Festival üritab kokku tuua noored näitlejad, tantsijad, muusikud ja lavakujundajad, et olla kursis teistes ülikoolides/stuudiotes tehtavaga: suundumuste, ideede ja vaimsusega. Prioriteediks on eelkõige just loominguliseks elukutseks valmistuvad üliõpilased, aga ka tublimad teatri- ja tantsustuudiod… Auhindu ei jagata – tähtis on tagasiside võimalikult erinevatelt vaatajatelt/hindajatelt.

Festivali avas EKA stsenograafia osakonna ja VKA visuaaltehnoloogia osakonna ühisnäitus nukuteatri suveõues. Suures ruumis eksponeeriti 48 noore kunstniku töid! Lisaks lavamakettidele ja -kavanditele olid välja pandud ka üliõpilaste lähteülesande seletus, kunstniku kontseptsioon ja tutvustus autori enese kohta. Suurt ruumi liigendasid seest valgustatud neljameetrised klaassambad, hästi sobisid siia ruumi Viljandi butafooride suured allariputatud vaasid ja valgustajate fotoväljapanek. Suveõue tekkis täiesti eriline atmosfäär. Ja kui näituseruumis andis avakontserdi EMTA jazzmuusika osakonna trio Kadri Voorand – Virgo Sillamaa – Mingo Rajandi, õhkus kõigest kokku küündimist maailmatasemele. Voorand eriti.

Vanalinna hariduskolleegium näitas oma selleaastast teatriklassi lõpulavastust „Metsik” (lavastaja Marius Peterson). VHK on keskkooli astmes näitleja-ettevalmistuse lipulaev Eestis. Kolm aastat sama trupp. Järjepidev töö kõnega. Ja Theatrumi vaimsus. Lõpetatus, viimistletus, mõtestatus. Tundub, nagu oleks neil keset üldist kiirusekultust palju aega. Tulemuseks lavastus, mis on juba teater. Mitte enam koolitöö. Ja nii nagu näitas ka nukuteatri noortestuudio „Küüni täitmine”, ei ole noortele tegijatele enestele sugugi lähedased ja põnevad „noortepärased” tekstid. Nende huvi on väärtkirjandus, väärtdramaturgia. Ja hea on.

Festivali klubis esinesid igal õhtul Otsa kooli popi-jazziosakonna muusikud. Teatrirahva tõelised lemmikud. Viis kooslust viiel õhtul, igal ansamblil oma nägu ja suund. Anneliis Kits, Indrek Varendi, Mai Jõgi, Anna Kutšinskaja, Merje Kägu – viie õhtu liidrid. Otsa koolis on tõelist avatuse vaimu. Ja musitseerimise rõõmu. Ja energiat.

Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakond oli täies ulatuses nähtav. Mõlema kursuse näitlejad ja tantsijad. Luksuslik tutvumisvõimalus. Neli tantsuetendust ja kaks koolitööd näitlejate tundidest. Näitlejate esitatud etüüdid-improvisatsioonid olid ehedad ja oma ülesandelt selged. Hoolimata kitsukesest ruumist nukuteatri black-box’i laval, jõudis näha iga inimest eraldi. Füüsiline ettevalmistus näikse Viljandi näitekursustel tugev olevat, kuulus Panso „salto” on igaühe arsenalis sõna otseses mõttes.

Viljandi tantsijad eesotsas Raido Mäega eksperimenteerivad ruumiga. Eelmise aasta üks kirkamaid mälestusi on nende tantsuetendus, mis anti tänaval ja mida publik jälgis vanast kauplusest läbi akna. Hetkeks muutus kõik kunstiks: aeg tänaval peatus, aeglaselt keerati päid, autojuhid sõitsid aegluubis ja inimesed naeratasid tantsivale neiule tänaval kui miskis lummuses. Publik seisis vanas räämas ruumis ja vaatas seda imet pealt. Kaua see kestis? Minut? Kümme?

Selle aasta tantsutöödest oli mu isiklik lemmik „Des Könings Kakao”. Intensiivne ja kõige lõpetatum minu arvates. Teisena jäi meelde „Algolagnia”, aga väljapakutud ideed oleks soovinud näha edasiarengus.

Tantsuetenduste kommentaare oli seinast seina. Teatri- ja tantsustuudiote noored ahmisid neid kui kauaoodatud sõnumeid. Kaasüliõpilased saalis naersid äratundmisrõõmust, aga etendusel viibinud Georg Malvius oli ülikriitiline. Eelkõige – miks on nii vähe harjutatud?! Eks ta ole. Ühtepidi on rikkalikud ja mitmekesised õppekavad suurepärased, aga millele ja millal siis ennast ikkagi täielikult pühendada? Rääkisime sellest ka Jüri Naelaga, kes paneks oma Tallinna ülikooli koreograafia osakonna õppekavasse hääl meelel ka näitlemistunnid, aga aeg on juba niigi kuhjaga täis.

Tallinna ülikooli tantsijate kava „1/11” – 11 esmakursuslase pihtimuslikku soolot. Isiklikud teemad äratasid usaldust. Ja on näha, et noored teavad, mida teevad. Ja vastutavad oma kunstiliste valikute eest. Kuna nad liikusid nii hästi, oli pisut kahju, et lavaaega kulutati ebaproportsionaalselt palju n-ö lugude mängimisele, seletamisele, „näitlemisele”. Et puhast tantsu – ebamäärane termin, aga saalis istudes selgesti tajutav – oli nii vähe. Aga tegemist on ju ka alles esimese kursusega. Uudishimu nende järgmise aasta tööde vastu aga aina kasvab. Ja veel – nad mõjusid väga ühtse kursusena nagu teatrikooli lennud.

Potentsiaalne kasvulava koreograafia osakondadele on Eesti Tantsuagentuur ja tantsustuudio Prodance. Mõlemad etendused nii „Unes või ilmsi” kui ka „Traumbade” olid terviklikud ja säravalt teostatud. Mõlemal jätkus tõelist energiat saal endaga kaasa haarata.

Oodatud esinejaks oli Turu kunstiakadeemia nukunäitlejate esimene kursus etendusega „Faust”. Maskiteater. Omavalmistatud (!) maskid. Ammu teada asi, et tõeline nukunäitleja teeb oma nuku ise, nii saab see just selle maagiaga, mis etenduseks vajalik. Ja noorte omatehtud maskid mõjusid vägevalt. Rein Agur kommenteeris nähtut positiivselt, aga arvas, et loo jutustamisele raisati liiga palju aega. Et oleks võinud rohkem ja julgemini maskiteemadel eksperimenteerida, ideid kaugemale arendada.

Ja veel üks kirgas aspekt festivalilt. Proovisaali etüüdid, noorte enda välja pakutud etendused/etüüdid. Sellel aastal oli selles sarjas kaks rõõmustavat tööd. Pärtel Soosalu & Pääru Oja „Helilooja” (T. Yliruusi järgi) ja Taavi Eilati „Mis lõige on õige”. Esimene neist oli lühifilm, osades Soosalu ja Oja, festivali üks humoorikamaid etteasteid. Eilati soolokava Köismäe tornis oli puhtalt eneseväljenduslik lava-akt, tantsu-teatri-luule-surramurra. Žanriliselt määramatu. Seda oleks võinud võtta ehk kuidagi põlastades või vaimustudes või eitades, kui mitte selle paarikümne minuti sisse poleks mahtunud lisaks muule ka paar tõeliselt suurt hetke. Segast oli muidugi ka, aga esitatud sellise avatuse ja kõike välja pannes, sellise valu ja varuväljapääsuta, et tahaks öelda: heldene aeg, nii ometi teatris ei tehta, nii alasti teiste ees ometi ei olda!

Aga tegelikult tahaks, et vahel siiski tehtaks ja oldaks. Tahaks olla millegi ainukordse ja mitte järjekordse sünni juures.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht