Normaalne olmerealism mõrvaga

Poeetiline plaan jääb Vanemuise „Öörändurites“ nõrgaks, domineerib argine realism.

RIINA ORUAAS

Vanemuise „Öörändurid“, autor Conor McPherson, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar ja Veiko Porkanen. Esietendus 20. II Vanemuise väikeses majas.

Tuntud iiri näitekirjaniku Conor McPhersoni „Öörändurid“ on Tiit Palu lavastuses ja Silver Vahtre kujunduses jõudnud Vanemuises lavale. Lühidalt kokku võttes on tegu väikelinna repertuaariteatrile igati sobiva materjaliga: tänapäeva elulised probleemid, realistlikud tegelased jne. Valminud on viisakalt vormistatud realavastus. Sellest ka siinne katse kirjeldada „Öörändureid“ kui normaalteatrit.

McPhersoni kaubamärk on tema näidendites ilmnev müstiline teine plaan, inimhinge hämaralad. Nagu hästi tehtud näidendile kohane, on neis teljeks täiesti arusaadav lugu, millest kumab läbi midagi ebatavalist. Lavakujundus on tekstile vastavalt müstilise hõnguga, kuid realistliku keskpunktiga. Eeslaval seisab sassis köögilaud, mis märgib Tommy (Andres Mähar) tuba, tagaplaan on dekoratiivne: aksid ja horisont on kaetud romantiliste kujunditega nagu tähistaevas ja puuoksad rohekas valguses.

Niiviisi peaks tekkima kaks tasandit: argine ja poeetiline, tegelik ja teispoolne. Luuakse ootus, et lavaaskeldustesse sekkub mingi universaalne, kõrgem mõõde, aga ei sekku. Dekoratsioon jääb pelgalt dekoratsioonina ruumi kaunistama ja illustreerima. Ka avastseenis kõlav „Luikede järve“ unistuste teema ei muuda olukorda kuidagi. Tšaikovski ning tema järel David Bowie ja muud popmuusika suurkujud jäävad dekoratiivseks elemendiks, loomata läbitunnetatud tervikut. Antakse emotsiooni märk, kuid mitte emotsiooni ennast.

Kuigi lavastuses on kasutatud märkimisväärsel hulgal tehnikat, on graafilise kujutise projektsioon loodud sama loogika alusel kui maalitud dekoratsioon. Pintsli asemel on vaid tarvitatud uuemaid tehnilisi vahendeid ning lavapildi vahetamine on lihtsam ja kiirem. Niisiis on „Öörändurid“ ka stsenograafia mõttes normaalteater: tehniliselt uus, kuid esteetiliselt konservatiivne. Eks seegi ole märk, et digikujutist ei võeta enam millegi uuenduslikuna.

Loo tegelased on tüübid Dublini veidrike hulgast. Nende põhiolemuselt heasüdamlike, kuid omadega puntras vennikeste elu näidatakse kergelt koomilises võtmes. Tegevus kulgeb mõne päeva jooksul ühes toas, mis kuulub läbikukkunud ärikale Tommyle (Andres Mähar). Tommy sattus peale, kui tundmatut tüdrukut Aimee’d (Kärt Tammjärv) julmalt peksti, ning on toonud ta oma tuppa. Lavastuses on Tommy palju noorem kui tekstis, kus autor on märkinud tema vanuseks 50. eluaastad. Vanusenihe annab muidugi palju suurema võimaluse romantiliseks liiniks. See on olemas ka tekstis, kus just vanusevahe tõttu mõjub Tommy armumine Aimee’sse eriti veidralt, pigem kinnismõttena, mis annab tegelasele groteskse lisamõõtme. Tommy toakesest astuvad veel läbi tema onu Maurice (Hannes Kaljujärv) ning sõber ja äripartner Doc (Riho Kütsar).

Tommy ja Aimee arenevasse, kuid savijalgadel idülli sisse tungiv Kenneth (Veiko Porkanen) on tegelastest kõige huvitavam, kuid tema lavaaeg liiga lühike, et roll saaks täiemõõduline. Kennethi kaudu tuleb välja, et lihtsameelsel Docil on ka süngem pool. Sellest ludistatakse aga sujuvalt üle, kuigi mitmed Dociga juhtuvad asjad võimaldaksid selle teema tihedamalt täita. Põhiliselt kulgeb lugu tavalise olmerealismi tasemel, kuid juhtumisi lõigatakse maha üks kõrv ja tapetakse seesama Kenneth. Veiko Porkaneni roll mõjub tervikus siiski võõrkehana. Distantseeritud ja rohkem vihjeliselt kõnelev tegelane tekitab argisesse lavategevusse küll tugeva katkestuse ja pinge, kuid temalt saadud impulssi ei kanta pärast mõrva edasi. Mahalöödud Kenneth unustatakse lihtsalt ära. Kõlama jääb, et kõigele vaatamata hoolivad need kolm kentsakat selli üksteisest ning unistavad edasi mustast august. Teksti antud metafoori pole kinni püütud.

Näitlejatööd on suhteliselt nauditavad, trupivärskendus on tulnud Vanemuisele kahtlemata kasuks. Paraku jääbki üha sagedamini Vanemuise etendustel mulje, et teatri häda on liiga kaua koos mänginud näitlejad, kes laval kokku saades ikka ja jälle samu sõbramehenalju teevad. „Öörändurid“ on nii mõnegi teise lavastusega võrreldes elus teater, sest lugu jookseb ja reaktsioonid on usutavad. Kohati venib, kohati võiks pausi julgemini usaldada, atmosfääriloomele pole eriti aega antud, kuigi selle tekitamise taotlus on justkui tunda. Kütsar ja Kaljujärv purjetavad tuntud ampluaas: üks on pikkade juhtmetega sõbraliku kolge, teine veidrikust vanamehe rollis. Just sellises korralikus, suuresti nulltasandi teatris tuleb näitlejate lavaline ärksus või selle puudumine selgesti välja. Vanemuise näitlejate võimetus mängida teist plaani, hoida (vaataja) silme ees suuremat pilti kui vahetu argisituatsioon, on juba süstemaatiline. Materjalist, lavastajast või kunstnikust sõltumata on lavategevuse „siin ja praegu“ ahistavalt kitsas ja konkreetne.

Müstika, salapära jms teise poole toovad loosse ainus naistegelane Aimee ja tema endine elukaaslane Kenneth. Naise taust on tundmata, ta lihtsalt ilmub nende meeste maailma. Ta on vägivallatseja käest päästetud, kuid jääb loo vältel sellegipoolest objektiks. Aimee paikneb igas mõttes ühiskonna äärealal: ta on ebakindel, seksualiseeritud (osutab teatud teenuseid), salapärane (tema minevikust on teada vähe ja seegi vähene on vastuoluline), tõenäoliselt kaotanud lapse, tõenäoliselt vaimselt ebastabiilne, arvatavasti ka pisivaras. Ta on autsaider ka riigi silmis, kuna tal pole passi. Loomulikult saab selline naine olla ainult väga ilus, väga noor, väga kõhn – ühesõnaga, romantiseeritud. Me ei tea, mida ta tahab või miks ta midagi teeb. Ta on olude ohver a priori.

Niipea kui Aimee on pildilt kadunud, hakkab Tommy ja Doci elu taas korda saama. Siin ilmneb üks korduv muster, mida näeb Eesti teatrilaval pea iga päev: naine on ohver ja seda kujutatakse romantiliselt. Viiest tegelasest on Aimee kõige piiripealsem. Näidendis on tegelane piisavalt avatud, jäetud on võimalus mängida talle sisukam taust juurde. Võib ju öelda, et see on lihtsalt üks lugu. Ent see on siiski midagi rohkemat, varjatud misogüünia muster, mida näeb just eriti tihti selle tavalise, normaalse teatri laval. Vanemuises torkab see eriti teravalt silma tantsulavastuses „Kesköö Pariisis“, mingil määral ka „Klaveris“. Mõlemas romantiseeritakse naistevastast vägivalda päris tugevalt.

Poeetiline plaan jääb „Öörändurites“ nõrgaks, domineerib argine realism. Lavastus on usutav, kohati naljakas, libiseb näidendi tõsisematest teemadest üle, kuid on siiski Vanemuise repertuaaris kindla peale minek. Kui püüda kokku võtta, mis on korralik, normaalne teater, siis selle tunnusteks ongi kena ja mõne väikse uuenduslikuna mõjuva aspektiga stsenograafia, empaatiale rõhuvad suhtelood, sümpaatsed, ehkki stambis kinni näitlejatööd. Ning loomulikult ei panda seal iseenesestmõistetavusi kahtluse alla.