Norra kultuurisaadik Vaba Lava katuse all

Harald Thompson Rosenstrøm: „Tahan enda koostatud Vaba Lava kuraatoriprogrammis pakkuda inimesi puudutavat, neile vajalikku teatrit.“

MADLI PESTI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tuleva aasta veebruaris alustab oma kaks hooaega kestva programmiga Vaba Lava teatrikeskuse uus kuraator, Norrast pärit näitleja ja teatrikooli juht Harald Thompson Rosenstrøm. Vaba Lava uueks fookuspiirkonnaks saab Skandinaavia. Jätkub traditsioon, mille kohaselt pööratakse tähelepanu erisugustele kultuuripiirkondadele (kuraatorisilmaga on juba üle vaadatud Venemaa, saksakeelsed ja prantsuskeelsed maad, Balti riigid ja Ukraina-Valgevene).

Oled õppinud näitlejaks. Miks sa üldse otsustasid teatri kasuks?

Juba keskkoolis valisin teatri õppesuuna. Pärast seda tahtsin jätkata ja õppida näitlemist. Keskkoolis teatriajalugu õppides mäletan õpikust kuulsat fotot Stanislavskist ja Nemirovitš-Dantšenkost Moskva Kunstiteatri ees. Pärast keskkooli õppisin pool aastat Taanis teatrisuunaga rahvaülikoolis.* Seal olid väga head külalisõpetajad Venemaalt ning ma tutvusin põhjalikumalt Vene teatritegemise süsteemiga.

Seejärel proovisin Norra teatrikooli sisse saada, kuid mind ei võetud vastu. Sel ajal oli mu isa Norra suursaadik Moskvas ja tundus, et võiksin minna sinna õppima. Otsisin lihtsalt internetist märksõnu „Moskva“ ja „teater“ ning leidsin USA O’Neilli teatrikooli koostöö Moskva Kunstiteatri kooliga. Kursusele registreerimise tähtaeg oli olnud küll juba kaks kuud varem, kuid ma siiski uurisin, kas kandideerimine oleks võimalik, ning mind võetigi vastu. See oli pooleaastane teatriõppekursus Moskvas Kunstiteatri koolis.

Seal sain aru, et selline õpe on midagi just mulle ja et tahan selles koolis edasi õppida. Kandideerisin üldistel alustel koos Vene näitlejatega kursusele, mille võttis vastu Kirill Serebrennikov. Olin selles umbes 20 näitlejaga rühmas ainus välismaalane. Tol ajal ma veel ei teadnud, kes on Serebrennikov. Seega, seiklus algas.

Harald Thompson Rosenstrøm: „Ma küll ei olnud Eestis varem käinud, kuid leian, et siinne ajalugu ja geograafiline asend on väga huvitav – mulle oluliste kohtade nagu Venemaa ja Skandinaavia vahel.“

Pressifoto

Kuidas said Vene koolis hakkama vene keelega?

Alguses ma muidugi keelt ei osanud. Teatrikooli sisseastumisel rääkisin vene keelt väga kehvasti. Lugesin ette laste­luuletuse halvas vene keeles ja kõik naersid. Sain aga kooli sisse ja õppisin keele ära. Näitlejana ma muidugi tunnen kogu aeg, et ei oska keelt piisavalt, aga jah, üldjoontes suhtlen soravalt.

Pärast kooli töötasid mõne aasta Venemaal näitlejana. Venemaa oma ajaloo ja tänapäevaga on ju täiesti teine maailm kui Skandinaavia. Milline oli see kogemus?

Tõsi, on täiesti eriline tulla Skandinaaviast Venemaale elama, vaatamata sellele, et Norral on Venemaaga ühine piir. Venemaal on ju täiesti teine mentaliteet ja mõtteviis. Muidugi on Moskvas kultuuri- ja teatrielu erakordne, palju rikkam kui Norras. Seega oli Moskvas elamine tõeline seiklus, sellest kõigest osasaamine eriline kogemus. Eriline oli ka Serebrennikovi, erakordse meistri ja õpetaja käe all õppimine. Eriline oli olla osa grupist, kes moodustas Gogoli keskuse. Me reisisime lavastustega palju Euroopas, mängisime näiteks Berliini Schaubühnes ja mujal. Kõik see oli muidugi väga huvitav. Peale selle, kogu Venemaa kultuurilugu on ju võimas.

Kui võrrelda Skandinaaviaga, eriti Norraga, siis võin öelda, et on suur erinevus, kuidas neis riikides teatrit vastu võetakse. Kui ütled Venemaal näiteks taksojuhile, et oled näitleja, siis ta peaaegu et jätab auto seisma. Näitleja on seal tõesti tähtis. Kultuur tervikuna on seal tähtis. Inimesed tahavad teatrit vaadata. Skandinaavias ja Norras pole sel suuremat tähtsust.

Mida sa Serebrennikovi õpilasena temalt ennekõike õppisid? Milline on tema õpetamisfilosoofia?

Meil oli väga mitmekülgne õpetus, lisaks näitlemisele ka liikumine, muusikaline õpetus jms. Nii avanes hulgaliselt teatri kui kunstiliigi võimalusi. Tegime tantsulavastusi, teatrilavastusi, muusika­lavastusi. Ennekõike õppisin Serebrennikovilt ehk n-ö teatrimaitset või teatritunnetust. Muidugi käisime palju teatris. Vene teatrikultuur on väga rikas ja kõrgel tasemel, nii et see mõjutas palju.

Serebrennikov teatrilavastajana ei kuulu ehk Vene teatri peavoolu, tema lavastamisstiili võib nimetada performatiivseks. Ta ei keskendu psühholoogilisele teatrile, mis on Venemaal väga tugeva põhjaga. Kas arvad samamoodi?

Jah, leian, et ta on eksperimenteeriv lavastaja, kuid võib töötada ka psühholoogilises teatris. Arvan, et tema suurimaid tugevusi on võime töötada väga erilaadsetes teatrikeeltes ja -liikides: sõnateatris, filmis, ooperis jne. Serebrennikov kunstnikuna tahab tõe välja öelda. Ta ei taha, et teatrit tehtaks vaid teatri enda pärast. Teater peab rääkima olulisest. Ma arvan samuti, et on oluline leida üles teatri tähtsus, vajalikkus. Teatri vajalikkuse rõhutamist ma Serebrennikovilt õppisingi. Inimesena on Serebrennikov üliprofessionaalne, alati tööhoos, juhib kümmet projekti samaaegselt. Selline näide: kui tegime teatrikoolis üht lavastust, kestsid proovid kaksteist tundi järjest. Serebrennikov tegi selle aja jooksul vaid ühe lühikese pausi, ei söönud ega joonud midagi. See ongi talle iseloomulik – tohutu töövõime.

Serebrennikov kuulub kahtlemata Euroopa nüüdisteatri tuntud tegijate hulka. Kas tema teatritegemisviis ja teatrimõistmine on mõjutanud ka sinu teatrieelistusi?

Jah, aga peamiselt sellest küljest, et tahan enda koostatud Vaba Lava kuraatoriprogrammis samuti pakkuda inimesi puudutavat, neile vajalikku teatrit, lugusid, millest lihtsalt peab kuulma. See on võib-olla kõige olulisem seos. Nagu õigesti ütlesid, Serebrennikovi lavastused on osa nüüdisaegsest Euroopa teatrist ja seda ma jälgin ka tähelepanelikult. Ma ei huvitu muidugi vaid Serebrennikovi stiilis tehtust, vaid vaatan teatrit, mis on oluline siin ja praegu.

Kuigi töötasid pärast Moskva teatrikooli Venemaal, ei ole sa jäänud sinna seniajani tegutsema. Miks?

Teatri mõttes oli Moskva tõesti koht, kus tegutseda. Mängisin palju Gogoli keskuses. Koju tagasi viis mu ilmselt kultuuri­erinevus ja koduigatsus. Kui olin Venemaal elanud seitse aastat, tundsin, et tahan koju. Norras läksin majandust ja juhtimist õppima – oli vaja muutust. Mulle pakuti juhtimisalast tööd.

Juhid Norras Solbakkeni teatrikooli. Mis kool see on ja mis seal tehakse?

Kooli jõuab Oslost tunni ajaga ja see on rahvaülikool. Õpilased võivad valida aastase või kaheaastase programmi vahel. Rahvaülikoolidele on iseloomulik, et õpilased saavad süvendatult tegeleda sellega, mis neid tõesti huvitab. Rahvaülikoole on väga erisuguse suunaga, meie kool on üks väiksemaid ja rõhuga just teatriõppel.

Meie üheaastane õpe on mõeldud kõigile huvilistele ja teiseks õppeaastaks tehakse juba valik, edasi töötab umbes kümneliikmeline trupp. Natuke on siin tunda vene koolkonna eeskuju: õpitakse poole kaheksast hommikul poole kaheksani õhtul, kuus päeva nädalas. Pärast meie kooli lõpetamist võivad õpilased kandideerida kõrgematesse teatriakadeemiatesse.

Selle koolitüübi, rahvaülikooli puhul meeldib mulle see, et eelkõige on tegemist inimese arendamisega, mitte niivõrd eriala või ainete õppimisega. Õpilased elavad aasta-kaks ühes koolis koos, õpivad ennast ja teisi tundma. Leian, et selline koolitüüp on väga hea ja omane just Skandinaaviale. See on demokraatlik süsteem: õpitakse üksteiselt. Rahva­ülikooli populaarsus kasvab järjest: Norras on 80 rahvaülikooli ja neid tuleb aina juurde.

Kui kaua oled olnud Solbakkeni kooli juht ja mis sind paelub selle töö juures?

Juht olen olnud neli aastat. Kooli juhtimine erineb muidugi näitlejatööst ja aeg-ajalt tunnen näitlemisest puudust. Koolis ma aga õpetan näitlemist ja ka lavastan õpilastega. Kooliprogrammi ülesehitamine on päris pingutav, sest meil käib külalisõppejõude Venemaalt, USAst, Taanist, Rootsist jm. Väga huvitav kogemus on olla loominguline juht.

Millistest põhimõtetest lähtudes koostad Vaba Lava kuraatori­programmi?

Programmi pealkiri on „Pärast kõike. Uus ilmakord“. See on muidugi inspireeritud COVID-19 põhjustatust, kuigi programmis ei räägita ainult viirusest. Kõik on sellest väsinud ja tahetakse juba edasi liikuda. Pandeemia tõttu oleme inimestena muutunud, me ei saa seda eitada. Suhtleme üksteisega nüüd teisiti. Mind huvitab ka, kas ja kuidas on muutunud teatri tähendus.

Ma ei tahtnud programmi viia liiga kitsale alusele, see kõneleb ka muudest suurtest muutustest inimese elus. Mulle kui rahvusvahelise taustaga inimesele on muidugi olulised ka kultuurilised aspektid. Lavastajad, keda programmi kutsun, tulevad teistest riikidest Eesti näitlejatega tööd tegema, publikuks on aga eesti- ja venekeelsed inimesed. Seega, mind huvitab kultuuriline segunemine, see, kuidas toimub teatris kohtumine eri rahvuste vahel.

Kas programmis on vaid originaal­lavastused või esitled ka külalis­lavastusi?

On mõlemat. Näiteks Rimini Protokoll, mis ei ole küll Skandinaaviast, tuleb oma varem välja töötatud kontseptsiooniga, aga teeb Narvas sealsete inimestega lavastuse „100% Narva“. Sellest saab kindlasti selle linna inimeste oluline kohtumishetk. Rimini Protokoll on kindlasti üks mind kõige rohkem inspireerinud teatrigruppe maailmas. Tuleb ka Tue Biering, üks väga huvitav Taani lavastaja. Uuslavastuse teeb mulle oluline vene lavastaja Marfa Gorvits, kes pole varem Eestis lavastanud. Ta teeb lavastuse Andrei Sahharovist. Avaliku kutsungiga valisin programmi ka Eesti tegijaid, näiteks Mari-Liis Lille ja Priit Põldma uue koostöölavastuse.

Mida tundsid, kui võtsid vastu pakkumise saada Vaba Lava kuraatoriks?

Ma küll ei olnud Eestis varem käinud, kuid leian, et siinne ajalugu ja geograafiline asend on väga huvitav – mulle oluliste kohtade nagu Venemaa ja Skandinaavia vahel. Koroonapandeemia tõttu oli küll üsna kummaline panna programm kokku Norras istudes. Nüüd, kui olen Tallinna ja Narva teatrimaju näinud ja linnu tundma õppinud, saan aru, et minu programmil on tõesti mõte. Olen vaimustatud teie moodsatest teatrimajadest. Narvas sain aru, kui oluline on teatrikeskuse olemasolu just selles linnas: loodan, et Narva Vabast Lavast saab teatri arengu ja dialoogi koht, kus erisuguse taustaga Narva inimesed saavad kohtuda ja üksteist tundma õppida.

Oled justkui Norra kultuurisaadik Eestis. Kuidas plaanid elavdada kultuurikontakte?

Oleme veel oma planeerimise alguses, kuid jah, arvan, et on oluline natuke Eestit ja ka siin elavaid norralasi ja senist kultuurikoostööd tundma õppida. Tõepoolest, nagu sa ütlesid, ma tunnen end natuke nagu kultuurisaadikuna. See on oluline ja huvitav töö.

* Rahvaülikool on Skandinaavias populaarne kooliformaat, millele Eestis vastet pole. See on väga erilaadsete õppesuundadega keskkoolijärgne ja kõrgkoolieelne õppevorm, kus õppurid elavad enamasti maapiirkondade koolides.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht