Ööliblikad ja talupojatarkus

Jaanus Kulli

Eesti Draamateatri „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia …”, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes, helilooja Urmas Lattikas, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Taavi Varm. Mängivad Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass ja Elina Reinold. Esietendus 25. IV Eesti Draamateatri suures saalis. Andrus Kivirähk ja Merle Karusoo on varemgi pööranud üheskoos näo teatriajaloo poole, kui pidada silmas lavastajaauhinnale kandideerinud „Voldemari”, mille keskseks tegelaseks oli Voldemar Panso. Nüüd, kui tähistatakse Eesti Draamateatri 90aastaseks saamist ja kui teatrimaja valmimisest möödub 100 aastat, on Kivirähk ja Karusoo toonud välja lavastuse, mille keskmes on teatrimaja ise, mis muuhulgas olnud ligi 20 aastat ka Panso koduteatriks.  Tegelikult ei ole peategelaseks muidugi maja, vaid ikka need, kes seda projekteerisid ja kes projekti tellisid, ehk siis venelased ja sakslased: venelased võitsid arhitektuurikonkursi, tellijaks oli saksa kultuuriselts.

Nii ongi lavastuse „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia …” peategelased venelased ja sakslased, kelle sekka on otsekui ära eksinud eestlased Enn ja Ene (või pigem Ennud ja Ened). Eestlasi kohtab nii Peterburis kui ka Revalis  ning vaatamata sellele, et baltisakslased peavad neid alamast soost matsirahvaks, on nende sõnadel ja veenmisel salapärast ja kummalist kaalu, mis lõpuks kallutabki Vassiljevi ja Bubõri Revalisse sõitma. „Siis tuleb lihtsalt minna, nii nagu ööliblikas tule peale,” pillab voorimees Enn, mille peale lähevad Bubõri silmad ümmarguste prilliklaaside taga veelgi ümmargusemaks. Ju ainult neid kahte, Vassiljevit ja Bubõri, külastasid ühel salapärasel ööl liblikad, viskudes  parvede kaupa vastu akent surnuks.

Aga Kivirähk poleks Kivirähk, kui tema näidendis midagi sellist ei juhtuks. Ajalugu kui tõde on talle tähtsuselt viimasel kohal. Kivirähk on saanud näitemängu kirjutamiseks inspiratsiooni Juhan Viidingu kahest luuletusest, millest üks, “See kaunis maja”, räägibki Eesti Draamateatrist: „Ei kaitse ingel teda, vaid kultuur! / Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna. / Kõik, mis ta sees, on kordumatult suur”. Selle luuletuse  parafraas on andnud näidendile pealkirja. Lisaks on kavalehel ära toodud Viidingu teinegi, pealkirjata luuletus, just see, kus juttu salapärastest ööliblikatest ja ennasthävitavast leekidesse paiskumisest – sümbolitest, mida läbi aegade on kasutatud tõeliste loojanatuuride kohta. Kummaline, aga tervitatav on Kiviräha ja Karusoo koostöös seik, et Karusoo, kes oma mälu- ja dokumentaallavastustes on pedantselt  ajastutruu ja pigem traagik, on läinud elegantse kergusega kaasa Kiviräha vindikeeramismängudega. Sest kõige vähem on selles näidendis faktitruudust, välja arvatud see, et saksa teatri hoone projekteerisid tõepoolest Peterburi arhitektid Nikolai Vassiljev (1875– 1941) ja Aleksei Bubõr (1876–1919).

Kivirähk sobib Karusoole oivaliselt: sobib tema huumor, iroonia ja eneseiroonia ning poeetilisus – kõik see nõuab lavastajalt suurt  detailitäpsust, ja just selles on Karusoo meister. Oleks huvitav teada, milliste tunnetega vaatavad seda lavastust näiteks pooleldi saksa verd Mikko Fritze või Goethe instituudi inimesed või baltisaksa aadli järeltulijad. Kiviräha huumor, pila ja absurd pole kunagi olnud kuri. Ometi ei pruugi see kõigile meeldida ja Kivirähk pole seda vist ka kunagi taotlenud. Pigem vastupidi. Ta on alati ujunud vaikselt, aga kindlalt omasoodu, kelmikas muie suunurgas. Kiviräha  „Eesti matuses” pandi peegel nina ette tublile eesti perele, kes moonaka jonni ja järjekindlusega sügisest sügisesse kartuleid ja moosipurke keldrisse tassib. „Voldemaris” vaatavad kõverpeeglist vastu mitmed meie teatrikorüfeed. Nüüd saavad nii mis tolmab kunagi Eestimaal endale kodu leidnud baltisakslased, kes on kõrgid ja rumalad (Friedrich von Bock ja Wilhelm Müller, kes usuvad tobedaid legende igavesti kasvavast päästvast habemest ja teatri seina  sisse müüritud neitsist) või pimedalt sõnakuulelikud (Margareta) või lausa ebamaised olendid, kellel pole reaalse eluga midagi pistmist (Siegfried). Tegelikult pole Kiviräha baltisakslased isegi mitte siniverelised, vaid inimestena pigem veretud olevused – aga seda eredamad ja ehedamad lavakujudena. Von Bocki teenijanna Ene sõnul on nad lausa topised või nagu mitu aastat vana sitt.

Tõepoolest, kui baltisakslased laval üksteise järel klassikalise ooperi stiilis  oma lõpu leiavad, ei kuku nende lumivalgetele riietele mitte ükski punane piisk. Justkui sellest veel vähe oleks, et Kivirähk näidendi baltisakslastest tegelaskujud sõna otseses mõttes laibastab, tallab ta veel mõnuga kui mitte just baltisakslaste kultuuri, siis vähemalt nende olemise otsas. Eestlastest matsid on varastanud sakslaste rahvustoidu hapukapsaste lõhna, aga ka vorstide särina panni peal, nagu Müller Bubõrile söögilauas kinnitab. Kirjeldatud  stseen on lavastuse üks naljakamaid. Siin on Kivirähk oma elemendis, meenutab küll natuke „Rehepappi”, aga see ei sega. Kuigi tegelikult on selle pööraselt naljaka kapsa- ja vorstiloo taga tõsine üldistus: viimaks kaotavad ju baltisakslased, kelle kultuur, tahame seda või mitte, on aidanud meid ometi rehetoa muldpõrandalt kiiremini püsti saada, tõepoolest siinmail kõik oma privileegid ja vara. Rehepapluse teema kerkib ka koos näidendi  keskse sündmuse, saksa teatri maja ehitamisega, kui Enn ja Ene ennustavad otsekui selgeltnägijad, et sakslased võivad küll maja püsti panna, aga tegutsema hakkavad seal ikkagi eestlased. Müürid pole olulised, vaid sisu, millega ruum nende vahel täidetakse.

Ajalugu on tõestanud, et nii tõepoolest ka läks. Ja ega eestlased keset Tallinna linna püstitatud saksa teatri peale enne sõda väga sõbraliku pilguga vaadanudki, seda enam, et kolme aasta  pärast saadi oma varanatukese toel püsti Estonia. Muidugi on Eesti Draamateatri maja meie põhjamaisele kasinusele liiga uhke – näidendiski visatakse selle tornide ja tornikeste üle nalja. Ometi tuleb olla tänulik, et meil see on – ja mitte ainult hindamatu sisu tõttu, muidu oleks Tallinnas üks juugendarhitektuuri stiilinäide veel vähem. Tegelaskujudest on baltisaksa aadlikud, kelle soontes ei voola piiskagi verd ja kes näevad  väljagi tolmunult valgeina, ometi lavastuse värvikaim seltskond. Nende ooperlik suremine viib mõtted sellele, et vist juba mõnda aega (näiteks lavastuses „Vihmatants”) üritab Karusoo uurida arhetüüpe. Baltisakslaste vastu on tema huvi seekord suurem, ja see maksab pisut kätte nimitegelaste Nikolai Vassiljevi (Tiit Sukk) ja Aleksei Bubõri (Ivo Uukkivi) puhul. Paraku on nemad saanud verevaesemad, kui oleks oodanud. Just nemad, need ööliblikaina  tulle viskujad, oleksid võinud panna vaataja oma saatusele rohkem kaasa elama. Muidugi mõista, autori ja lavastaja meelest peaksid need kaks olema kogu sellest kambast kõige normaalsemad, elavamad, kõige rohkem elus. Kahjuks jääb siin mingi vint puudu, mis seda hämmastavam, et nimirollidesse on valitud Eesti Draamateatri kaks vaat et kõige orgaanilisemat meesnäitlejat. Jah, Vassiljevit, elulainetel seiklejat, loomingulisemat  arhitektitüüpi selles tandemis, mängib Sukk küll hoogsalt ja krapsakalt, pisut operetlikult, keerutades oma ülespoole kaardus vuntse ja vallutades üha uusi magamistubasid.

Mõnevõrra huvitavam on Ivo Uukkivi Aleksei Bubõr, nohikust ja naise tallaalusest kuivikarhitekt, kes vastandub huvitavalt Uukkivi senistele pigem macho-mehe rollidele nii teatris kui ka teleseriaalides. Bubõri naine Julia (Kersti Heinloo) on tõeline kanaema, tema maailm piirdub  vaid poja ja mehe eest hoolitsemisega, ometi aga on tema kimeda koduperenaise hapra väliskesta all peidus jõuline kodudespoot. Kersti Heinloo mängib selle kakskõla veenvalt välja. Toredad on muidugi eestlased, Ennud ja Ened (Raimo Pass ja Elina Reinold). Kuidas siis muidu: Kiviräha eht eesti tükk ju, eestlased peavadki toredad olema! Oma kaine talupojamõistuse ja esivanematelt päritud maatarkusega  teavad nad väga hästi, kes pöörab tegelikult maailma: loomulikult eestlased! Tuleb ainult oodata, kuni sakslased välja surevad ja venelased … Noh, kõik ju teavad, mis venelastega 1917. aastal juhtus. Aga meie siin kauges maanurgas oleme vägevasti vastu pidanud, ammutades oma talupojatarkusega nii saksa kui ka vene kultuurist just seda, millel määratud kesta.