Olovernese pea õnnestus kätte saada

Selleks et ära hoida külalislavastaja mõttelennu liigjulget lahtirebitust meile ootuspärasest, soovitan kasutada nende puhul kodumaise lavastusdramaturgi abi.

JAAK ALLIK

R.A.A.A.Mi „Juudit“, autorid A. H. Tammsaare ja Airat Abušahmanov, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Airat Abušahmanov, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Ardo Ran Varres, koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. Mängivad Riina Maidre, Üllar Saaremäe, Elina Reinold, Kristo Viiding, Markus Truup ja Raimo Pass. Esietendus 13. VI Tallinna püha Katariina kirikus.

R.A.A.A.Mi juht Märt Meos on viimastel aastatel järjekindalt toonud Eestisse lavastama vene režii silmapaistvaid tegijaid, kes on kandideerinud Venemaa teatriauhinnale Kuldne Mask või selle koguni võitnud: Gatsalov, Potapov, Pessegov, Salimsjanov, Ogarev, Jegorov, Aug, Abušahmanov. On tähelepanuväärne, et mitmed neist on vähemusrahvuste esindajad ning töötanud või töötavad provintsilinnades: osseet, jakuut, tatarlane, baškiir … Prokopjevsk, Jakutsk, Minus­sinsk, Glazov, Ufa …

Eriti pikantne on aga Meose otsus panna Vene külalised tõlgendama meie kirjanduse tüvitekste või ajaloo suurkujusid, nagu „Libahunt“, „Põrgupõhja uus Vanapagan“, Kreutzwaldi muinasjutud, „Juudit“ … Päts. Loomulikult on need katsed äratanud huvi, tekitanud teatrikriitikas vastandlikke arvamusi, aga viinud ka meie näitekunsti üsna kaugetesse paikadesse. Küllap läheb nii ka tänavusuvise katsega: Baškortostani teeneline kunstitegelane Airat Abušahmanov ja A. H. Tammsaare „Juudit“.

Ei, siiski Tammsaare ja Abušahmanovi „Juudit“, nagu on kavalehel kirjas. Polemiseerinud noorpõlves vanemate kriitikutega, kel oli kombeks pilduda Jaan Toominga lavastuste pihta etteheiteid à la „see pole Tammsaare … Kitzberg … Ibsen“, olen siiani jäänud kindlaks seisu­kohale, et lavastuse autor on lavastaja, mitte kirjanik. Vene teatritraditsioonist meilegi kandunud loomevabaduse vaimus annab see lavastajale piiramatu voli mitte ainult autori tõlgendamisel, vaid ka ümbertegemisel ja omaenese tekstiga kaunistamisel. Angloameerika teatriruumis tähendaks niisugune tegevus muidugi kohe kohtuteed.

Sellist vaba lähenemist aktsepteerides on kriitik kohustatud arvustama seda, mida ta laval näeb, ning konkreetsel juhul unustama Tammsaare näidendi ja selle senised lavastused. Ütlen otse, et kui seda ei teeks, polekski võimalik Abušahmanovi lavateost tõsimeelselt arvustada, ja kes soovib, võib siit ka hinnangu välja lugeda. Lavastust mittenäinuile tuleb aga siiski lühidalt kokku võtta see, millega kaasautor on klassikut rikastanud.

Olovernes ja Juudit on saanud endale kurva lapsepõlve, Olovernes lisaks veel ka langetõve. Selgub, et sõjamehetee oli paljulapselisest perest pärit Olovernesele pigem sundvalik kui kutsumus. Ka Manasse oli Juuditile sundabielu, sest isa kihutas tema noorusarmastuse minema ja Juudit oli sunnitud koguni osalema tolle nooruki kividega surnuksloopimises. Lavastaja on võtnud Juuditilt neitsilikkuse ja seetõttu ka iha sellest vabaneda kui ühe võimaliku tegutsemismotiivi (Tammsaare: „Neitsimure röövis aru peast“). Vastupidi: mitte Juudit ei korraldanud impotendist Manasse tapmist, vaid hoopis Manasse ajas viljatu Juuditi oma kojast minema.

Kadunud on Tammsaare näidendi viimane vaatus, kus südametunnistuspiinades vaevlev Juudit ihkab surma ja läheb lõpuks vana Siimeoni onninurka koera kõrvale armastust otsima (Tammsaare: „Mis on mulle jumal, kui pole armastust“). Petuulia peavanem Osiaski, kes päästmaks Juuditit rahva viha käest sooritab Tammsaare näidendis enesetapu, jääb uues tõlgenduses elama ning hoopis glorifitseerib Juuditi, tõstes ta koos teiba otsas kõlkuva Olovernese peaga pjedestaalile. Sellega lavastus lõpebki.

Lugenud kavalehelt, et produtsent (Meos) oli lavastajale ette kirjutanud nõude saada hakkama vaid kuue näitlejaga, jääb mõnevõrra lahtiseks, kas kiire lõppmäng on tulenenud kontseptsioonist või on hädavajadus, sest ilma Siimeonita pole Tammsaare neljandat vaatust ilmselt võimalikki lavastada. Igatahes on lavastaja valinud Juuditi loole piibelliku lõpu, kus Iisraeli rahva armastatud kangelanna elas oma kojas õnnelikult kuni 105. eluaastani.

Aga mida siis laval näeb? Eirates kirjandus- ja teatriteadlaste lõputut vaidlust selle üle, kas Tammsaare Juudit tappis Olovernese rahvusliku vabadus­iha või sugutungi sunnil, on lavastaja valinud kolmanda ja, tuleb tunnistada, samuti Tammsaare tekstist lähtuva võimaluse.

Näeme (juba noorena!) kalgistunud naist, kes keeldub lavastuse avapildis surevale lapsele veetilka andmast, ent ei kohku tagasi oma keha voolava vee all pesemast (muide, oivaliselt lavastatud ja valgustatud stseen). Just auahne soov teha kõigi rahvaste austatud Olovernesest Iisraeli kuningas ning sünnitada kuningannana talle poegi ja tütreid ajab Juuditi Olovernese telki. Kui Olovernes tõukab ta ära ning ebaõnnestub ka katse sundida Nimetut enda eest kätte maksma, ei jäägi tal muud üle kui võtta oma rahva juurde tagasi pöördudes möödaminnes kaasa ka Olovernese pea. (Ülle Konovalovi meistritöö!)

Sellel Juuditil on oma rahva päästmine küll üsna tagumises tähtsusjärjekorras ning seetõttu võtab ta ka mõnevõrra üllatunult vastu oma kangelasstaatuse. Riina Maidrel on kõik vaimsed ja füüsilised eeldused Juuditi tegelaskuju haaravaks ja empaatiat esile kutsuvaks loomiseks. Võimaluste piires sai ta sellega hästi hakkama, oleks kindlasti saanud ka keerulisema siseilmaga kangelanna kujutamisega.

Olovernese saladus peitub näidendi esimestes fraasides: „Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu“. Küllap on selleks ikka eriline vaimu- ja mitte relvajõud, vägivallast väsinud ning armastust ihkava suure väejuhi inimlik karisma, mis paneb juba esimesest pilgust temasse armuma nii Nimetu kui ka Juuditi.

Olovernese arutlused naise ja mehe vastandlikkuse, armastuse ja jumala üle pole ju muud kui kogu Tammsaare loomingut „Noortest hingedest“ „Tõe ja õiguse“ ning „Elu ja armastuseni“ läbiv filosoofiline põhiliin. Tundub, et baškiiri lavastajale on jäänud need mõttekäigud kaugeks ning paljugi põnevat tekstirežiid võimaldavatest dialoogidest on läinud kärpesse, mis on vaesustanud just Olovernese rolli.

Ka näidendi tekstis korduvalt rõhutatud hõbedast Olovernese juustes on Üllar Saaremäe ilma jäetud ja nii ilmubki ta esimeses vaatuses meie ette, sarnades pigem külameestega maid jagava kohaliku vallavanemaga, kes ei tee Nimetut relvituks mitte laubaga lüües, vaid temast lihtsalt paremini veheldes. Küll on aga Saaremäe üsna täpne ja võimas oma põhistseenis Juuditiga ning mängib usutavalt välja tõelist armastust ihkava mehe tülgastuse võimuahne naise vastu.

Nimetut mängiva Markus Truubi puhul me lihtsalt ei usu näitleja kogu tublidusest hoolimata tema sõnu, et ta on olnud omal maal kuulus sõjamees, kelle nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel. Millegipärast on lavastaja otsustanud Nimetut veelgi lapsestada, pannud ta lausa, püksid rebadel, ema järele soiguma. Jääb imestada, et kuigi trupis on olemas Kristo Viiding, ei ole lavastaja osatäitjaid vahetanud, seda enam et Viidingu Osias on enamiku mänguajast peakotiga – ja kui hetkiti nägu paljastubki, on see kaetud paksu grimmiga.

Viidingut, Truupi ja Raimo Passi tuleb kiita võitlus- ja tantsustseenides, millega on tänu Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski tööle antud lavastusele õnnestunult olustikust võõritatud idamaine koloriit. Hämmastava rolli on loonud Elina Reinold Juuditi ümmardaja Susannana. Ilmunud lavale kõige halvemat tüüpi klišeeliku vanainimesena, suudab ta tegevuse käigus rollijoonise õigustada, nii et silm hakkab üha enam peatuma tollel kõrvaltegelasel ja ootama tema täpset reaktsiooni laval toimuvale.

Kokkuvõttes on seekord „Juuditiga“ tehtut aga kindlasti huvitav vaadata ning julgustan Meost jätkama meie rahvuslikele arhetüüpidele kõrvapilgu otsimist. Selleks et ära hoida külalislavastaja mõtte­lennu liigjulget lahtirebitust meile ootuspärasest, soovitan kasutada nende puhul kodumaise lavastusdramaturgi abi. Valmistatakse ju nüüd sellenimelisi spetsialiste meie kõrgkoolides lausa ette.