Oodata on Visnapuu-maaniat

Loone Ots: „Usk, et Vene keiser tahab maarahva lunastada, on täiesti loomulik, ent paneb eestlased ränga valiku ette.“

JÜRGEN ROOSTE

15. juulil jõuab Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses lavale Henrik Visnapuu seni mängimata näidend „Keisri usk“ (lavastaja Raivo Trass), mille Estonia teater 1939. aasta sügisel Vene hirmus kavast välja viskas. Näidendis, mille lavaletoomisega tähistatakse Visnapuu 130. sünniaastapäeva, räägitakse Eesti taluinimeste keerulisest valikust 1845. aastal, kui raske aja üleelamiseks loodeti saada abi usuvahetusest. „„Keisri usk“ on erandlik nii Visnapuu loomingus kui ka eesti teatrivaras üldse,“ ütleb kirjandusteadlane, kirjanik ja dramaturg Loone Ots, kes on selle näidendi lavastamise algataja.

Lavastuse kunstnik on Jaak Vaus, helikujundaja Feliks Kütt, mängivad Janek Joost, Nero Urke, Garmen Tabor, Katrin Kalma, Merilin Kirbits, Eva Püssa, Ivo Eensalu, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall, Enn Lillemets, Raimo Pass, Erik Ruus, Jaanus Tepomees ja Luunja harrastusnäitlejad.

Kuidas sa „Keisri usu“ teksti otsa sattusid? Miks tundus olevat tähtis see arhiivist välja tuua?

Enne mind oli sama draama arhiivist välja kaevanud Margus Kasterpalu ja seda 1990. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino käsitlenud. Mina avastasin „Keisri usu“ siis, kui tegin viis aastat tagasi, tema 125. sünniaastapäeva puhul, ettekande Visnapuust kui draamakirjanikust. Visnapuu selle suuna loomingus on lastenäidenditega kokku mituteist nimetust – on ta ju olnud ka kutseline dramaturg. Aga meie aja publik pole laval näinud ühtegi Visnapuu teost, erandiks külajant „Meie küla poisid“, mida on 1966. aastal tehtud Vanemuises, lavastajaks Kaarel Ird, ning 1993. aastal Raivo Trassi käe all Endlas.

Visnapuu kui draamamehe unustusse langemise põhjust ei oskagi üheselt nimetada. Mitu tema teost on patriootlikud ja pretensioonikad vabaõhunäidendid. Pretensioonikad selles mõttes, et on vaja suuri dekoratsioone, palju näitlejaid, ajaloolisi kostüüme ning relvi, soovitavalt ka hobuseid ja näiteks XIII sajandi piiramismasinaid. Vabaõhulavastus tähendab suveteatrit, aga suveteatrile on nii uhke mäng liiga kallis.

„Keisri usk“ on erandlik nii Visnapuu loomingus kui ka eesti teatrivaras üldse. See on küll tõukunud autori enda pereloost, kuid haare on ometi hulga laiem kui kohapärimus: vaetakse inimese ürgset valikut, mida tuleb teha ellujäämise nimel ja lootes ellujäämise imet, nii vaimses kui ka lihalikus mõttes. Meie ees rullub lahti 1840. aastate eestlaste, paneme tähele, küllalt hea põllumaaga, põhjapoolseist paigust rikkama Liivimaa teoorjade saatus. Äärmine vaesus, rabelemine nälja piiril, viletsusse hääbuvad lapsed. Võõra valitseva rahva raud­kindad ja -saapad, mis taovad peast välja mis tahes lootuse ja algatuse, et elu veidigi inimlikumaks läheks. Aga inimene peab millelegi lootma. Usk, et Vene keiser tahab maarahva lunastada, on täiesti loomulik, ent see paneb eestlased ränga valiku ette.

Selline ideedraama on minu meelest just praegu eriti ajakohane. Globaalsed valikud: kas jääda iseendaks; kui tähtis on see, kes me oleme, kui oma mina minetamisega saaksime ehk tummisema supi lauale või suurema leivakannika pihku? Kitsamalt võttes kas või see, kuidas iga kord enne valimisi loodetakse, et üks või teine erakond toob õnne meie õuele. Seda teksti lugedes oli, millest mõelda. Ehk on vaadates samamoodi?

Mis juhtus 1939. aastal? Miks see näidend Estonias lavale ei tulnud? Kas hirmud olid põhjendatud ka takka­järele targana toda aega vaadates?

Ajakirjandusse jõudis 1939. aasta novembris teade, et Estonia teater on „mõnesugustel põhjustel“ otsustanud näidendi „Keisri usk“ mängimise määramata ajaks edasi lükata. Teatrid toona üldiselt nii ei teinud. Otsustajad valisid näidendi välja ja kui juba proovegi tehti, siis nägi asi ka rambivalgust. Käsikirjaga on tehtud kõvasti tööd, seal on lavastaja märkmeid, autori parandusi ja täiendusi. Algupärandite tollast taset arvestades on „Keisri usk“ täiesti lavakõlblik, kunstiliselt mitte nigelam kui näiteks Metsanurga „Jakobson“.

Repertuaarist kõrvaldamise põhjus peab peituma mujal. Teine ilmasõda kogub tuure. Baaside leping Eesti ja NSV Liidu vahel on juba sõlmitud. Idanaaber hoiab Eesti elul hoolega silma peal. Venelaste üle naermine ja vene rahvusest tegelaste koomilisus ohustavad nähtavasti seda habrast tasakaalu, mida Eesti neutraliteediga püüab hoida. Parem on mitte riskida, eriti esindusteatris. Kujutlen, et kusagilt kõrgemalt poolt anti teatrile selle kohta väike vihje.

Olen mõelnud, et vahest saanuks pealinnast ja suursaatkondadest kaugemal toimetav Vanemuine lavastada sama draama tõrgeteta.

Leidsid, et teksti on vaja tänapäevastada, täiendada ja toimetada. Millised olid selle põhilised põhjused? Kas suure luuletaja vähem tuntud draamatöö pole ajahambale nii hästi vastu pidanud kui ta luule?

Mööda on ju läinud 81 aastat, publik on muutunud. Tolle aja inimestel jätkus aega, nad suutsid meist paremini keskenduda, olid harjunud, et lavalt kanti ette pikki sisutihedaid monolooge. Nüüdse pilguga vaadates on kas või kolm vaatust kahe asemel ebatavaline.

Uskusin, et kui jagada info mitme tegelase vahel, sõlmida monoloogid dialoogideks, pakkuda vähem plakatlikke lauseid ja taandada näiteks ühe ja sama teema korduv sõnastus, on lugu lihtsam jälgida ja, peaasi, omaks võtta.

Visnapuu on mu lemmikkirjanikke. Usun, et tunnen tema vaimsust. Sestap loodan, et olen käitunud lugupidamisega, säilitades mõtted, muutes autori teksti nii vähe kui võimalik ainult autori edu nimel.

Kas lavastaja Raivo Trass suhestub selle materjaliga hästi?

Oleme Raivo Trassiga ennegi koos töötanud. Tegime Pivarootsis Ristikivi noorus­näidendi „Karl Ristikivi põlev lipp“. Trass on praegu oma sõiduvees: talle sobivad niisugused Eesti asja lahkavad tekstid. Tal on uskumatult palju tahet ja suutlikkust panna elama meie maakohtade minevik, rehetareliste ilu ja vaev. Meile, linnastunutele, on ju lehmad ja puust pudrukausid täiesti väljaspool olmet. Miks peaks need meid kõnetama? Trass oskab teha nii, et need kurnatud kujud mustade katuste all on korraga meie omad, et tajud – jah, need on minu esiemad ja -isad.

Näidendis on ka keerukaid karaktereid, näiteks pastoripere. Minu meelest kasvatab just pastori ja tema abikaasa omavaheline õrnus suurt ja üldist armastuse sõnumit, mida ristikirik peaks kandma, olgu sel ristil põikpuu all või ei. Pastoril on omad valikud: tema peab väitlema nii luteri usu kui ka kristluse eest ülepea, sest rahvas, küla patriarhid, on valmis minema tagasi hiite ja kalmemägede juurde.

Luunja rahvamajas saab rehetarest reaalsus. See paik oma viillae ja mustade partega on just selleks lavastuseks nagu loodud. Kujutlen, et kunstnik Jaak Vaus kasutab iga nurga maksimaalselt ära.

Visnapuu juures on tänapäeval veel kõige põnevam keel. Mind ergutab ta keelekasutus ja ta julgus ning justkui vaba käega visandatud maailm: kummaline segu suurest boheemlusest ja patriotismist ja mehelikust melanhooliast. Seejuures on tema loomingus tänapäeva lugejale kindlasti ka ärritavaid jooni. See luulegeeniuse mängimine ja omas ajas sugugi mitte erandlik mänguline, veidi poosiga šovinism ja naiste imetlemine muusarollis. Ühtlasi eriline keeletundlikkus, armastuseihalus, kohatine nukrusekultus või lõpuks päris nukrus.

Mind paelub just Visnapuu iluihalus. See teeb temast aegumatu poeedi. Poeesia peabki olema üllam kui argipäev, äripäev. Luule vabastab selle hea, mida me peame iga päev leivanoa all enda sees väiksemaks viilima, sest maailm on materiaalne. Luuletaja arenedes tuleb loomesse aina rohkem juurde isamaa mõõde. Nüüd saab Visnapuu suurus aina aredamaks. Teda on küll taunitud kui Pätsi õukonnapoeeti ja riigipiruka kultuurset haukajatki, aga visaku praegu kivi see, kes ütleb, et Eestile pole eestlust vaja. Uhkus oma rahva üle, rahvusmüüdi loomine ei pruugi olla šovinism. Võime selle üle arutleda. Mida rohkem vaikiva ajastu laulik Visna poleemikat tekitab, seda vähem sammalt tema loomingule kasvab. Nii et laskem käia!

Naistest. Ega naised olnud Visnale ainult muusad. Tema luules on ka väga lihalikke, lausa šokeerivalt obstsöönseid avaldusi. Ent see on nooruse poos ja kaob varsti. See on ehk nukrusele vastukaaluks, et mitte päris nõretama hakata. Visnapuud hoiab püsti loodus, oma kodumägi. Sellepärast ongi tema kodust lahtirebimise haav nii sügav, et ta võõrsil kaua elada ei jaksa.

Mul on viimastel aastatel tunne, et Visnapuust räägitakse palju vähem, et mõnedki teised suured luuletajad tema ajast on jäänud nagu sündmuste keskmesse, aga Vürst on natuke pildilt puudu. Mõjub temakeelne maailm ehk raskemini kättesaadavalt?

Kirjanike retseptsioonis on ikka tõuse ja mõõnu. Visna oli omal ajal a ja o, siis Nõukogude ajal vägagi vaka all. Praegu? On ju Vallo Kepi aimefilm „Üheteistkümnes kiri Ingile“. On Hando Runneli koostatud esinduslik kriitikakogu „Millal sünnib inimene“. Nojah, kas iga eestlane Visnapuu luulet peast teab?

Visnapuu hõbeajastulikkust saab nautida siis, kui sul on sõnavara, ilutaju ja huvi. Ilus eesti keel oli Visnapuu ajal rohkem tulipunktis, oli hinnalisem väärtus kui tänapäeval. Uskugem, et pendel liigub ja kohe varsti tekib Eestis suur Visnapuu-maania.

Kui peaksid Visnapuu draamaloomingust veel midagi esile tõstma, mida üldiselt ei teata-tunta, siis mis see oleks?

Salongikomöödia „Madam Sohk ja pojad“, lugedes päris tänapäevaselt mõjuv poliitiline satiir oma aja äri- ja võimurahva pihta. Selle võiks väikese silumise järel praegugi publiku ette tuua. Ent taas – milleks oscarwilde’lik peenus, kui on nii palju tänapäeva inimesele lihtsamaid ja hõlpsamini naerutavaid tekste?!

Mis on olulisim, kui mõelda „Keisri usule“?

Kogumikus „Puuslikud“ on Visnal värsid: „O, puuslikke, o puuslikke, mu süda, / sa oled kummardanud lapseeast. / Üht õiget pole leidnud nende seast, / üht, keda vääriks hinge pühasõda.“ Loodan nii väga, et „Keisri usu“ vaataja hakkab mõtlema, mis oleks väärt tema hinge pühasõda.