Ootamise aeg, olemise aeg

„Lõppmängu“ trupis on tajuda vajadust ja valmisolekut mängida, siin ja praegu, ning elevust olla publiku ees tekstiga, mis kõiki üdini inspireerib.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rakvere teatri „Lõppmäng“, autor Samuel Beckett, tõlkija Mati Unt, lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp. Mängivad Margus Grosnõi, Märten Matsu, Helgi Annast ja Volli Käro. Esietendus 17. X Rakvere teatri väikeses saalis.

Oodata hommikut, oodata bussi, oodata märki, oodata last, oodata õnne, oodata Godot’d, oodata lõppu. Kuigi Rakvere teater jõudis kevadsuvise karantiini lõpu ootamisega „Lõppmänguni“, on selles rohkem mängu kui lõppu. Veidike isegi algust.

Esietenduse eel kõlas mitmes intervjuus tegijate julgustus tulla uuslavastust vaatama ka neil, kes seostavad Samuel Becketti nime millegi arusaamatu ja raskega. Mind selles veenma ei pea, küll aga pani mõtlema, et „arusaamatu ja raske“ pole kunagi olnud sõnad, mis mul tema teostega seostuks. Becketti tekstid on hämmastavalt õhulised, täis vaikust ja võimalusi, vahel isegi tulevikku. Muidugi võib segadusse ajada, et autor jätab erakordselt palju niidiotsi lahtiseks, ei selgita olukorra tagamaid ega tegelaste tausta, aga need saavad ju sellevõrra rohkem lahendusi vaataja peas.

Ka see nähtamatu, hoomamatu oht, mis on „Lõppmängus“, „Godot’d oodates“ ja teistes teostes olemas, ei sünni tekstist, vaid pausidest ja ütlemata jäänust otse vaataja sisse. Omal moel võivad Becketti tekstid tunduda isegi kerged – mitte kõditavalt sulgkerged, vaid rõhuvalt külmakerged nagu ohe, mis kange pakasega näo ette õhku seisma jääb. Selles on midagi jäika ja painavat, aga ka poeetilist.

Kui Danzumees oma blogis kergitas Rakvere teatri julguse ees mütsi, et niisugune näidend on mängukavva võetud,1 siis teisest küljest on „Lõppmäng“ praegusel ajal isegi loogiline repertuaarivalik. Mitte fatalistlikust vaatepunktist – muidugi võib ka nii võtta, aga siis on pärast väga raske olla –, vaid ootamise, päev päeva haaval elamise ja iga hetke mõtestamise tähenduses.

Margus Grosnõi Hamm on mängulaadilt kõige lähedasem psühholoogilisele realismile, sest ekspressiivsusest hoolimata on temas veel oma kehas vangis elava inimese hirme ja rõõme.

Kalev Lilleorg

Intervjuus ERRile arutleb lavastaja ja kunstnik Peeter Raudsepp olemise mõtte üle: „Sellele ei saa vastust anda, sest vastus tähendab mingit keelelist väljendust, mingit lauset. [—] Elus olemine on minu arvetes tunne, mis läbib sind mingil hetkel. Mida rohkem on selliseid hetki, kui tunned, et oled elus, seda rohkem oled elus. Et väärtustaksime neid väheseid hetki ja et üks hetk muutub teiseks. Isegi kui võib tunduda, et need hetked on ühtemoodi, kõik hallid ja midagi ei tule ja pärast sureme ära ja me ei tea üldse, mis tulemas on, aga vähemalt on see hetk, kus oleme. Lähme siis natuke vooluga kaasa ja oleme selles.“2

Hetke tunnetamiseks ja väärtustamiseks tuleb seda esmalt usaldada. Panna nutiseade käest, muusika kinni, tegemata tööde nimekiri peitu ning olla. Ilmselgelt on „Lõppmängu“ trupp seda olemist oodanud ja tajunud, nad usaldavad vaikust, oma sõnu ja keha. On tajuda vajadust ja valmisolekut mängida, siin ja praegu, ning elevust olla publiku ees tekstiga, mis kõiki üdini inspireerib. Nagu enamikus Becketti teostes, on ka „Lõppmängu“ füüsiline koht ja tegevus väga täpselt kirjeldatud (justkui vastukaaluks kõigele, mida kirjeldatud pole) ning selle tingimusteta usaldamine annab mängijatele parema võtme kui miski muu.

Clovi (Märten Matsu) puine, täpne ja lollilt järjekindel liikumisskeem (sh kolin köögist, mis igale sisenemisele eelneb) on niivõrd nauditav oma konkreetsuses ja keskendatuses, et rääkimine on pigem uitmõte, kogemata sündiv nähtus. Sama tabav ja rõhutamata isiku­pärane on ka tema tuhmuv pilk, jõuetu raev ja leplik ootamine. Vaid vahel ilmuva, siis jälle hajuva kõnedefekti vajalikkus on natuke küsitav, aga las see olla lavastaja ja näitleja kontseptuaalne otsus.

Clov: Lõpp. Kõik on lõppenud. Kõik lõpeb. Varsti on lõpp. Loodame, et see lõpeb. (Paus.) Paned ikka nisutera nisutera kõrvale, muudkui terahaaval, ja äkki ühel päeval vaatad – su ees polegi enam nisuterad, vaid hoopis – väike nisuhunnik. Uskumatu kvalitatiivne hüpe.

Kuigi Hammi (Margus Grosnõi) võiks pidada mängujuhiks ja keskpunktiks, on see eelkõige ansamblimäng, milles igaühel oma osa. Kes käsutab, kes tegutseb, kes sööb, kes sureb.

Hamm: Istu.

Clov: Ma ei saa istuda.

Hamm: Ja mina ei saa seista.

Clov: Nii see on.

Hamm: Jedem das Seine. Igaüks on millekski spetsialiseerunud.

Hamm püüab oma liikumis- ja nägemispiiranguid korvata lõputa lugude ja eesmärgita käsklustega, kuid Grosnõi tõlgenduses on tema äkilised pursked hambutud ja kummalisel kombel peaaegu rõõmsad. Sest keegi ikka veel vastab talle, keegi ikka veel on tema kõrval. Ta teab, et ühel hetkel neid enam ei ole ja siis peab tema üksi mängu lõpuni mängima. See vajadus olla vajatud ja vajada ise kedagi on nii üdini inimlik. Isegi kui me vahel ekslikult arvame, et iseseisvus ja individualism on olemise suurimad naudingud, näitab juba väike eriolukord, kui suur väärtus on puudutusel ja koosolemisel.

Üldse tundub, et Grosnõi Hamm on mängulaadilt kõige lähedasem psühholoogilisele realismile, sest ekspressiivsusest hoolimata on temas veel oma kehas vangis elava inimese hirme ja rõõme – seejuures kui teised tegelased on juba absurditeatrile omaselt nihestunud, üheaegselt siin ja seal. Kuigi „Lõppmängu“ on sageli liigitatud tragikomöödiaks, on see eelkõige absurd, mis seisab oma olemuses liigitustest sammuke eemal. Traagika ja koomika tekivad ise, aga neid ei loo niivõrd laval toimuv või tegelaste saatus, vaid lavastaja, näitleja ja publiku tõlgendused. Seepärast, mis ühele koomiline, on teisele traagiline, ja vastupidi.

Nagg: Magasin siin nagu kuninga kass, sina aga ajasid mind üles ja sundisid ennast kuulama. Selle järgi polnud absoluutselt vajadust, sul polnud tegelikult vaja, et ma kuulaksin. Ega ma ei kuulanudki sind. Loodan, et kord tuleb päev, kus sul tõesti on vaja, et ma sind kuulan – ja kui sul endal on vaja kuulda minu või ükskõik kelle häält. Ma loodan, et elan selle päevani, kui ma kuulen sind ennast hüüdmas, nagu sa hüüdsid, kui sa olid laps, sul oli hirm ja mina olin su ainuke lootus.

Kõige selgemini kannab traagika-koomika kahekordset raskust Volli Käro, kelle kahvatud käed ja jõuetu „Putru!“ kutsub algul naeru esile. Ent etenduse jooksul, saamata lubatud maiust, loomata loodetud rõõmu oma looga, kaotades oma kaaslase Nelli (Helgi Annast) ja jäädes Hammi tähelepanuvajaduse tõttu ilma ka oma unest, kasvab temas õrn ja lohutuseta kurbus, mida keegi teine ei taju. Käro ja Annasti duo on ülimalt hurmav, eriti kuna Annasti lühike ilmumine on peaaegu helge ja lootusrikas, olgugi, et minevikku vaatav. Aga Käro rahulik, täpne ja rõhutamata traagilisus joonib alla olukorra lõplikkuse ning tekitab üheaegselt paralleelid Firsiga Tšehhovi „Kirsiaiast“ ja Canioga Leoncavallo ooperist „Pajatsid“.

Clov: Miks me iga päev just seda komöödiat mängime?

Hamm: Rutiinist. Igaks juhuks. Iial ei tea ette. (Paus.)

Kuigi tekstilemb võis väikese kahjutundega kuulda, et kogu Mati Undi tabav tõlge Becketti mitmekeelsest teosest Rakvere lavale ei jõudnud ning etenduse teine pool kaotas seetõttu natuke pingest, on „Lõppmäng“ praegusel teatrimaastikul vajalik ja oluline teos. Segastel aegadel on vaja julget teatrit. Absurdi­teater on julge, sest kannab endas kõikvõimalikke tõlgendusvõimalusi, ka seda, mida vastaval hetkel kõige rohkem on vaja. Praegu ei ole vaja seosetut pullitegemist, kerget meelelahutust ega turvalist ilunäitust, vaid tõsiseid vestlusi olevikust ja tulevikust, seisukohavõtte ühiskondlikel, poliitilistel ja keskkonnateemadel, ausaid peegeldusi, mida teatri­inimesed hetkeseisust ise arvavad. Sest kaua sa ikka üksinda oma toas mõtled, mis meist homme saab. Saab mis saab, koos midagi ikka saab.

1 Vt http://danzumees.blogspot.com/2020/10/loppmang-rakvere-teater.html

2 Rene Kundla, Peeter Raudsepp lavastusest „Lõppmäng“: Becketti vaimukust toetab hea tõlge. – ERRi kultuuriportaal 19. X 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht