Ootuse ootamine

Võru keel toob Godot’ loo rohkem maa peale: ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje.

AURI JÜRNA

Müüdud Naeru „Godot’d uutõn“, autor Samuel Beckett, tõlkija Jan Rahman, lavastaja Taago Tubin, kunstnikud Taago Tubin ja Tarmo Tagamets, helikujundaja Patrick McGinley, valguskujundajad Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo. Mängivad Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu, Agu Trolla, Patrick McGinley, Henn Rahman ja Vootele Ruusmaa. Esietendus 23. VII Võrumaal Navi külas Tamme talu küünis.

ETRAGON: Läämi är.

VLADIMIR: Ei saa.

ESTRAGON: Mille?

VLADIMIR: Oodami Godot’d.

ESTRAGON: Õigus külh.

Keset seekordset kõrvetavat kultuuri­suve, kui uute piirangute hirmus korraldatakse kõikjal kibekiirelt igasuguseid üritusi, on peaaegu ootuspärane, et uuesti jõudis lavale paari aasta tagune võrukeelne „Godot’d oodates“ (lavastus­eskiisi etendas sama seltskond korra Võru keele ja kultuuri fondi Kaika suveülikoolis 2018. aasta augustis). Tol viiruse-eelsel ajal märkis Põim Kama oma arvustuses: „Ainukordseks jäänud Godot’ õhtu Karula rahvuspargis väärib kindlasti oluliseks märkimist eesti murdekeelses teatriloos. Kuigi murdes, ei olnud tegemist omaainesele tugineva pärimusteatriga, vaid maailmaklassika väärika tõlgendusega, mis sulatati keele karakterist tingitud eripäradesse, avades selles uusi nüansse. Jääb üle loota, et lavastuse autorid kaaluvad siiski ka teose laiema vaatajaskonna ette toomist.“¹ Tõesti hea meel, et see lootus ei jäänud asjatuks.

Eesti teatrisuvele on iseloomulik, et kuskil heinamaade vahel küünis tehakse maailmatasemel kunsti ning publik ei pea sinna sõitmist paljuks. Kui sellesse tehtesse lisada viimaste aastate eluolu, on Godot’ ootamise kujund tabav ja täpne. Nagu lavastaja Taago Tubin on Uma Lehele öelnud: „Lisas om uutminõ, midä tundva seo luu tegeläse, väega üttemuudu uutmisõga, mink seen mi olõmi elänü perämädse poolõtõistku aasta joosul, kinniolõki ja piirangidõ aol. Uutõn, kuna taa jama läbi saa, kuna tulõ pakk vai söögikullõr, kuna mi jäl umavaihõl kokko saami jne. Kuigi mi ei tiiäki kõgõ, ku kavva mi uutma piämi, pakk trüüsti tiidmine, et mi olõ-i uman uutmisõn ütsindä.“²

Omamoodi soe ja muhe mõelda, et tänavusel põuasel suvel istus kamp mehi kuskil Võrumaal küünis ja mängis „Godot’d“: oodates vihma, oodates õhtut, oodates publikut. Õnneks sai vähemalt see trupp oma etendused enne uusi piiranguid antud, nii et uut avanemist ootama ei pea.

XX sajandi üht tüviteksti „Godot’d oodates“ on palju lavastatud ja analüüsitud ning selle tähtsuse ja tiheduse üle arutleda pole ehk vaja. Hoopis tähtsam on selle lummav võrukeelne tõlge (Jan Rahman Aino Pärsimäe eestikeelse tõlke ning Krista Rätsepa, Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa redaktsiooni põhjal). Juba Estragoni esimene repliik „Ei olõ midägi tetä!“ ajab kogenud teatripubliku lõbusalt kahisema ning see mõnus elevus kestab suure osa esimesest vaatusest.

Edasine tekstijälgimine sõltub juba sellest, kui paljud publikust lõunaeesti keelt valdavad või Becketti teksti mäletavad, aga katki ei jää niikuinii midagi, sest näidend ja lavastus kannavadki mõtet eelkõige repliikide vahel, pausides ja näitlejate kehas. Kuigi ma ei oska põlise põhjaeestlasena keeleliste nüansside asjus sõna võtta, jäi vankumatu mulje Becketti teksti ja Rahmani tõlke üllatavast sobivusest, loo ja tegelaste sujuvast mahtumisest võru keelde ja kultuuriruumi. Kui kohati võib mõni selle näidendi originaalkeeles või isegi eesti keeles lavastus muutuda ülemäära filosoofiliseks abstraktsiooniks, kus kõmiseva häälega tähendusrikkaid repliike hõigutakse, siis võru keel tõi loo rohkem maa peale. Enam ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje, kõige helgemas, põuasemas, relvitumas mõttes. Hea tekst kannatab selliseid muljeid hästi ning ega selle eksistentsiaalne äng ka kuhugi kadunud, aga vähemalt algus oli kergem, õhulisem ja humoorikam.

ESTRAGON: Midä mi timä käest õigõlõ pallõlsimi?

VLADIMIR: Kas sinno sis sääl es olõki?

ESTRAGON: Olli, a mul läts kõik kõrvust müüdä.

VLADIMIR: Nojah, ei midägi peris kimmäst.

ESTRAGON: Tähendäs, lihtsalõ pallõlsimi.

VLADIMIR: Inämb-vähemb.

ESTRAGON: Pallõlsimi nii laembalt.

VLADIMIR: Nii jah.

ESTRAGON: Midä tä vastas?

VLADIMIR: Lubasi kaia.

ESTRAGON: Et tä ei saa midägi kimmäst lubada.

VLADIMIR: Et tä piät perrä märkmä.

ESTRAGON: Otsustama puhanu pääga.

VLADIMIR: Küsümä perekunna käest nõu.

ESTRAGON: Sõpru käest.

VLADIMIR: Kaema äriraamatit.

ESTRAGON: Pangaarvõt.

VLADIMIR: Inne ku tä midägi otsustas.

Paus.

Nagu ikka „Godot’“ puhul, on määrava tähtsusega näitlejate neliku omavaheline klapp. See on ansamblitükk, kus igasugune tasakaalutus või kõrvalekalle hakkab karjuvalt silma. Ses suhtes on Taago Tubina lavastuses kõik paigas: Imre Õunapuu (Estragon), Tarmo Taga­mets (Vladimir), Agu Trolla (Pozzo) ja Patrick McGinley (Lucky) on kõik võrdselt tundlikud ja võrdselt veidrad, et vedada nii oma tegelaskuju kui ka üldist lugu.

Õunapuu Estragon on melanhoolne ja sõltuv, Tagametsa Vladimir kahtlevalt optimistlik, Trolla Pozzo julm ja abitu ning McGinley Lucky etteaimamatu ja metsik. Viimase puhul maksab märkida, et otsus jätta Lucky monoloog prantsusekeelseks on geniaalselt kontrastne ning McGinley esitus briljantne. Just keset võrukeelset teksti mõjub tema kirglik tulistamine mitte kui sõõm värsket õhku, vaid kui uppuja meeleheitlik karje. Polegi oluline, kas ja kui palju publikust prantsuse keelt mõistab, sest Lucky seosetu ja katkendlik pseudokultuurne mula mõjub paanilise röögatusena ka tõlketa. Seda hullemini tõuseb esile alavääristav julmus, millega Pozzo teda kohtleb ning kui kiiresti imbub see Estragoni ja Vladimiri käitumisse. Seda südantlõhestavam on Pozzo ja Lucky teistkordne ilmumine.

POZZO (Vihastas äkki): Kavva ti minno kiusat uma ulli jutuga aost. Mis aost? Mis aost?! Ütel hääl pääväl – kas teile tuust ei avita – lihtsalõ ütel hääl pääväl, miä tõisiga karvapäält samasugumanõ om, jäi tä tummas, ütel hääl pääväl jäi ma pümmes, ütel hääl pääväl jäämi mi kurdis, ütel hääl pääväl mi sündü, ütel hääl pääväl mi koolõ. Seo või juhtu samal pääväl, samal aokibenal, kas tuust küländ ei olõ? (Väärikambalõ.) Nä sünnütäse havva kotsil, sis helkäs kõrras päiv ja perän valitsõs jälleki otsalda üü. (Kaksas nöörist.) Edesi!

Eraldi väärivad esiletõstmist lava ehk suur küün, kus lavastust mängiti, ja valgus ehk kesksuvine päike, mis seinapragudest sisse piilus. Vähemalt niisugune jäi mulje, mis tähendab, et kunstnike (Taago Tubin ja Tarmo Tagamets) ja valguskunstnike (Mari-Riin Paavo ja Sander Aleks Paavo) töö oli niivõrd peen ja tasakaalus, et kõik mõjus loomulikult, looduslikult, ürgselt. Lihtne kolme tasandiga lava paari sissekäiguga, mille kohal raagus lühter, ees toru nagu unustatud telling ning taustaks helendavad seinapraod ja üks kitsas vitraaž – ainus lootusrikas värvilaik keset mustust ja puisust.

Raske on kujutleda midagi sobivamat ja poeetilisemat. Üheaegselt hämar, paranoiline ja salapärane, täis lootust, millel võib olla, aga tõenäoliselt ei ole alust. Ja ometi, kui Vladimir ja Estragon lõpuks end kõige ülemisele tasandile vinnavad ja koos värvilisse vitraaži vaatavad, ei pea publik vaid painava rusutusega koju minema, sest väike lootus siiski jääb. Äkki tuleb pikale ootamisele siiski lõpp, äkki paistab pimeda küüni uksest siiski veel valgust.

1 Põim Kama, Võrumaal oodati Godot’d. – Postimees 16. VIII 2018.

2 Seo kuu lõpun oodõtas Navi külän Godot’d. – Uma Leht 1. VII 2021.